Soome Vabariigi kaheksas president From Wikipedia, the free encyclopedia
Urho Kaleva Kekkonen (3. september 1900 Pielavesi vald – 31. august 1986 Helsingi) oli Soome Vabariigi president aastatel 1956–1982. Enne seda oli ta olnud Soome peaminister aastatel 1950–1953 ja 1954–1956.[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Urho Kekkonen | |
|---|---|
 Urho Kekkonen (1977) | |
| 8. Soome president | |
|
Ametiaeg 1. märts 1956 – 27. jaanuar 1982 | |
| Eelnev | Juho Kusti Paasikivi |
| Järgnev | Mauno Koivisto |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
3. september 1900 Pielavesi vald, Soome Suurvürstiriik |
| Surmaaeg |
31. august 1986 (85-aastaselt) Helsingi, Soome |
| Erakond | Soome Keskerakond |
| Alma mater | Helsingi Ülikool |
| Autogramm |
 |
Kekkonen oli Soome ajaloo kaheksas ja ühtlasi kõige kauem (25 aastat) ametis olnud president. Ta oli esimene ja ainus isik, kes valiti Soome presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks; praeguse põhiseaduse järgi pole see enam võimalik. Tema viimane presidendi ametiaeg jäi pooleli tervislikel põhjustel.
Kekkose sünnikodu asub Pielavesi vallas ja kannab nime Lepikon torppa (torppa tähendab 'torparimaja, popsimaja', Lepikon on omastav sõnast lepikko 'lepik'), aga Kekkonen ei olnud torpari päritolu, vaid maja oli ostetud. Urho Kaleva Kekkose esivanemad olid kuni kaheteistkümnenda põlveni kõik Ida-Soome talupoegade järeltulijad. Kekkose isapoolsed esivanemad olid alemaade omanikud ja emapoolsed esivanemad olid põlised taluperemehed. Urho Kekkose isapoolne vanaisa Eenokki oli siiski maatamees (neid tuli 19. sajandil aina juurde), kes hankis elatist juhutöödega ja talusulasena.[2]
Eenokki Kekkonen rändas talust tallu ja võttis lõpuks naiseks Anna-Liisa Koskise. Neil sündis neli poega, kes said nimeks Taavetti, Johannes, Alpertti ja Juho. Noorim poeg Juho Kekkonen, kelle kodu oli Korvenmökki Koivujärvi külas, oli Urho Kekkose isa. Urho Kekkose emapoolne vanaisa Aatu Pylväläinen, kes pidas Kangasniemi vallas Tarkkala talu, abiellus 1878. aasta suvel 16-aastase Amanda Mannisega. Neil sündis kolm tütart ja kaks poega: Emilia, Elsa, Siilas, Tyyne ja Eetu.[2]
Vaesest perest pärit Juho Kekkonen läks metsatöödele. 1898. aastal tegi ta palgitööd Kangasniemi vallas. Kuvasmäki Tarkkala talu vanim tütar Emilia karjatas loomi Haahkala maade kaldaäärsetel aladel. Samadel kallastel liikus teiste parvepoiste seas ka Juho Kekkonen. Noored said tuttavaks ja 1899. aastal nad abiellusid. Noorpaar kolis Otavasse, kus Juho Kekkonen oli saanud tööd ettevõtte Halla Oy saeveskis Koivusaha. Hiljem sai temast metsatööde juhataja ja palgiagent.[2]
Varsti kolis noorpaar Juho uue töömaa lähedusse Pielavesi valda, kus osteti suitsutuba, mida peatne pereisa vähehaaval ümber tegi ja laiendas, nii et sellest sai korralik maja. Veidi enne esikpoja Urho sündi ehitas ta majale korstna. Urho Kekkonen sündis 3. septembril 1900 maja lähedal suitsusaunas. Maja taga kasvava ilusa lepiku järgi sai maja nimeks Lepikon torppa. Seal elas pere kuus aastat. Tütar Siiri sündis 1904. aastal. Juho Kekkose uute töömaade tõttu pidi pere kolima 1906. aastal Kuopiosse ja 1908. aastal Lapinlahti valda. Pere pesamuna Jussi sündis 1910. aastal.[2]
"Sain kingituseks õnneliku lapsepõlve," on Kekkonen öelnud. Urho läks kooli Lapinlahti vallas. Kui ta oli õppinud kolm aastat algkoolis (kansakoulu), sai ta edasi õppida Iisalmi ühiskoolis. Juba järgmisel aastal kolis pere Kajaanisse, kuhu sajandivahetusel oli rajatud saeveski ja tselluloosivabrik. Urho isa Juho sai tööle firma Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö palgiagendiks. Sügisel 1911 läks Urho Kajaani ühiskooli teise klassi. Ta oli klassi kõige noorem õpilane. Ta ei olnud sugugi eeskujulik õpilane, vaid distsiplineerimatu ja üleannetu. Vanemates klassides oli ta õpilasorganisatsiooni juhatuses ja toimetas selle lehte Mielikki. Iga-aastastel pidudel sai ta kõnet pidada. Ta luges huviga ajalooraamatuid ja ilukirjandust. Kui ta oli 12-aastaseks saanud, hakkas isa teda töö juurde kaasa võtma. Urho esimesed kirjutised ilmusid 1914. aastal linna vanasoomlaste ajalehes Kaikuja Kajaanista. Järgmisel aastal hakkas ta artikleid kirjutama linna vanimale ajalehele – noorsoomlaste Kajaanin Lehtile. Hiljem kasutas Kekkonen ka koolisõprade välja mõeldud valenimesid, nagu näiteks Känä ja Urho Sorsimo.[3]
Kekkose vanemad võimaldasid pojale gümnaasiumihariduse.[4] Kekkosel oli noorem õde, hiljem kindlustusametnikuna töötanud Siiri Kekkonen (1904–1969), ja noorem vend, tegevdirektorina töötanud Uuno Johannes (Jussi) Kekkonen (1910–1962).
1949. aastal, kui Kekkosest hakkas saama tõsine presidendikandidaat, retušeeriti Lepikon torppa fotolt korsten välja, et näidata Kekkost suitsutare poisina ning püüti teda muulgi kombel näidata rahva seast võrsunud haritud parvepoisina.[5] Juho Kekkonen ostis Lepikon torppa maja 1900. aasta suvel ja perekond elas seal kuni 1906. aastani. Seejärel koliti kõigepealt 1906. aastal Pielavesi vallast Kuopiosse ja hiljem pereisa töökoha muutumise tõttu Lapinlahti valda Iisalmisse ja 1911. aastal koliti Kajaanisse. Juho Kekkonen oli töödejuhataja ettevõttes Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö. Suurema osa kooliõpetusest sai Urho Kajaanis. Gümnaasiumiõpilasena astus ta Kajaani kaitseliitu ning osales Soome vabadussõjas Kajaani sissirügemendi koosseisus valgete poolel. Ta osales Soome vabadussõja lahingutes Kuopios, Varkauses, Mouhus ja Viiburis ning juhatas Hamina linnas üheksa punase hukkamist.
Ka Kekkose sportlaskarjäär sai osaks tema legendist. 1924. aastal võitis ta hoota hüpete Soome meistrivõistlused kõrgushüppes ja kolmikhüppes. 1924. aasta Kaleva mängudel tuli ta võitjaks kõrgushüppes ja teiseks 100 m jooksus. Kõrgushüppes võitis Kekkonen kolm pronksmedalit Kaleva mängudel aastatel 1923, 1927 ja 1928. Ta oli hoota kolmikhüppe Soome rekordi omanik tulemusega 9,72 m. Ka Kekkose tulemus 100 meetri jooksus oli üpris hea – 11,0 sekundit (käsitsi mõõdetud). Tema kõrgushüppe tulemus oli 185 cm ja kolmikhüppe tulemus 14,06 m.
Sportlaskarjääri järel töötas Kekkonen Soome Olümpiakomitee ja Soome Spordiliidu (SUL) juhatuses. 1932. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses oli Kekkonen Soome olümpiakomitee esimees. Paavo Nurmi ei saanud nendel mängudel osaleda, kuna IAAF-i president rootslane Sigfrid Edström kõrvaldas Paavo Nurmi mängudelt, süüdistatuna elukutselisuses. Kekkonen võitles Nurmi osalemise eest visalt ja isegi ärritavalt jonnakalt. Selle tagajärjel jäid mitmel järgneval aastal ära Soome ja Rootsi vahelised kergejõustiku maavõistlused. Vaidlus kujunes Edströmi ja Kekkose vaheliseks konfliktiks. 1950. aastal autasustati Urho Kekkost sportlike saavutuste eest Soome kehakultuuri ja spordi suure teeneteristiga.[6]
Kekkonen lõpetas Kajaani lütseumi 1919. aastal. Pärast seda oli ta ajateenistuses Helsingis, kus ülendati seersandiks. Kekkonen kolis Helsingisse 1921 ja sai õigusteaduskonna bakalaureusekraadi 1926. aastal.[6]
Õigusteaduskonna üliõpilasena ja asekohtunikuna töötas Kekkonen Soome riigi salapolitseis (Etsivä keskuspoliisi) ja sai tuttavaks kommunismivastase tegevusega. Arvo Tuomise arvates oli Kekkonen oma tegemistes vastastega asjalik ja professionaalne.[7] Salapolitseis tutvus Kekkonen masinakirjutaja Sylvi Uinoga, kes oli preestri tütar Karjala kannaselt ja kellest sai tema abikaasa.[8]
Kekkonen hakkas kirjutama väitekirja salapolitsei tegevusest, kuid pidi lahkuma salapolitseist pärast seda, kui oli avaldanud arvamust, et salapolitsei tuleks kaotada ja ühendada kriminaalpolitseiga. 1927. aastast töötas ta Maavaldade Liidu (Maalaiskuntien Liitto) juristina, kuid tema avaliku esinemise tõttu lõpetati tema tööleping 1932. aastal.
Kekkonen kaitses õigusteaduse doktori väitekirja 1936. aastal. Tema doktoriväitekiri käsitles valdade valimisõigusi Soome seaduste järgi.[9]
Urho Kekkose aatelised juured olid rahvameelses üliõpilaspoliitikas ja selle loomulikuks jätkuks oli tema tegevus Akadeemilises Karjala Seltsis (soome keeles Akateeminen Karjala-Seura). Kekkonen pidas tähtsaks rahva ühendamist, venelastevastalisust (ryssäviha), soome ja rootsi keele positsioonide pärast Soome ühiskonnas peetavat poliitilist võitlust ning Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid halvendanud Ida-Karjala loovutamist Nõukogude Venemaale Tartu rahulepingu sõlmimisega 1920. aastal. Pärast Soome iseseisvumist lootsid paljud, et Ida-Karjala liidetakse taas Soomega. Seda nimetati Ida-Karjala küsimuseks (Itä-Karjalan kysymys). Kekkonen kirjutas poliitilisi följetone AKS-i ajalehte Suomen Heimo, 1930. aastal sai temast AKS-i poolt kolm aastat varem vallatud Soomluse Liidu (Suomalaisuuden Liitto) esimees. Kekkonen lahkus koos paljude teistega AKS-ist 1932. aastal, kui AKS-i enamus ei soovinud kohut mõista Mäntsälä mässu üle. Kekkonen jätkas följetonide kirjutamist Soomluse Liidu ajalehes Suomalaisessa Suomessa (hilisem Kanava), kus ta keskendus ülikoolide soomestamisele.[10]
1932. aastal käis Kekkonen Saksamaal ja oli Adolf Hitleri võimule tõusmise tunnistajaks. Suure tõenäosusega selle visiidi ajendil astus ta Maaliitu (Maalaisliitto) ja avaldas poliitilise pamfleti "Demokraatia enesekaitse".[5]
1936. aastal kandideeris Kekkonen teist korda Eduskunda ning osutus valituks Viiburi lääni läänepoolsest valimisringkonnast. Ta nimetati justiitsministriks (1936–1937) Kyösti Kallio juhitud valitsuses ja pärast seda A. K. Cajanderi punamullavalitsuse siseministriks (punamultahallituksen sisäasiainministeri).[4]
1938. aastal ostsid Sylvi ja Urho Kekkonen Vahvialas Lõuna-Karjalas Paarmakallio-nimelise maakoha. Urho Kekkose soov oli saada nii hääli sealse ringkonna valijatelt. Koht oli halvas seisukorras, aga Kekkoste pere jõudis veel enne sõja algust seda korrastama hakata. Talvesõda lõppes Moskva rahulepinguga ja uus piir, mis jooksis läbi nende valduse, jättis suurema osa ehitistest ja põldudest Nõukogude Liidule loovutatud alale.[11]
25. novembril 1938 esitas IKL suletud häälekandja Ajan Suunta peatoimetaja Rauno Kallia Soome õiguskantslerile kirja, milles palus teda astuda samme, et president tõstaks siseminister Kekkose vastu riigikohtus süüdistuse raske ametialase eksimuse pärast. Nimelt olevat siseminister Kekkose käskkiri 18 ajalehe sulgemiseks seadusevastane. Kekkose julgeoleku kindlustamiseks asetati tema korteri juurde politseivalve.[12]
Risto Ryti juhitud Talvesõja-valitsuses Kekkost ei olnud. Eduskunnas oli ta vastu Moskvaga rahulepingu sõlmimisele 1940. aasta märtsis ja oli sõja jätkamise poolt. Aastatel 1940–1943 oli ta ümberasustatud elanikkonna hoolekeskuse Siirtoväen Huollon Keskus juhataja.[6]
1942. aasta alguses hakkas Kekkonen Pekka Peitsi varjunime all kirjutama ülevaateid välispoliitikast ja teise maailmasõja sündmustest ajakirjale Suomen Kuvalehti. Varem oli neid kirjutanud major Wolf H. Halsti, kes oli aga sunnitud kirjutamise lõpetama peamaja nõudmisel.[6]
Kekkose välispoliitiline mõtlemine sai lõpliku kuju 1944. aasta käigus. Tema uus mõtlemine oli väga realistlik ja keskendus Nõukogude Liidu eelarvamuste hajutamisele ja vastastikuse usalduse tugevdamisele.[6]
Maaliidu üldkoosolekul 1944. aastal nõudis Kekkonen, et konservatiivne ja isamaalik partei võtaks suuna, mis sobituks uue maailmakorraga. See Kekkose suund sai hiljem tuntuks niinimetatud K-liinina. Liin jagas kõigepealt Maaliidu ja seejärel kogu Soome poliitilise elu selle järgi, kui usaldusväärne see välispoliitiliselt oli. Selline jaotus jätkus Kekkose karjääri lõpuni.[9]
Kekkonen pääses lõplikult võimu siseringi, kui temast sai 1944. aasta novembris Paasikivi juhitud valitsuse justiitsminister. Tema ülesannete hulka kuulus ka Nõukogude järelevalvekomisjoni poolt nõutud sõjakurjategijate üle kohtumõistmine, mille käigus mõisteti poliitilistes kuritegudes süüdi Soome Jätkusõja-aegne poliitiline juhtkond. Kohtuistungid toimusid Helsingis. Kui Paasikivi valiti 1946. aastal presidendiks, esitas Maaliit Kekkose uueks peaministriks, kuid Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) vastuseis ei lasknud seda kavatsust ellu viia. Kekkonen nimetati siiski Soome Panga juhatusse ja hiljem Eduskunna esimeseks aseesimeheks.[9][13]
Kekkose suhtumine kommunistidesse oli algul skeptiline, aga tema hoiak muutus ilmselt pärast seda, kui 1948. aasta suvel moodustati K.-A. Fagerholmi sotsiaaldemokraatide vähemusvalitsus ning nii Maaliit kui ka rahvusdemokraadid jäid valitsusest välja.[14]
Kekkonen valiti Eduskunna esimeheks 22. juulil 1948.[15] Ta valiti ka 1. veebruaril 1950 samal aastal toimunud riigipäevade esimeheks.[16] 1950. aasta presidendivalimistel oli Kekkonen Maaliidu kandidaat ja võistles president J. K. Paasikiviga. Valimistel sai Kekkonen 62 valijamehe häält, Mauno Pekkala SKDL-ist 67 ja valimised võitnud Paasikivi 171 häält.
Kui Fagerholmi valitsus 1. märtsil 1950 lagunes, käis Kekkonen Paasikiviga arutamas valitsusega seotud küsimusi. Kekkosele anti ülesandeks moodustada valitsus ja tema esimene valitsus nimetati ametisse 17. märtsil 1950.[15][17] Sellele järgnesid veel neli Kekkose valitsust, millest mõne tegevus jäi lagunenud poliitilise aja tõttu lühikeseks.[18]
Juba esimese valitsuse moodustamisel põhjendas Kekkonen nii oma juhtivat rolli kui ka valitsuse kokkupanemist Soome ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete seisukohalt. Esimese valitsusaja lõppedes hakkas Kekkonen üha rohkem mainima 1948. aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud koostöö, sõpruse ja vastastikuse abi lepingut (YYA-sopimus). Sellest kujunes hiljem otse alustekst Soome poliitikas.[19]
Kekkonen alustas oma poliitilise positsiooni kindlustamist ida poolt. Tal õnnestus tõrjuda kõik järjest tehtud valitsuse kukutamise katsed ning ise peaministri ametisse jääda. Kui 1953. aastal läks korda Kekkonen peaministri ametist tõugata, vihjas ta, et Nõukogude Liit võib kaotada usalduse Soome vastu. President Paasikivi arvates oli selline seostamine poliitiliselt ohtlik.[20]
1954. aastal nimetati ametisse Kekkose viies valitsus, mis töötas Kekkose presidendiks saamiseni 1956. aasta märtsis.[21]
Urho Kekkonen valiti Soome presidendiks 1956. aastal, kui ta võitis vastaskandidaadi, sotsiaaldemokraat K. A. Fagerholmi, valijameeste häälte enamusega 151/149. Presidendivalimistel kavatses Kekkost valida 88 valijameest, seega oli vaja toetust lisaks teistelt valijameesterühmadelt. Otsustav oli SKDL-i valijameesterühma üksmeelsus, ka Rahvapartei enamus hääletas Kekkose poolt. Puuduva ühe hääle andja jäi saladuseks.[19] Peetakse võimalikuks, et mitmeid hääli koguti ka rinde teiselt poolelt.[22] KGB kindral Viktor Vladimirov väitis, et Kekkose võidu garanteeris Nõukogude Liidu äraostmine – puuduvad hääled osteti ja Kekkose valimine oli sellega kindel. Ameerika Ühendriigid keeldusid Kekkost õnnitlemast. "Kekkose ametisse astumise puhul me ei avalda õnnitlusi," sõnas välisminister John Foster Dulles.[23]
Soome Ametiühingute Keskliit (SAK) kuulutas välja üldstreigi, mis algas uue presidendi ametisseastumise päeval 1. märtsil 1956. SAK ei ole tunnistanud streiki poliitiliseks aktsiooniks, aga väidetakse, et Kekkose valimine on mõjutanud ka tööliste ja tööandjate vahelisi suhteid. Presidendi ametiaja alguses üritas Kekkonen hoida madalat profiili, ennekõike sisepoliitikas.[20]
Kekkose presidendiaeg tähendas uude ajastusse astumist sellepärast, et tema esimese ametis oldud aasta lõppedes ei olnud enam elus mitte ükski eelkäinud presidentidest. Risto Ryti suri 1956. aasta oktoobris ja Paasikivi sama aasta detsembris.
28. jaanuaril 1957 kell 18 juhtus Porvoo maanteel, 18 kilomeetrit Helsingist idas, autoõnnetus, kus sai surma kolm inimest. Sündmuskohale sattunud Kekkonen käskis oma autojuhil Kalle Westerlundil ühe haavatu (kiirabiauto juht) presidendi ametiautoga Helsingisse viia.[24]
President Kekkose teisel ametiaastal 1957 toimus tulistamine presidendi suvekodus Naantali Kultarantas samal ajal, kui Kekkoste pere veetis jaanipäeva. Tulistaja jäi teadmatuks. Kekkose palvel vaikiti intsident maha. Kekkosele tehti küll aeg-ajalt ähvardusi, aga tema oli otsustanud end mitte hirmutada lasta. Kultaranta vahejuhtumi kohta kirjutas ta päevikusse vaid aknaklaasi purunemisest.[25]
Kui augustis 1958 moodustati Fagerholmi III valitsus, mida hakati hiljem ööpakase valitsuseks nimetama, ei olnud see Nõukogude Liidule meelepärane. President Kekkonen ühines kriitikutega ja mõjutas osaliselt seda, et valitsus detsembris kukutati. Uurijad ei ole üksmeelsel arvamusel, mis oli Kekkose motiiv.[26]
Fagerholmi valitsuse kukutamise tagajärjel oli enamusvalitsuse moodustamine üha raskem ja selleks ei oldud mõnda aega suutelised. Tuli leppida vähemusvalitsusega, nt Maaliit. Sotsiaaldemokraatide erimeelsused lisasid sisepoliitika ebaühtlust. Kekkonen püüdis ikkagi ühendada oma uue valiku, enamusvalitsuse moodustamise ja välispoliitilised eesmärgid ning saatis Soome valitsuse teadmata Nõukogu Liidu juhtkonnale kirju.[27]
Kekkonen plaanis juba aprillis 1961 kaotada Eduskunna ja mõjutada nii rühmitust, mis ähvardas astuda tema vastu presidendivalimistel endise õiguskantsleri Olavi Honka presidendikandidaadiga. Nõukogude Liit esitas oktoobri lõpus Soomele diplomaatilise noodi. Tuure Junnila, Veikko Vennamo, Anatoliy Golitsyn, Viktor Vladimirov ja Hannu Rautkallio olid arvamusel, et poliitilise noodi oli planeerinud Kekkonen koos KGB-ga[28]. Olavi Honka loobus kandideerimast ja Kekkonen sai 111 valijamehe häält. Kekkonen valiti uuesti presidendiks 1962. aasta valimistel 199 häälega.[9]
Noodikriisi tagajärjeks on peetud seda, et Soomes ei eksisteerinud enam õiget opositsiooni ja Kekkonen sai poliitilise juhina tugeva positsiooni.[1]
Kekkonen proovis tagasi saada enamiku parteide poolehoidu, kuna ilma selleta poleks president võinud kasutada täielikult oma võimu. Et ükskõik milline partei pääseks valitsusse, pidi ta kõigepealt näitama välispoliitilist lojaalsust Kekkosele ehk kiitma heaks Kekkose enda ja tema välispoliitilise liini. Näiteks Koondpartei sai Johannes Virolaise valitsusse pärast noodikriisi, kui ta osutas lojaalsust Kekkosele.[14]
Kekkonen kasutas ka palju võimu tänu isiklikele suhetele. Ta hoidis suhteid ülikooliaegsete seltsimeestega, aga samuti metsandus-, kalastus- ja suusasõpradega. Ta korraldas oma ametikorteris Tamminiemis tutvumisõhtuid, kuhu kutsus noori tõusvaid poliitikuid ning kultuuri- ja teaduse esindajaid. Ta suurendas enda usaldusisikute hulka kõikides tähtsamates erakondades, ärimaailmas ja ennekõike riigiettevõtetes. Tal oli ka palju loomeinimestest sõpru, näiteks kunstnikke. Kekkonen oli iseloomult otsekohene ja oskas iga valdkonna inimestega hästi suhelda.[1] Vaba aega veetis ta meelsamini mittepoliitikute seltsis.[29]
11.–14. märtsil 1964 külastas Kekkonen mitteametlikul visiidil Eestit. Ta pidas eestikeelse kõne Tartu Ülikooli peahoones, käis Kääriku spordibaasis suusatamas ning tegi ettepaneku Eesti ja Soome vahelise laevaliini avamiseks.[2]
Kekkose teisel ametiajal tuli Kesk-Euroopast Soome poliitikasse mõiste "soometumine" (sm suomettuminen). Osaliselt selle mõistega kaasnes arusaam, et üksnes Kekkosel on õigus tõlgendada Nõukogude Liidu teateid.[30][31]
1968. aasta valimistel sai Kekkonen lisaks Maaliidu toetusele ka Rahvarinde valitsuse (sm kansanrintamahallituksen), kuhu kuulusid SDP, SKDL ja TPSL, poolehoiu. Kui Rahvarinde valitsuse tehtud ettepanek ei saanud piisavalt enamiku toetust, esitasid nad Kekkose presidendiks. Kekkonen valiti valimiste esimeses ringis 201 valijamehe toetusega.[19] Kekkost ikkagi ajas marru vastaskandidaadi ja kauaaegse poliitilise vastase Veikko Vennamo edu (33 valijamehe hääl) ja tema vastu suunatud Vennamo valimiskampaania.[32]
Sisepoliitikas oli Kekkonen sunnitud tegema koostööd, aga välispoliitikas tegi ta suveräänseid otsuseid. Ta ei küsinud nõu kelleltki teiselt kui ainult enda valitud usaldusisikutelt, kellest enamik kuulus välisministeeriumi. 1963 tegi Kekkonen välispoliitilise algatuse Pohjola tuumarelvade vaba tsooni rajamiseks, mille kohaselt Põhjamaadest oleks moodustatud rahvusvahelise lepinguga püsiv tuumarelvavaba tsoon.[33] Eesmärgiks oli Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõjaline koostöö, millega sooviti tugevdada Soome pürgimist poliitilise erapooletuse poole. Pärast Tšehhoslovakkia okupatsiooni 1968. aastal oli erapooletus üha raskemini saavutatav. 1970. aastal teatas Kekkonen venelastele, et ei jätka presidendi ametis ja YYA-leping tühistatakse, juhul kui Nõukogude Liit ei toeta Soome poliitilist erapooletust.[26]
1970. aastal toimunud Eduskunna valimistel lõppes koostöö Rahvarindega.
Kekkonen sai erandlikult ka kolmanda presidendiaja. Ametiaeg pidanuks kestma vaid 1974. aastani, aga 1973. aasta jaanuaris võeti vastu seadus, millega Kekkose ametiaega pikendati neli aastat. See oli Soomes kolmas kord, kui riigipea valiti ametisse ilma valimiste ja vastaskandidaatideta. Varem valiti Gustaf Mannerheim Soome riigihoidjaks 1918. aasta detsembris, kui taheti vabaneda Saksamaa poole suundumisest ja presidendiks 1944. aasta augustis, kui taheti vabaneda Jätkusõjast ja sidemetest Saksamaaga.[34]
Erakorralist seadusemuudatust ei olnud lihtne teostada, kuna selleks oli vaja 5/6 Eduskunna poolehoiust. Selleks, et enamus oleks nõus, loodi poliitiline kokkupanek, mis koosnes kolmes osast: erakorraline seadus (sm poikkeuslaki), vabakaubandusleping Euroopa Majandusühenduse EEC-ga ja majanduse võimu lisavad kaitse-seadused. Siiski ei saanud Kalevi Sorsa valitsus enamust kokku, seega Kekkonen ähvardas detsembris, et ta ei ole kättesaadav. Avalikult väitis ta, et põhjuseks oli avalikkuse ette jõudnud kõnelus Nõukogude Liidu juhtkonnast koos Leonid Brežneviga Zavidovos. Erakorraline seadus võeti vastu jaanuaris 1973 häältega 170/28 ja Kekkose ametiaega pikendati neli aastat (kuni 1978. aastani).[26]
Sylvi Kekkonen suri 1974. aasta detsembri alguses ning see oli Kekkosele väga raske hoop. Johannes Virolainen on öelnud, et Kekkose sisepoliitilised võtted muutusid pärast seda endisest tugevamaks.[10]
1975. aastal korraldas Kekkonen Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Sündmust peetakse Kekkose karjääri kulminatsiooniks. Sel aastal kandideeris Kekkonen ka Nobeli rahuauhinna saajaks; Rootsi Keskpartei esimees Thorbjörn Fälldin oli teinud ettepaneku anda rahuauhind Kekkosele juba jaanuari lõpus enne konverentsi. Norra Nobeli Komitee andis auhinna siiski Nõukogude Liidu füüsikule Andrei Sahharovile.[35]
Kui tõsiseltvõetavaid vastaseid ega tõsiseid vahetust pakkuvaid võitlejaid ei ilmunud, laienes Kekkose võim mõne spekulatsiooni kohaselt juba osaliselt liiga tugevaks. Tema võimu kulminatsiooniks võib pidada 1975. aastat. Kekkonen oli löönud laiali Eduskunna ja korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Ta pakkus ennast juba siis SDP ja Keskpartei presidendikandidaadiks järgmistele valimistele. SDP jõudis püüda riigipead kandidaadiks juba enne Keskparteid.[14]
1978. aasta presidendivalimised oli rõõmuvõit ametis olevale presidendile. Kui samuti Rahvuslik Koonderakond esitas Kekkose kandidaadiks, sai ta nelja suure erakonna toega 82 protsenti häältest (sh 260 valijamehe hääle). 1978. aasta suvel lükkasid Kekkonen ja kindral Lauri Sutela tagasi Soomet külastanud Nõukogude Liidu julgeoleku ministeri Dmitri Ustinovi ettepaneku korraldada Soome ja Nõukogude Liidu ühised sõjaväe-harjutused.[36]
1979. aasta suvel tegi Urho Kekkonen etteheiteid Eduskunna esimehele Johannes Virolaisele, et too oli andnud ajakirjale Suomen Kuvalehti valetunnistuse Soome välispoliitika kohta.[37]
1970. aastatel hakkas liikuma kuulujutte riigipea tervise halvenemisest. Näiteks presidendi uusaastakõnedes oli näha tema enesetunde nõrgenemist. Avalikkus ja meedia suutsid ikkagi kuulujutud maha suruda, kuna taheti austada riigipea privaatsust.[38] Justiitsministeeriumis asuti vaikselt valmistuma selleks, et Kekkonen võib ameti enneaegselt maha panna, ning kantsler Kai Korte deponeeris Kyösti Kallio ja Gustaf Mannerheimi lahkumisega seotud dokumendid.[39] Tagantjärele räägiti, et president Kekkose tervis olevat olnud eriti vilets 1980. aasta talvel. Talvel ja kevadel olevat presidendi enesetunne olnud üsna muutlik ning juba siis olevat ta kaalunud ametiaja katkestamist.[40]
Kekkose suveräänse võimu kasutamise lõpuks saab paljude meelest pidada 1981. aasta aprilli, kui peaminister Mauno Koivisto keeldus ametist taganemast, kuigi teda Tamminiemist selgesõnaliselt õhutati. Koivisto tegi märkuse, et Soome põhiseaduse järgi tuleb Soome valitsusel eeskätt järgida Eduskunda, mitte presidenti.[26]
On arvatud, et see sündmus kiirendas Kekkose tervise halvenemist. President kannatas nii väga avaliku autoriteedi kaotuse pärast, et ta ei toibunudki selle põhjustatud šokist.[41]
Näiteks tekkis suur kõmu 2011. aasta mais, kui Yleisradio ei soovinud näidata saates "Pressiklubi" kogu filmilõiku sellest, kuidas Kekkonen oli 1980. aastal lennujaamas kukkunud.[42] Eri arusaamade järgi taheti austada eakat härrat või peeti seda tsensuuriks. Kekkose adjutant Juha Engström selgitas, et kukkumise põhjuseks olid Kekkosele määratud liiga tugevad prillid, mille tõttu president ei näinud lennuki trepi kõige viimast astet. Juhtunu toimumise ajal sellest pilte ei avaldatud.[43]
Kekkose tervis vedas alt arvatavasti esimest korda Islandi kalastusretkel 1981. aasta augustis. Septembris jäi ta haiguspuhkusele ja oktoobris pidi paluma ametist vabastamist.[44]
Ametlikult lahkus Kekkonen Soome presidendi ametist 27. oktoobril 1981 ja oli riigipea seni, kuni Mauno Koivisto andis ametivande vabariigi üheksanda presidendina.[45] Presidendi õigusnõunik Juhani Perttunen suutis teisel korral veenda Kekkost kirjutama alla ettevalmistatud lahkumispalvele.[46] Justiitsministeeriumi kantsler Kai Korte esitas Kekkose lahkumisavalduse, toetudes nii presidendi enda avaldusele kui ka eraarstide ütlustele. Nii välistati arutlemine selle üle, kas president oli lahkumisavaldust esitades teovõimeline.[47]
Kekkonen veetis viimased eluaastad Tamminiemi ametikorteris, mis oli pärast tema presidendiametist lahkumist muudetud hooldekoduks. Ta hoidis poliitikast eemale ega avaldanud arvamust päevakajalistel teemadel. Halvenenud tervise tõttu ei saanud ta enam ilma abita väljas käia.
Kekkonen suri 31. augustil 1986 oma kodus Tamminiemis kolm päeva enne 86. sünnipäeva. Surma põhjuseks oli transitoorne isheemiline atakk.[44]
Kekkose suurejooneline matuseteenistus toimus Helsingi toomkirikus. Ta maeti 7. septembril Hietaniemi surnuaeda.[44] Mälestuskõne pidas Soome president Mauno Koivisto ja viimse õnnistuse andis peapiiskop John Vikström. Õnnistuse andmisel võrdles Vikström Kekkost üksildase suusatajaga, kes vaikselt mööda lõppevat suusarada silmapiiri poole kaob.[44]
Kirstu hauda langetamisel ei lastud aupauke, nagu oli tehtud varasemate presidentide matustel. Kuna Kekkonen oli rahupoliitik, austati tema ärasaatmist teisel moel: kui matuselised toomkirikust Hietaniemi surnuaia poole teele asusid, lõid kõikide Helsingi kirikute kellad hingekella.
Kekkose haiguse kohta ei ole täpset meditsiinilist selgitust antud. Presidendi ihuarstide Pentti Haloneni ja Erkki Kivalo tehtud avaldused presidendi seisundi kohta olid diplomaatilised. Haiguslugu on Meilahti haiglast viidud teadmata asukohta. Teadaolevate andmete põhjal arvatakse, et ilmselt oli tegemist ateroskleroosiga kaasnenud vaskulaarse dementsusega (ateroskleroosiin liittyvä vaskulaarinen dementia).
Pärast Kekkose surma tehti Tamminiemi ametikorterist Urho Kekkose muuseum, mis avati külastajatele 1987. aastal.[5]
Urho Kekkose suurimaks teeneks on peetud suhete kiiduväärt hoidmist idanaabriga välispoliitiliselt raskel ajal. Poliitikuna ei rahuldunud Kekkonen üksnes kompromisside tegemisega, vaid alistas paljud sisepoliitilised konkurendid, osalt ka karmide võtetega. Ta kasutas sisepoliitikas ära isiklikke suhteid idanaabriga, nii et isegi mitmed poliitilised vastased hakkasid teda asendamatuks pidama. Kekkost on kritiseeritud Soome raske olukorra ärakasutamise pärast isiklikes huvides. Poliitika strateegilises võimumängus oli Kekkonen meister. Rootsi päevaleht Expressen pidas 25. septembril 1977 avaldatud juhtkirjas Kekkose liigset mõjuvõimu Soome poliitikas ohtlikuks.[48]
President Kekkose ametiaeg oli Läänemaade demokraatlike riikidega võrreldes erakordselt pikk. Seda on seletatud Kekkose karismaga, halastamatu taktikaga, populaarsusega ja külma sõja aegse poliitilise tundlikkusega. Peaaegu kogu Kekkose presidendiametiaja varjutas Soome poliitikat suurriikide võimumäng, Soome asend maailmakaardil Nõukogude Liidu ainsa läänemeelse piirinaabrina oli strateegiliselt õrn. Ka suurriikide surve all säilitas Kekkonen austatud riigimehe positsiooni nii idas kui ka läänes. Tema poliitilise karjääri suurimaks rahvusvaheliseks tunnustuseks võib pidada Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi korraldamist Helsingis 1975. aastal, kui Kekkonen juhtis külma sõja leevendamiseks kogunenud suurriikide tippkohtumist.
Pärast Urho Kekkose surma hakati meedias temast vabamalt kirjutama. Ilmunud on mitu teda käsitlevat raamatut ja tema päevik aastatest 1958–1981.[49][50]
Presidendi võimu on pärast Kekkose presidendiaega vähendatud. 1980. aastatest alates on osa kohustusi üle antud parlamendile ja valitsusele. 2000. aasta Soome põhiseaduse paranduse järel jäi presidendi peamiseks ülesandeks koos valitsusega välispoliitika korraldamine.[51]
Pärast Kekkose viimase presidendiaja poolelijäämist on järgnevad presidendid võtnud tavaks avalikkust oma tervislikust seisundist teavitada.[52][53]
2004. aastal toimunud küsitluses "Suured soomlased" sai Urho Kekkonen 57 456 häälega kolmanda koha Carl Gustaf Emil Mannerheimi ja Risto Ryti järel.[54]
Kekkonen sai juba eluajal selliseid tänuavaldusi, mida tavaliselt antakse ainult lahkunud suurkujudele. Tema sünnikodu Lepikon torppa Pielavesi vallas muudeti muuseumiks juba 1966. aastal, tema teise valitsuse ajal. 75. sünnipäeva austusavalduseks pandi tema portree Soome 500-margasele paberrahale. See tuli käibele tema sünnipäeval, 3. septembril 1975, ja oli kasutusel kuni 1986. aastani. Aastal 1980, kui Kekkonen sai 80-aastaseks, nimetati Helsingi linnas tema kodutänav Kampinkatu Urho Kekkosen katu'ks. Sama nimega tänav on ka Kajaanis ning Hamina linnas on Kekkosenkatu. Tampere linnas avati 1970.–1980. aastate vahetusel Kekkosentie teelõik. Sama nimega teid on ka Saarijärvis, Kankaanpääl, Salos ja Nurmeses.[55]
Kekkonen sai sporditeaduse audoktori nimetuse 1969. aastal.
Nõukogude Liit andis 1980. aastal Kekkosele rahvusvahelise Lenini rahupreemia. Kekkonen sai autasu kätte oma viiendal ja viimasel riigivisiidil Nõukogude Liitu sama aasta novembris.[56] Lenini ordeni oli ta saanud juba 1964. aastal.[57]
Paasikivi Selts kutsus Urho Kekkose oma auliikmeks. 1973. aastal teatas selts, et temast tehakse suuremõõtmeline portree, mille maalis tuntud vene kunstnik Ilja Glazunov. Teos äratas palju tähelepanu juba pooleliolevana ja Glazunovi hakati kutsuma Kekkose isiklikuks õukonnakunstnikuks. Paasikivi Selts kinkis teose Finlandia-talole, kust see viidi seltsi ruumidesse. Tänapäeval asub see Urho Kekkose muuseumis Tamminiemis. Hiljem paljastas ajakirjanik Mauri Lintera, et maali tellimine ja sellele eelnenud kõmu oli osa uue naisteajakirja teavituskampaaniast.[58]
1981. aasta kevadel vermiti Urho Kekkose 25 aastat kestnud presidendiametiaja auks 50-margane juubelimünt.[59]
1983. aastal loobus Kekkonen presidendiametist ja jäi pensionile, tema järgi nimetati Soome suuruselt teine rahvuspark – Urho Kekkoneni rahvuspark. Pärast Kekkose surma 1986. aastal tehti kodumuuseumiks tema ametikorter Tamminiemis, kus ta oli elanud 30 aastat. 1987. aastal avati Tamminiemis Urho Kekkose muuseum Urho Kekkosen museo, kus tutvustatakse lisaks Kekkose eluloole ka Soome lähiajalugu.[60]
Urho Kekkosele püstitatud mälestusmärkidest kõige märkimisväärsem on skulptor Pekka Jylhä kujundatud Urho Kekkose mälestusmärk "Urho Kekkosen muistomerkki" Helsingis Hakasalmi pargis. Mälestusmärk avati Kekkose 100. sünniaastapäeval, 3. septembril 2000. Kekkose noorpõlvelinnas Kajaanis on skulptor Pekka Kauhase käe all valminud Kekkose mälestusmärk "Suuri aika" ('suur aeg'), mis avati 1990. aastal.[55]
Kuigi Kekkost on tihti kritiseeritud "soometumise", liigse võimu kasutamise ning vasakpoolsuse soosimise pärast, oli see tõenäoliselt tema taktika, kuidas hoida Soome erapooletuna. Aastate möödudes võttis Kekkonen omaks poliitilise seisukoha, mis oli ennekõike otstarbekas, ehkki ta oli algul kuulunud Maaliidu parempoolsesse tiiba ja pärast 1944. aastat (1950. aastatel) vasakpoolsesse tiiba ning tundis poolehoidu 1960.–1970. aastate radikaalsete noorte vastu. Kekkose eesmärk oli tema enda sõnade järgi ühtlustada maa poliitiliselt vasakult paremale ja ta püüdis luua kõikidest erakondadest moodustatud koalitsioonivalitsusi, mis tal ebaõnnestus. Rahvusliku Koonderakonna (Kansallinen Kokoomus) osas see tal läbi ei läinud, kuna vasakpoolsed parteid olid selle vastu. Kekkonen proovis oma viimastel tegevuskuudel kukutada Koivisto II valitsust ja luua selle asemele Kesk- ja Koondpartei moodustatud parempoolse valitsuse. Ta põhjendas seda samamoodi, kui omal ajal SKP võtmist valitsusse: "neljandikku rahvast ei saa jätta välja poliitiliste otsuste tegemisest". Tervise halvenemise tõttu ei saanud ta seda siiski ellu viia. Kekkose arvates oli eriti tähtis hoida häid suhteid idaga ja see tal ka õnnestus mitmete Soomele kasulike kaubalepingute sõlmimisega. Kekkose üheks eesmärgiks oli saada ka Karjala lepingutega tagasi Soomele.
Kekkonen kandis ise hoolt selle eest, et tema arhiivid säiliksid ja oleksid uurijatele kättesaadavad. 18. augustil 1970 asutas Urho Kekkonen Vabariigi Presidendi arhiivi fondi Tasavallan Presidentin arkistosäätiö. UKK arhiivi asupaigaks sai Hovila mõis Orimattila linnas.[61] Kuna arhiivis oli palju välispoliitilise sisuga dokumente, siis oli selle kasutamine kaua aega piiratud. Aastatel 1995–2000 sai arhiivi kasutada vaid uurimisloa alusel. 2001. aasta algusest on peaaegu kõik materjalid olnud uurijatele vabalt kasutada.[61]
Kekkose-teemalised uurimused on põhiliselt käsitlenud tema võimukasutust ja välispoliitikat. Juhani Suomi kasutas arhiivi abi, kui ta kirjutas kaheksaosalise Urho Kekkose nn ametliku biograafia, mis ilmus aastatel 1986–2000. Soome ajaloouurija ja kirjanik dotsent Hannu Rautkallio sai loa kasutada UKK arhiivi ja lisaks veel NLKP Keskkomitee arhiivi. Ka Kimmo Rientola on uurinud Kekkose suhteid idanaabriga.[55][62]
Lasse Lehtinen ja Timo J. Tuikka on uurinud oma väitekirjades Kekkose sisepoliitikat.[62][63]
1975. aasta kevadel valmistas Urho Kekkonen Kimmo Pyykkö ateljees reljeefi "Niin on jos siltä näyttää". Samuti tegi ta autoportree, mille tegemiseks kasutas leivalabidat ja hobuse suuraudu.[64]
Soome kunstis ja popkultuuris on Kekkost kujutatud rohkesti. Näiteks juba Kekkose presidendiajal joonistas Kari Suomalainen temast pilapilte ja Kekkosest avaldati naljalugudega raamatuid. Nendest esimene oli Pentti Huovise, Eino Sakari Repo ja Olavi Hurmerinta 1966. aastal ilmunud "Kekkoskaskut". Hilisemad teosed olid ka Jari Tervo romaan "Myyrä" ja Karo Hämäläise kirjutatud satiir Urho Kekkose elust ja tegudest.
Rokkansambli Suomen Talvisota 1939–1940 kõige tuntum pala oli "Kekkonen-rock" (1970). Kekkonen on olnud paljude muusikapalade inspiratsiooniks, olgu need ansambli Sleepy Sleepersi muusikapalad või kogumikalbum "Kekkonen". Meelelahutaja Jope Ruonansuu imiteeris Kekkost albumil "Me hirviöt" ning kirjutas Kekkosest jutustava laulu "Kekkonen tulee kuin ukkonen" ('Kekkonen tuleb nagu välk'). Ansambel Sir Elwoodin hiljaiset värit on teinud Kekkosest muusikapala "Kekkonen", kus Juha Lehti laulab Kekkose ajast Soomes. Humoorikas ansambel Eläkeläiset on teinud soome tõlke dueti Simon & Garfunkel laulust "Mrs. Robinson", mille pealkirjaks sai "Muistolles, Urho Kekkonen". Matti Hagelberg on joonistanud koomiksi "Kekkonen".
Ilmajoen Musiikkijuhlat tõi aastatel 2013–2014 lavale Uljas Pulkkise ooperi "Kekkonen". Ooperi libreto kirjutas Lasse Lehtinen.
Kekkonen oli keskne tegelane Arvo Salo 1986. aastal televisioonile kirjutatud kolmeosalises lauluetenduses "Vallan miehet". 1987. aastal valminud filmis "Jäähyväiset presidentille" kujutab Tarmo Manni presidenti, kes näeb välja nagu Kekkonen. Jari Alakoskela on lavastanud 1998. aastal lühifilmi "Kekkonen". 2013. aastal valmis Marja Pyykkö lavastatud film "Kekkonen tulee!", mis räägib väikse Lapi küla elanikest, kes ootavad Kekkose külastust.
2008. aastal tehtud kuueosaline telesari "Piru ja peijooni" kirjeldab dramaatiliselt Kekkose kulissidetaguseid võimumänge ning eriti tema koostööd Viktor Vladimiroviga.
Kekkost on kujutatud paljudes soome filmides ja telesarjades.
Kekkonen oli ka kirjanduslikult suurepärane mõjutaja ja viljakas kirjutaja. Ta avaldas kirjutisi nii oma kodanikunime kui ka paljude varjunimede all, näiteks Esaijas Kohennuskeppi, Esaijas Ranstakka, K. Y. Laaksonen, Käna, Lakimies, Lautamies, Liimatainen, Mies suomalainen, Olli Tampio, Pekka Peitsi, Urho Sorsimo ja Veljenpoika.
1976. aastal avaldas Kekkonen kaheosalise kogumiku oma kirjavahetusest, mille pealkirjaks sai "Kirjeitä myllystäni". Nimetust myllykirje kasutati terava keelekasutusega kirjade kohta. Eriti on seda kasutatud Urho Kekkose presidendiajal tuntud isikutele saadetud kirjade kohta. Terminit myllykirje pruugiti aastaid rohkesti ka poliitilises keelekasutuses.[65]
Kekkosel oli käsil kolmeosalise memuaarteose kirjutamine, millest ta jõudis välja anda ainult esimese osa – "Vuosisatani 1", mis käsitles tema elu 1936. aastani. "Tamminiemi" on Kekkose 1980. aastal ilmunud teos, mida peetakse tema poliitiliseks testamendiks.[66]
Urho Kekkonen abiellus 1926. aastal Sylvi (Sylvia Salome) Uinoga (12. märts 1900 – 2. detsember 1974). 1928. aastal sündisid neil kaksikud pojad Taneli (4. september 1928 – 11. juuli 1985) ja Matti (4. september 1928 – 3. juuli 2013). Taneli Kekkonen oli suursaadik, kes abiellus K.-A. Fagerholmi tütre Britaga 1952. aastal.[10] Matti Kekkonen töötas valitsuse nõunikuna ja tema abikaasa oli Marja Linnankivi. Urho Kekkose lapselaps, Brita ja Taneli Kekkose poeg Timo Kekkonen töötab innovatsioonijuhina Soome tööandjate organisatsioonis Elinkeinoelämän keskusliitto ry.
Urho Kekkose suhted naistega on alati tähelepanu pälvinud, kuid kirjutama hakati neist alles pärast Kekkose surma. Kekkose sõbratar, suursaadik Jaakko Hallama abikaasa Anita Hallama on avaldanud päevikuid ja väljavõtteid Kekkoselt saadud kirjadest.[67] Raija Oranen on kirjeldanud oma romaanides Kekkose suhteid nii Hallama kui ka ajakirjanik Anne-Marie Snellmaniga.[68][69] Orase andmetel oli Kekkosel armusuhe endast 47 aastat noorema ajakirjaniku Maarit Tyrkköga.[70] Tyrkkö ise on rääkinud sellest oma raamatus "Tyttö ja nauhuri", mis ilmus 2014. aastal.[71]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
