From Wikipedia, the free encyclopedia
Värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria) on liblikõieliste sugukonda kuuluv troopilises Aasias kasvav põõsas, mis on arvatavasti ajaloos vanim sinise värvaine indigo allikas.
| Värvi-indigopõõsas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
määratlemata |
| Sugukond |
Liblikõielised Fabaceae |
| Perekond |
Indigopõõsas Indigofera |
| Liik |
Värvi-indigopõõsas |
| Binaarne nimetus | |
|
Indigofera tinctoria L. | |
Indigopõõsas kasvab Aasias ja mõnes Aafrika osas, kuid tagantjärele on taime algset kodumaad raske kindlaks teha, sest seda on kultiveerinud erinevad kultuurid aastasadu. Värvitaimena on tal väga pikk ajalugu. Nimetuse indigo algupära on kreeka indikon ja ladina Indicum, mis mõlemad viitavad värvi algsele päritolule – Indias on indigo olnud väga kaua sinise värvaine allikaks ning Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni aegadel oli India suurim indigo tootja ja turustaja. Samas on indigo ka Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurides tuntud juba umbes 6000 aastat (umbes sama kaua nagu henna). Sumerid tundsid indigot ja Babüloonias ja Assüürias kasutati seda peamiselt villase lõnga värvimiseks. Egiptlased oskasid indigoga värvida ka linaseid kangaid – vanimad säilinud värvitud muumiasidemed pärinevad aastast 1580 eKr.[1]
Indigopõõsas on püstine ja tugevalt harunenud põõsas, mis kasvab 1–2 meetri kõrguseks. Ta võib olla olenevalt kasvukoha kliimast üheaastane, kaheaastane või püsik. Uued oksaharud puituvad umbes aastaga. Kasvab troopikas ja subtroopikas kuni 1600 meetri kõrgustel aladel. Kasvab paremini aladel, mil päevane temperatuurivahemik jääb 22–28 °C, kuid võib taluda ka vahemikku 7–32 °C. Vajab päikesepaistelist kasvukohta ja mõõdukalt niisutatud viljakat pinnast ning kaitstust palavate tuulte eest. Võib tungida invasiivsena looduslikesse ökosüsteemidesse.[2]
Indigopõõsa juurtel on sümbiootilised mügarbakterid nagu teistel liblikõielistel ja taime kasvatamist kasutatakse ära analoogiliselt muudele sugukonna liikidele, et rikastada pinnast lämmastikuga.
Liitlehed on helerohelised paaritusulgjad, lehekesed siledaservalised elliptilise kujuga ja tipuogaga. Roosad kuni violetjad õied paiknevad kobaratena oksatippudes.
Värvi toodetakse indigopõõsa lehtedest. Lehtedega oksad lõigatakse maha 10–20 cm kaugusel maapinnast, kui taimed on 4–5 kuud vanad, taime õitsemise ajal[2]. Seejärel asetatakse oksad vähemalt 12 tunniks sooja kätte ja vette, ning selle fermenteerumise tulemusel moodustub just tekstiili värvimiseks kasutatav, vees raskesti lahustuv tumesinine sade, mis ongi värvaine indigo[1].
Lehesaak võib olla 1,6–5,4 tonni hektarilt. Saagikoristus peab olema õigeaegne, vastasel korral hävitaksid vihmad selle mõne tunniga. Aastas on võimalik saada kuni kolm saaki.[2]
Marco Polo oli esimene eurooplane, kes kirjeldas indigopõõsast värvi tootmist[3][4]. Alates keskajast oli indigo ka maalikunstis sageli kasutatav värvaine.
Indigopõõsa osi on selle päritolumaades vanadest aegadest kasutatud rahvameditsiinis. Noori võrseid on kasutatud hambaharjadeks[5].
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
