Remove ads
William Henry Fox Talbot (11. veebruar 1800 – 17. september 1877) oli inglise leidur ja fotograafia pioneer.
Ta oli William Davenport Talboti ja Elisabeth Feildingi ainus laps. Talbot õppis Harrow' koolis ja Trinity College'is Cambridge'is.[1] Tema ema oli Henry Fox-Strangwaysi, teise Ilchesteri krahvi tütar. Tema sotsiaalsed sidemed tagasid ambitsioonikale pojale avalikkuses edu. Talboti onu William Thomas Horner Fox-Strangways, kes oli botaanik ja karjääridiplomaat, aitas Talbotil saavutada mõjuvõimu väljaspool Suurbritanniat [2].
1841. aastal leiutas ta kalotüübi: negatiiv-positiivmeetodi. Talboti "Looduse pliiats" (1844–1846) on esimene fotodega illustreeritud raamat [3]. Selle eest anti talle 1842. aastal kuninglik Rumfordi medal [4].
Remove ads
1839. aastal toimusid olulised sündmused maailma fotograafia ajaloos. Varsti pärast seda, kui prantsuse kunstnik (dekoraator) ja keemik Louis Daguerre oli oma leiutist tutvustanud (jutt käib Daguerre'i valmistatud fotokaamerast), teatas Talbot, et on välja töötanud teistsuguse pildistamisviisi: kõigepealt tehakse fotonegatiiv nagu tänapäevalgi. Tegelikult tegi Talbot oma esimesed fotod juba 1835 ehk kaks aastat enne dagerrotüüpia ilmumist. Paraku Talbot, kes oli hõivatud veel mitme muu projektiga, ei tegelenud fotograafiaga järjekindlalt. Kui ta oleks seda teinud, siis oleks ta suutnud tõenäoliselt juba enne Daguerre'i välja töötada praktilise pildistamismeetodi ja hoopis Talbotit oleks peetud tänapäevase fotograafia leiutajaks [5]. Dagerrotüübi ja talbotüübi (kalotüübi) peamine vahe oli selles, et esimese pildid olid oluliselt detailsemad ja nende tegemine võttis vähem aega, kuid neid ei saanud paljundada. Elu jooksul avaldas Talbot 8 raamatut ja üle saja artikli ning sai oma leiutistele 12 patenti [2].
Remove ads
.jpg)
Talbot oli mitmekülgsete huvidega mees, kes kasutas oma karjääri algul kaunite vaadete jäädvustamiseks camera lucida't. See oli 1807. aastal William Wollastoni leiutatud ja patenteeritud vahend, mille abil vastavale kõrgusele ja asendisse seatud prisma võimaldas kunstnikul korraga näha nii objekti kui ka paberit, millele ta joonistas [6]. Kuna Talbot oma joonistamisandega rahule ei jäänud, liikusid tema mõtted camera obscura'le, milles peeglite ja läätsede abil projekteeriti kujutis pimeda ruumi lauale ja seejärel joonistati üle [7]. Talbotil oli tarvis leida moodus, kuidas pimekambris läbi objektiivi tekkinud kujutis inimkäe abita paberile jäädvustada. Tema esmaülesandeks sai paberi valgustundlikustamine [8].
Probleemi lahendamist ei alustanud Talbot päris tühjalt kohalt: ta oli teadlik Johann Heinrich Schulze katsetustest hõbenitraadi valgustundlikustamisega 1725. aastal [9] ja Carl Wilhelm Scheele 1777 tehtud eksperimentidest hõbekloriidiga. Tundmata olid talle aga inglase Thomas Wedgewoodi õnnestunud katsed esemetest kontaktkoopiate tegemisel, kusjuures paberi valgustundlikustamiseks kasutati hõbenitraati, hiljem Humphry Davy soovitusel hõbekloriidi. Wedgewood ja Davy tegid fotogramme, aga kuna nad ei tundnud kinnitamisprotsessi, püsis kujutis nähtavana vaid lühikest aega ja lõpuks tumenes pilt täielikult [10].
Üsna kiiresti jõudis Talbot meetodini, kuidas paberit kvaliteetselt valgustundliku kihiga katta: hea kirjutuspaber kasteti nõrka soolalahusesse, pärast kuivamist aga kaeti hõbenitraadilahusega. Kui sellisele paberile asetati esemeid või taimede lehti, tekkis paberile pärast vajalikku pikka läbivalgustamist eseme negatiivne siluett. Talbot kinnitas kujutise tugevas soolalahuses ja soovi korral tegi pildist kontaktkopeerimise teel positiivi. Sellega oli alus pandud negatiiv-positiivprotsessile, võimalikuks sai ühte õnnestunud pilti piiramatul arvul paljundada (dagerrotüübi puhul oli see välistatud) [11].
Seejärel asetas Talbot valgustundliku paberi camera obscura'sse ja püüdis jäädvustada vaateid natuurist. 1835. aastaks olid katsetused jõudnud niikaugele, et päikesepaistelisel päeval sai Talbot paberile negatiivkujutise pärast kümneminutilist säritamist. 25. jaanuaril 1839 demonstreeris Talbot oma fotogramme ja arhitektuurivõtete negatiive Londoni Kuninglikus Instituudis, sama aasta augustis näitas ta camera obscura's tehtud negatiividest kopeeritud positiivkoopiaid Birminghamis. Talbot nimetas oma töid photogenic drawings, eestikeelne vaste on fotojoonis või valgusjoonis [12]. Talbotil olid seega need tööd juba aastaid valmis, kuid avalikkusele esitles ta neid pärast dagerrotüübi avastamist – Talbot soovis samuti kuulsust koguda ja sündmustest mitte maha jääda [13].
Esimeste valgustundlike emulsioonide kasutamisel oli kujutise tekkimine paberil silmaga nähtav – Talbot lihtsalt kergitas taimelehte või piilus läbi tillukese ava otse camera obscura'sse ja, näinud negatiivkujutise parajaks küpsenud olevat, katkestas säritamise. 1840 aga avastas Talbot latentse (varjatud) kujutise. Kõrgtundlikul (tolleaegses mõistes, muidugi) hõbejodiidpaberil ei tekkinud säritamise jooksul nähtavat kujutist, see jäi peidetuks ja muutus nähtavaks alles pärast keemilist töötlemist gallushappes. Nii saadud pildi nimetas Talbot kalotüübiks (kreeka keeles tähendab kalos 'kaunis' ja typos 'kujutis'), tänapäeval on levinud ka leiutaja auks antud nimetus talbotüüp [14].
Niinimetatud ilmutamismeetod lühendas vajalikku särituskestust veelgi ning 1840. aasta lõpul võis portreid päikese käes teha poole, varjus aga viie minutiga. Kalotüüp oli küll väärt saavutus, kuid kujutise kvaliteet jäi dagerrotüübile kaugelt alla. Kui täielikult teratu kujutis dagerrotüübil oli detailirohke ja üliterav, siis pabernegatiivi tagasihoidliku läbipaistvuse ja alusmaterjali faktuuri tõttu saadi kalotüübil ikka vaid kergelt pehmeid kujutisi. Talbot püüdis pabernegatiivi läbipaistvust suurendada vahaga immutades, tulemus polnud aga ikkagi piisav, et dagerrotüübiga konkureerida. [14]
Talbot otsis võimalust foto paljundamiseks trükkimise teel ja avastas, et želatiin, mis on muudetud valgustundlikuks kaaliumdikromiidlahusega, muutub valguse käes hoidmisel lahustumatuks. Säärase želatiiniga kattis Talbot terasplaadi ja asetas sellele mõne lameda eseme (enamasti puulehe või mõne taime). Pärast eksponeerimist pesi ta maha valgust mittesaanud ja seega lahustuva želatiini ja söövitas paljastunud metalli sobivate reaktiividega. Nii saadigi korralik sügavtrükiplaat, millega oli võimalik teha hulgaliselt kvaliteetseid tõmmiseid. [15]
Remove ads
Seoses paberfotoga võib Prantsusmaagi uhkeldada ühe mehega, kes Talbotile mõnes mõttes koguni "silmad ette tegi". See oli Hippolyte Bayard, kes leiutas otsese positiivprotsessi paberil ja rääkis sellest Aragole (mehele, kes Prantsuse Teaduste Akadeemias 1839 tegi teatavaks Daguerre'i leiutise) 4 kuud pärast dagerrotüübi esmakordset väljakuulutamist. Kuigi selgus, et Bayardil olid katsed hõbekloriidiga kaetud paberiga õnnestunud koguni enne Talbotitki, ei soovinud Arago dagerrotüübilt tähelepanu ära tõmmata ja palus Bayardil oma leiutise teatavakstegemisega kannatada. Bayard oletatavasti nõustuski ja tema meetod sai tuntuks alles 1840. aasta algul. Menuks aga oli hilja: dagerrotüüp võidutses ja kalotüüp oli jäänud tagaplaanile. Bayard valas oma nördimuse loomingusse.
Bayard tegi foto, millel kujutas end surnuna – see oli esimesi alastifotosid, kuna ta oli seal poolpaljas [16]. Samuti võib seda nimetada esimeseks lavastatud fotoks – Bayard kujutas ennast laibana, kuigi oli elus [17]. Fotoajalugu tunnebki Bayardi esimese fotorežissööri ja esimese fotonäituse korraldajana: 24. juunil 1839 eksponeeris ta avalikult 30 enda tehtud fotot [18].
Prantsusmaal oli ka teisi fotokunstnikke. 1847 kordas kalotüübi leiutamist Louis-Désiré Blanquart-Evrard (1802–1872) ja seda modifitseeritud kujul. Kas see leiutis originaalne oli, on kaheldav, sest tõenäoliselt olid kuuldused Talboti avastusest temanigi jõudnud. 1851. aastal täiendas meetodit teine prantslane Gustave Le Gray (1820–1882), heal tasemel tegutses Antoine Francois Jean Claudet (1797–1867) [19].
Remove ads
Talbot patenteeris oma kalotüüpmenetluse 1852 Inglismaal, Prantsusmaal ja USA-s ning takistas sellega oma meetodi laialdast levikut. Selle eest kritiseeriti teda teravalt, kuna ta nõudis menetluse kasutamise eest kõrget hinda: algul 20 naelsterlingit, hiljem 4 naelsterlingit ühekordse kasutamise eest ja 300 naela aastas elukutselistele fotograafidele tema meetodi kasutamise eest. 1855 kaotas patent kehtivuse ja Talbot ei pikendanud seda osaliselt kaasaegsete vastasseisu tõttu, näiteks 1854 käis Talbot Prantsuse fotograafi Martin Laroche'iga patendi pikendamise pärast kohtus [1]. Teine põhjus oli selles, et 1851 võeti negatiivide valmistamiseks kasutusele nn märgkolloidmenetlus (negatiiv klaasil) ja kalotüüp vajus kiiresti unustusehõlma.
Lühikese aja jooksul (1840–1851), mil kalotüüpiat kasutati, kerkisid fotograafidena esile kaks šotlast: maalija ja litograaf David Octavius Hill (1802–1870) ning elukutseline kalotüpist Robert Adamson (1821–1848). Kahekesi koos tegid nad ajavahemikul 1843–1848 umbes 1500 portreed, oskuslikult arvestades kalotüüp-protsessi võimalustega. Et vähemalt minutipikkune särituskestus pehmendas valguse ja varju üleminekuid, et positiivid paratamatult olid veidi pehme joonisega, kompenseerisid autorid oma portreed ja grupipildid suuri heletumedaid pindu arvestades. Hill ja Adamson olid esimesed, kes kalotüüp-protsessi loominguliselt kasutasid. [20]
Remove ads
Eestisse jõudis kalotüüp alles siis, kui sellest ajalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten 19. juunil 1850 teatas F. Mebius. Kuulutuses kirjutas ta, et sellise portree välimus sarnaneb seepiatoonis litograafiaga, koloriseeritult aga akvarellidega, katsed neid õlivärvidega üle maalida on õnnestunud. Mebius nimetas end portreemaalikunstnikuks.
Kahjuks ei ole tänapäeval teada ainsatki Mebiuse tehtud kalotüüpi ja vanim teadaolev paberile tehtud foto Eestis pärineb 1854/55. aastast, kui aastavahetusel lasksid endist grupipildi teha korporatsiooni Estonia liikmed. Riiklik Ajaloo Keskarhiiv Tartus on sellest fotost kaks koopiat teinud ja selgelt on näha erinevused, mis tulenevad positiivpaberi erinevast töötlemisest enne kopeerimist (paberi pidi piltnik ise valgustundliku kihiga katma). Ühel koopial on detailid varjudes tugevamalt läbi töötatud kui teisel, samuti on koopiad erineva kontrastsusega. [21]
Riiklikus Ajaloomuuseumis Tallinnas asuvad Eesti kõige huvipakkuvamad kalotüübid: Georg Friedrich Schlateri (1804–1870) tehtud portreed. Tüüpiliselt pruunitoonilised, pehme joonisega, vahel ovaalseks, vahel ristkülikukujuliseks lõigatud, kõikidel jäädvustatud inimesed lihtsates, küllalt staatilistes poosides (ilmselt pika särituse tõttu nihkumise vältimiseks). Osal piltidel on näha valgustundliku kihi pealekandmise jälgi. Mitmel fotol on tugevasti üle- või koguni juurdejoonistatud foon (põõsad, oksad, lehed) ja siis kannab pilt ka kunstnik K. Kügelgeni signeeringut – sellele mehele usaldati fotode viimistlemine.
Fotoajaloo seisukohast vahest kõige hinnatavamad kalotüübid asuvad Tartu Ülikooli raamatukogus. 1935. aastal annetas Talboti lapselaps ülikoolile 21 Talboti originaaltööd: 10 kalotüüpi ja 11 fotogravüüri. Eriti kaunid on kaks päikesest säravat kalotüüpi, mis tehtud Talboti kodus Lacock Abbeys umbes 1845. aastal (kuueinimeseline grupp ja vaimulik Calvert Jones). [21]
Remove ads
Henry Talboti igapäevane elu pakub rikkaliku pildi leiutamise protsessist ja ühiskonnast, milles leiutaja elas. Talbot oli väga paljude inimestega kirjavahetuses. Tema lähedased teaduslikud kaastöötajad olid astronoom ja leiutaja John Herschel ning väga mõjukas Šoti füüsik, teadusajakirjanik ja fotograaf David Brewster. Populaarne iiri luuletaja Thomas Moore oli tema naaber ja perekonnasõber, kes andis uusi vaatenurki fotokunstile, mõjutades Talboti tööd fotograafia alal. Bibliofiil Thomas Phillips jagas Talbotiga keelelist ja kirjastuslikku huvi. Talboti kirjasõprade hulka kuulus poliitikuid ja uuendajaid, näiteks lord Henry Brougham, ja mõjukaid ühiskonnaliikmeid, näiteks Humphry Davy lesk Jane Davy. Edward Anthony New Yorgist ja vennad Langenheimid Philadelphiast olid samuti Talbotiga kirjavahetuses ja üritasid levitada Talboti avastusi USAs. Talbot pidas kirjavahetust ka nendega, kellega ta lähedast koostööd tegi ja iga päev suhtles, näiteks tema assistendi Nicolaas Hennemani jõupingutused fotograafiaga kauplemise vallas Suurbritannias on hästi dokumenteeritud nende kirjavahetuse kaudu. Talboti sõber, kõmri keelt kõnelev merekunstnik ja vaimulik Calvert Jones püüdis saavutada fotograafia heakskiitu kunstiringkondades. Lisaks neile suhtles Talbot teistegi ühiskonnategelasega. Tähtis on ka tema kirjavahetus perekonnaliikmetega. Need kirjad heidavad pilgu näiteks nende omavahelistele konfliktidele ja valgustavad seda poolt, mis maailmale oli varjatud. Nendes kirjades tulevad välja Talboti mured nii oma tervisliku seisundi üle kui ka tähelepanekud ilma kohta, mis mõjutas oluliselt pildistamist. [2]
Remove ads
Aastail 1844–1846 tegi Talbot maailma esimese fotodega illustreeritud albumi (6 osa), millest tänapäevaks on saanud tähtis ja haruldane teos fotoajaloos – "The pencil of nature" ("Looduse pliiats"). Selles kirjeldas Talbot omaleiutatud negatiiv-positiivmenetlust ja illustreeris teksti 24 fotoga. Üldse valmistati ligi 300 albumit. Praegu arvatakse säilinud olevat vähem kui kaks tosinat sellist albumit ja 1971. aastal oksjonil 6500 USA dollari eest müüdud eksemplar maksab tänapäeval juba enam kui 10 korda rohkem. [21]
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads