Tänav Berliinis From Wikipedia, the free encyclopedia
Unter den Linden ('pärnade all') on puiestee Berliini vanalinna südames. See on linna ajalooline peatänav.
Unter den Linden on umbes 1,5 km pikkune tänav. Selle läänepoolses otsas on Brandenburgi värav Pariisi väljakul (Pariser Platz) ja idapoolses otsas Lossisild (Schloßbrücke) Spree jõel, mille teisel kaldal paiknes kunagi kuningaloss. Suurimad Unter den Lindeniga ristuvad põhja-lõunasuunalised tänavad on Friedrichstraße ja Wilhelmstraße.
Unter den Linden moodustab ühe tänavalõigu sirgest, 12 km pikkusest ida-läänesuunalisest telgtänavast Berliinis. Selle pika tänava eri lõikudel on erinevad tänavanimed, mis läänest ida suunas üles lugedes on järgmised: Heerstraße, Kaiserdamm, Bismarckstraße, Straße des 17. Juni ja Unter den Linden. Viimati mainitule järgneb Karl-Liebknecht-Straße, mis ei järgi enam ida-lääne suunda, vaid kulgeb kirde suunas.
Unter den Lindeni ja siinsete väljakute ääres paiknevad mitmed tuntud hooned. Pariisi väljaku ääres asub maailmakuulus hotell Adlon. Suurem osa hoonetest Pariisi väljaku ja Friedrichstraße vahelisel lõigul on II maailmasõja järel uuesti üles ehitatud. Nende seast eristub oma arhitektuuri poolest märgatavalt Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna hoone (endine NSV Liidu saatkond), mis on ehitatud stalinistliku uusklassitsismi stiilis. Suur hulk vanadest hoonetest Friedrichstraßest ida pool on ajalootormides paremini püsima jäänud. Friedrich Suure ratsamonumendi juures laieneb tänav Bebelplatziks, mille ääres on arvukalt tähelepanuväärseid ajaloolisi hooneid nagu näiteks Berliini Humboldti ülikooli peahoone, ülikooli raamatukogu (nüüd Berliini riiklik raamatukogu), Berliini riigiooper (endine kuninglik ooper), Püha Hedwigi katedraal, vana vahtkonnahoone Neue Wache (praegu sõjamemoriaal) ja Saksa ajaloo muuseum.
Unter den Lindeni lasi rajada Brandenburgi vürstiriigi valitseja, suur kuurvürst Friedrich Wilhelm. 16. aprillil 1647 andis ta õukonna aednikele kirjaliku käsu kujundada kuningalossist linnaväravani kulgev ratsatee ümber puiesteeks. Aiandusest huvitunud suurele kuurvürstile olid tema visiidil Hollandisse hakanud meeldima sealsed alleed ja ta soovis neid ka oma residentsi – Berliini rajada. Friedrich Wilhelm andis aednikele puude istutamiseks täpsed juhised: iga pärn tuli istutada suurde, viljaka mullaga täidetavasse auku, sest muidu oleksid hinnalised lehtpuud Brandenburgi vürstiriigi kehvas liivapinnases kiduma jäänud. Rajati 1480 m pikkune allee, mis algas Berliini linnamüüri juurest idas ja lõppes lääne pool suure kuurvürsti jahiala (nüüd Tiergarteni park) servas. Pärnaallee lõppedes jätkus ratsatee läbi jahimaade lääne suunas, Charlottenburgi lossi ja Potsdami poole.
Algul paiknes pärnaallee linnapiirist väljaspool. 17. sajandi lõpul hakkas Berliini linn tasapisi lääne suunas laienema. Friedrich Wilhelm laskis rajada linnast lääne poole kaks eeslinna: alleest lõuna poole Friedrichstadti ja põhja poole Dorotheenstadti. Nii kerkisid Unter den Lindeni ääres esimesed hooned. 1709. aastal ühendati Friedrichstadt ja Dorotheenstadt Berliiniga ning siis jäi puiestee kogu oma ulatuses juba linna piiresse. Unter den Linden on aegade kestel kandnud erinevaid tänavanimesid.[1]
Esimene Preisimaa kuningas Friedrich I korraldas esimesena Unter den Lindenil suuri ehitustöid: ta muutis keskaegse lossi uhkeks barokkpaleeks ja laskis 1706. aastal selle kõrvale ehitada kuningliku relvaarsenali Zeughaus, mille arhitektiks oli saksa barokkstiili meister Andreas Schlüter. Friedrich I poja ja järeltulija Friedrich Wilhelm I korraldusel lammutati Berliini keskaegne linnamüür ja ehitati laienenud linna ümber uus müür. Üks selle müüri tähtsamaid tolliväravaid – Brandenburgi värav – ehitati Unter den Lindeni läänepoolsesse otsa.
Friedrich Wilhelm I pojal Friedrich Suurel oli otsustav sõna Unter den Lindeni välisilme kujundamises. Ta laskis rajada kivisillutisega tänavad kummalegi poole pärnaalleed, muutes niiviisi vana ratsatee lõplikult puiesteeks. Friedrich Suur ja tema õukonna arhitekt Georg Wenzeslaus von Knobelsdorf kavandasid bulvari idapoolsesse külge avara paraadväljaku Forum Fridericianum (nüüd Bebelplatz), kus pidi domineerima 3 suurt mastaapset hoonet: uus kuningaloss, ooperimaja ning teadus- ja kunstiakadeemia. Sellest esialgsest plaanist sai 1742. aastal valmis vaid üks hoone – Riigiooper. Akadeemiahoonele mõeldud kohale ehitati 1780. aastal kuninglik raamatukogu ning platsile, kuhu esialgu oli plaanitud rajada uus kuningaloss, laskis kuningas ehitada palee oma nooremale vennale, prints Heinrichile; sellest paleest sai hiljem Berliini Humboldti ülikooli peahoone. Rõhutamaks oma ususallivust, laskis Karl Suur 1773. aastal Unter den Lindenile ehitada Berliini roomakatoliku peakiriku – Püha Hedwigi katedraali.
19. sajandil jätkus Unter den Lindeni hoonestamine. 1814. aastal kerkis tänava äärde kuninglik raamatukogu ning 1818. aastal Preisi silmapaistva arhitekti Karl Friedrich Schinkeli projekteeritud vahtkonnahoone Neue Wachen. Lisaks projekteeris K. Fr. Schinkel Spree jõele senise, kuningalossi viiva vana puusilla asemele skulptuuridega kaunistatud Lossisilla, mis valmis 1824. aastal. 19. sajandil läks moodi mälestusmärkide ja skulptuuride püstitamine ning Unter den Lindenile rajati Friedrich Suure ratsamonument (skulptor Christian Daniel Rauch, 1851), ülikooli rajajate Alexander ja Wilhelm von Humboldti ning viie Preisi väepealiku ausambad.
Samal ajal kui Unter den Lindeni idapoolne ots ehitati välja toretseva esindustänavana, oli selle läänepoolne külg hoopis teistsuguse väljanägemisega. Veel 18. sajandil ääristasid seda tänavalõiku madalad elamud ja linnapaleed, kuid 19. sajandil kerkisid siin juba kõrged ärihooned. Ehitustegevust reguleeris 1880. aastal vastu võetud spetsiaalne statuut (sks k Lindenstatut),[2] millega määratleti ehitatavate hoonete kõrgus (kuni 22 m), fikseeriti tänava laius (60 m) ja kirjutati ette minimaalne pärnade arv (297) tänaval. Friedrichstraße ja Brandenburgi värava vaheline tänavalõik muutus linna äriliseks tuiksooneks, mille ääres paiknesid poed, kohvikud ja hotellid.
Unter den Lindeni majad pommitati II maailmasõja ajal varemeteks. Lisaks hävisid ka pärnad, sest berliinlased raiusid need küttepuude saamiseks maha. Berliini sõjajärgse jagamise tulemusena jäi ajalooline kesklinn nõukogude okupatsioonitsooni ning Ida-Berliinist sai hiljem uue sotsialistliku riigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi (Saksa DV) pealinn. Ida-Berliini ja Lääne-Berliini vaheline piir kulges Unter den Lindeni lääneosas asuva Brandenburgi värava juurest. Esmalt toimis värav piiripunktina, kuid pärast Berliini müüri ehitamist 1961. aastal sai Unter den Lindeni läänepoolsest otsast umbtänav.
Saksa DV juhtkond püüdis Berliinis hävitada kõik "Preisi militarismi" meenutavad mälestised. Silmatorkavaim tegu selles vallas oli varemetes seisnud kuningalossi maatasa lammutamine 1950. aastal. Tänavalt eemaldati ka Friedrich Suure ratsamonument ja viie väejuhi ausambad. Kui enamik osaliselt säilinud ajaloolistest ehitistest tänava idapoolses osas taastati, siis seevastu tänava läänepoolne ots sai hoopis uue ilme: siinsed majavaremed lammutati ning nende asemele ehitati uued äri- ja büroohooned. Brandenburgi värava esine Pariisi väljak jäeti hoonestamata, sest see jäi Berliini müüriga seotud piirivööndi alale.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
