eesti kirjanik From Wikipedia, the free encyclopedia
Bernard Kangro (ka Bernhard; 18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.[viide?]
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.[viide?]
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.[viide?]
Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).[viide?]
Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.[viide?]
Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.[viide?]
Tähelepanu väärivad ka Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983).
Bernard Kangro kasutas pseudonüüme Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.[viide?]
Tema ja Maria Kangro tütar oli Eeva Merike Kangro-Pennar ja poeg on Andrus-Jaan Kangro.[viide?]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
