Rimmelit on nimetatud üheks Eesti esimeseks linnaluuletajaks. Tema tekstidele on kirjutanud laule Eesti punkansamblid, eriti Vennaskond.[3]
Vahetult enne seda, kui 2003. aasta 14. septembril toimus referendumEesti astumiseks Euroopa Liitu, tegi Rudolf Rimmel enesetapu, kuna tema hinnangul tähendas EL-iga liitumine Eesti omariikluse äraandmist. Postuumseks avaldamiseks kirjutas ta manifesti "Viimne kujund", mille avaldasid vaid Õhtuleht ja Delfi kärbituna.[4][5] Hiljem ilmus manifest ka Kesknädalas.[6]
"Viimses kujundis" ennustas Rimmel eesti rahva ja keele kadumist sisserändajate survel Euroopa Liidus, mis laieneb Vladivostokini ja röövib eestlastelt rahvuse. "Praegu Euroopa Liidu nime kandev ühendus ei ole algusest peale olnud miski muu kui suurettevõtete/kartellide huve teeniv äriprojekt, mille vormistasid poliitiliselt ja õiguslikult riiklikud institutsioonid," kirjutas Rimmel. "Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas."[4]
Rudolf Rimmeli põrm puistati Viljandi Pauluse kirikus toimunud mälestusteenistuse järel Viljandi järve.[3]
Rimmel kirjutas luulet, poeeme ja vasakradikaalset publitsistikat. Kokku ilmus tal 16 luulekogu[5].
"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2020. Vaadatud 2. juunil 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Rudolf Rimmel, "Mõtteid luulest, vanglast ja Virumaast", üles kirjutanud Inna Grünfeldt – Virumaa Teataja13. juuni1998, lk 4–5
Nekroloog – Looming 2003, nr 10, lk 1597–98
Nekroloog: Aita Kivi, "Vastamata jäänud: Rudolf Rimmel (27. VII 1937 – 6. IX 2003)" – Keel ja Kirjandus, 2003, nr 12, lk 943–944
Rudolf Rimmel, "Jumalate kohus" (memuaarid: "EKP Keskkomitee sekretärile sm. Lentsmanile"; poeemi "Sfinks sinilillega" arutelu EKP Keskkomitees) – Looming 2005, nr 9, lk 1385–97
Maie Kalda, "Ruudi Rimmel ja "kirjanduselu" tegelik parteiline juhtimine" – Looming 2005, nr 9, lk 1398–1405