Eesti muusik From Wikipedia, the free encyclopedia
Jaan Pehk (sündinud 13. juunil 1975 Paliveres) on eesti kirjanik, laulja ja kitarrist. Ta on Tartu Noorte Autorite Koondise ja Eesti Kirjanike Liidu liige. Soolomuusikuna on ta kasutanud pseudonüümi Orelipoiss.
| Jaan Pehk | |
|---|---|
.jpg) Jaan Pehk 29. juulil 2008 Raplamaal. Foto: Jaak Urmet | |
| Sünniaeg |
13. juuni 1975 Palivere, Läänemaa |
Jaan Pehk sündis Paliveres ja kasvas Türil. Aastail 1979–1982 käis ta Türil lasteaias ja õppis aastail 1982–1989 Türi Keskkoolis ning 1989–1993 Türi 2. Keskkoolis. Aastail 1993–1994 viibis ta Eesti Kaitseväes (oktoobrist 1993 jaanuarini 1994 Jägalas Kalevi üksikjalaväepataljonis, 1994. aasta jaanuarist märtsini Meegomäe lahingukoolis õhutõrje erialal, aprillist augustini taas Kalevi üksikjalaväepataljonis).
Pärast sõjaväeteenistust õppis Pehk aastail 1994–1996 Räpina Kõrgemas Aianduskoolis keskkonnakaitset ja aastail 1996–1999 Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis pop-jazz laulu (ei lõpetanud kooli). Pärast seda on ta töötanud vabakutselise kirjaniku ja muusikuna, elades peamiselt kodulinnas Türil.
Kirjanikuna viljeleb Jaan Pehk enamasti luule lühivorme, tehes seda helge-muhedas toonis ja humoristlikus või absurdses võtmes. Tema luulet iseloomustavad kalambuurlikud keele- ja mõttemängud (nt saatsime Jaani edasi : jne), samuti üllatuslikud, sageli teadlikult kistud riimilahendused, mis tekitavad efekti eriti autori ettekandes (nt essee : kes see : Hesse, saate nuga : mõnuga, õhtuti ma : lima, Ene : vanainimene, röövlile : vööl vile). "Mulle minimalism istub, nii kirjanduses kui ka muusikas," on Pehk öelnud[1]. Harvem on Pehk kirjutanud tõsisemat vabavärsis mõtteluulet mälestuslikel, argipäevastel või ühiskondlikel teemadel.
Jaan Pehkilt on ilmunud kolm luulekogu: "Sisukord" (2004), "Tuigu kui tuled" (2006) ja "4" (2009). Tema luuletusi on ilmunud kogumikes ("URDU", "Emajõe kondor", "Väike pornoraamat", "Naised on nii imelised") ja ajakirjanduses (nt Eesti Ekspress), tal on olnud oma luuleveerg Türi Rahvalehes. Pehk peab ka blogi, kus avaldab oma uuemaid luuletusi. [2]
Eraldi koht Pehki luuleloomingus kuulub tema muusikaprojektide (nt Orelipoiss, Köök) jaoks tehtud laulusõnadele, mis paistavad silma kunstipärase meelevaldsuse ja lakoonilisusega. Väga tihti piirduvad need näiteks vaid mõne lause või lausa ühe sõnaga. Enamasti on selliste laulude teema pärit vahetust ümbrusest, päheturgatanud huvitavast riimipaarist või suvalisest uitmõttest. "Lood on tekkinud ikkagi meelevaldse suva järgi. Nii sõnad kui ka muusika," on Pehk öelnud Köögi esimese albumi "Telegramm" (2006) kohta[1].
Peale enda muusikaprojektide on Pehk kirjutanud laulusõnu ka teistele artistidele nagu Maiken, Laura, Liisi Koikson, Mikk Saar ja ansambel TraFFic. Tema luuletuse "Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult" on viisistanud Vaiko Eplik. Pehk on ka eestindanud ingliskeelseid laulutekste: "Sajab mehi" ansambel Family esituses ja "Honkey Tonk Blues" Priit Pihlapi esituses.
Jaan Pehk hakkas laulmise ja muusikaga tegelema juba lasteaias. Ta võitis 1982. aastal eelkooliealiste lauluvõistluse Türi Laululind ja pärast seda rajooni lauluvõistluse "Muinasjutu mängumaa". Seejärel laulis ta aastail 1983–1992 Türi poistekooris, mängis 1980. aastate keskpaigas Türi Metsakombinaadi puhkpilliorkestris trombooni ja taldrikuid ning kuulus aastail 1989–1993 Türi 2. Keskkooli vokaalansambli O'ctav koosseisu.
Õppides aastail 1994–1996 Räpina aianduskoolis, tutvus ta Aapo Ilvesega, kellega on sestpeale rohkesti koos musitseerinud (aastail 1995–1996 ansamblis Galerii, hiljem projektis Eliit jm). Räpinas alustas Pehk ka kitarrimängu aluste omandamist, enne seda oli ta mänginud peale trombooni ja taldrikute ainult klaverit.
Õppides aastail 1996–1999 G. Otsa nimelises muusikakoolis, tutvus Pehk 1998. aasta oktoobris Vaiko Eplikuga, kes kutsus ta oma ansamblisse Claire's Birthday sealt lavakunstikooli läinud kitarristi Priit Võigemasti asemele. Claire's Birthdays mängis Pehk kitarri ja vahel ka laulis 1998. aastast kuni selle bändi laialiminekuni 2003. aastal.
Aastaisse 1996–1999 jääb Pehki osalus veel sellistes muusikakollektiivides nagu Windows, Davidson Group ja Megan Quartet. Lisaks kuulub Pehk aastast 2001 muusikaprojekti Contus Firmus. Kõigis neis neljas on ta olnud ainult laulja.
Pärast Claire's Birthday laialiminekut sai Pehkist 2004. aastal kitarrist Vaiko Epliku uues ansamblis Koer, kus ta oli muuhulgas Koera ühe kuulsama laulu "Maiu on piimaauto" sõnade autor ja esitaja. Epliku teise ansambli Ruffus koosseisus käis Pehk 2003. aastal Riias Eurovisiooni laval, esitamas lugu "Eighties Coming Back", kuulumata siiski selle ansambli ametlikku koosseisu. 2005. aastast on ta kaasa teinud Epliku eestveetud projektis Eliit, kuuludes selle kontsertkoosseisu.
2004. aastal sai Pehk interneti teel tuttavaks Paide ansambli Ans. Andur laulja ja kitarristi Madis Aesma ehk Tursaga, kellega koos hakkas tegema elektroonilise popi ansamblit Köök. 2004. aasta paiku lindistas Pehk koduste vahenditega oma esimesed Orelipoisi lood. 2008. aastali oli Pehk tuntud just oma soololoominguga ja osalusega ansamblis Köök. Nii Köögi 2006. aastal ilmunud album "Telegramm" kui ka Orelipoisi 2007. aastal ilmunud album "Üheksakümmend üheksa" said muusikaavalikkuses sooja vastuvõtu osaliseks.
Viljakas on olnud Jaan Pehki muusikaline koostöö ka Jarek Kasari ehk Chalice'iga ja Pia Frausi kitarristi Rein Fuksiga.
Orelipoisi lugudele iseloomulikuks ja tunnuslikuks kujunenud humoristlik minimalism (ajaline kestus paarkümmend sekundit, sõnadeks teinekord vaid meelevaldne fraas või hüüatus) oli algselt tingitud Pehki arvuti tehnilistest parameetritest – sellega ei olnud tehnilistel põhjustel võimalik pikemaid lugusid teha. Enamiku selliste lugude sõnad on Pehki enda loodud, aga leidub ka paroodiad tuntud lauludest ja teiste luuletajate (Olavi Ruitlane, Kivisildnik jt) sõnaloomet. Selliste lühilugude arvuks hindas Pehk 2005. aastal umbes 300.
Kõrvuti minimalistlike ja meelevaldsete lühivormidega leidub Orelipoisi loomingus ka rida pikemaid, traditsioonilise ülesehitusega lugusid, mille sõnade autor on peamiselt Olavi Ruitlane: "Onu Uuno", "Eile nägin ma Eestimaad", "Aga ükskord", "Infoküllane mees", "Rahvusooper", "Tuubi tuubi", "Minu pruut", "Vana mees", "Liputaja" jt. Ruitlase jutustavad, teravmeelsed, vormileidlikud ja tihti ropusõnalised laulusõnad ning Pehki loodud meeldejäävad viisid ja naivistlik-hingestatud esitus on teiseks oluliseks Orelipoisi loomingulist kuvandit iseloomustavaks jooneks. Orelipoiss on viisistanud ja esitanud pikemaid tekste ka Veiko Märkalt, Contralt jt.
Laul "Minu pruut" osales 2005. aasta Eurovisiooni Eesti eelvoorus, kus oli lähedal Kiievisse lõppvõistlusele pääsemisele. 2007. aastal sai "Minu pruut" laiemalt tuntuks, kui sellele tehti vaimukas video, mida näidati ohtralt Kanal 2 uudistesaates "Reporter". Video režissöör on Urmas E. Liiv ning videos näitlevad uudistereporter Üllar Luup ja ilmateadustaja Niki (vaata).
Orelipoisi oluliste loominguliste saavutuste hulka kuulub Raadio 2 hommikuprogrammi "Silmad lahti" jaoks loodud sünnipäevalaulude sari, mis oli eetris 27. augustist 2007 kuni 29. maini 2008. Need laulud kujutavad endast paarikümne sekundi pikkusi muusikalis-sõnalisi kiirportreesid mõnest vastava päeva tuntud sünnipäevalapsest. Kokku tegi Pehk neid laule umbes 150 (koos eri variantidega umbes 170) (kuula). Veel on Orelipoiss teinud muusika dokumentaalfilmile "Soome tööle" (2006), kus portreteeris humoristlik-minimalistlikus vormis arsti, baleriini ja ehitaja elukutseid.
Valimik Orelipoisi lugudest on jõudnud albumile "Üheksakümmendüheksa" (2007). Laulu "Tööpõld on lai" leiab kogumikult "Toa tuur" (2006), laulud "Rahvusooper" ja "Aga ükskord" (viimane koos Aapo Ilvesega) kogumikult "Laulvad kirjanikud" (2007) ja laulu "Jäin kinni" kogumikult "Kohalik ja kohatu, 2" (2007). Seni (2008) on suurem osa Orelipoisi loomingust veel ametlikult avaldamata, levides küll laialt muusikaringkondades.
Orelipoiss ei ole siiski käsitletav Jaan Pehki kui muusiku kõikehaarava esinejanime või pseudonüümina, nagu ka ei haara selle nime all tehtav kogu Jaan Pehki muusikaalast soololoomingut. Orelipoiss on suhteliselt kindlate piiridega projekt. Näiteks jääb sellest välja ulatuslik tsükkel Contra, Wimbergi, Aapo Ilvese, Vahur Afanasjevi, Veiko Märka jt luuletuste spontaanseid viisistusi ja esitusi umbes aastast 2000, samuti suur osa tänapäevast muusikaalast tegevust.
Õppides G. Otsa nimelises muusikakoolis, võttis Pehk vastu Ivo Eensalu pakkumise teha väike osatäitmine eesti esimeses muusikalis "Kuningas ja mina" (1998), milles kuningat mängis Marko Matvere. Pehk mängis kuninga sekretäri ja tema tekst piirdus umbes viie lausega. Sellest ajast peale on Pehk osalenud näiteks muusikalides "Miss Saigon" (2002–2003), "Oliver!" (2003), "Hull sinu järele" (2004), moodne jalgpalliooper "Learning To Shout" (Ahvenamaa-Rootsi, 2004), "Mees La Manchast" (2005) ja "Georg" (2005). Kõigis nendes on Pehk osalenud koorilauluga massistseenides või ette astunud üksikrepliikidega.
Jaan Pehk on episoodilistes rollides üles astunud režissöör Veiko Õunpuu filmides "Sügisball" (2007) ja "Püha Tõnu kiusamine" (2009) ning mänginud peaosa režissöör Ove Mustingu lühifilmis "Kallis sõber, Sind austan" (2010), samuti teinud kaasa filmis "Apteeker Melchior" (2022).
Tõsisemalt hakkas Pehk luuletama 1992. aastal, olles ostnud pärast rahareformi neli odavalt müügis olnud luulekogu ja saades neist innustust. Need luulekogud olid Andres Vanapa "Koer ja kastekann", Aleksander Suumani "Kui seda metsa ees oleks", Rudolf Rimmeli "Maardla" ja Andres Ehini "Täiskuukeskpäev". Eriti sümpatiseerisid talle Vanapa ja Suuman. Hiljem lisandus lemmikluuletajate hulka Ilmar Laaban.[4]
Sisseastumiseksamitele G. Otsa nimelisse muusikakooli läks Pehk ilma sellest kellelegi, sh ka vanematele teatamata. Sõel oli tihe, sisse sai umbes kolmekümnest soovijast ainult neli, nende seas ka Pehk. Seejuures tegi ta solfedžo eksamil diktaadi maha Ahti Bachblumi pealt. Teiseks kursuseks õppis Pehk aga ka solfedžodiktaadi selgeks.[4]
Peale luuletamise, laulmise, kitarrimängu ja muusikalides näitlemise tegeleb Jaan Pehk veidi ka teiste kunstiliste eneseväljendusvahenditega. Asjakohaselt naivistlikul moel on ta kujundanud Contra 1999. aastal ilmunud luulekogu "Naine on mees" esikaane. Pehk harrastab ka fotograafiat, ja tema tehtud fotot (põldu kündev traktor) kasutas Wimberg oma 2006. aastal ilmunud luulekogu "Kärppsed" kaanekujunduses. Samuti on Pehkil äratuntav käekiri humoristlike lühifilmide tegijana (vaata YouTube'is).
Jaan Pehki kodulinnas Türil on sealse majandusgümnaasiumi gümnasistid korraldanud 2005. ja 2006. aastal Jaan Pehkile pühendatud ülevabariigilist gümnasistide omaluule konkurss-laagrit JaPe.[5]
Jaan Pehk on tegelenud 1980. aastate keskpaigas kolm aastat ka vibuspordiga.[4]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
