Tõlketeadus on mitme teadusharuga seotud akadeemiline valdkond, milles tegeletakse kirjaliku tõlkimise, suulise tõlkimise ja lokaliseerimise teooria, kirjeldamise ja rakendamise uurimisega. Tõlketeaduses laenatakse palju teistelt, tõlkimisega seotud teadusharudest, milleks on muu hulgas võrdlev kirjandusteadus, arvutiteadus, ajalugu, lingvistika, filoloogia, filosoofia, semiootika ja terminoloogia.
Termini "tõlketeadus" võttis kasutusele Amsterdamis elav ameerika teadlane James S. Holmes artiklis "The name and nature of translation studies"[1], mida peetakse tõlketeaduse kui teadusharule aluse panemise alguseks[2].
Varased uuringud
Ajalooliselt on tõlketeadus olnud pikka aega preskriptiivne (öeldes tõlkijatele, kuidas tõlkida), kuni selleni, et neid arutelusid tõlkimise üle, mis polnud preskriptiivsed, ei peetud üldse tõlkimist käsitlevateks. Kui tõlketeaduse ajaloolased otsivad läänemaailmast varaseid märke tõlkimise kohta, siis peavad nad enamasti selle alguseks Cicero märkusi selle kohta, kuidas ta kasutas tõlkimist kreeka keelest ladina keelde, et parandada oma kõnepidamisoskust – Hieronymus nimetas seda hiljem tähendust ülekandvaks (sense-for-sense) tõlkimiseks. Herodotose mitu sajandit varem kirjutatud egiptuse tõlkide kirjeldavat ajalugu ei peeta harilikult tõlketeaduse osaks – ilmselt seetõttu, et teoses ei öelda tõlkijatele, kuidas tõlkida. Hiinas tekkis arutelu selle üle, kuidas tõlkida, Hani dünastia ajal seoses budistlike suutrate tõlkimisega.
Akadeemilise distsipliini loomine
1958. aastal teisel slavistide kongressil Moskvas jõudis arutelu tõlkimise lingvistilise ja kirjandusliku käsitluse üle niisugusesse seisu, et tehti ettepanek luua eraldi teadusharu, mis uuriks kõiki tõlkimise vorme, ilma et need oleksid seotud ainult lingvistika või kirjandusteadusega.[3] 1960. aastatel edendati osas Ameerika Ühendriikide ülikoolides, nagu Iowa ja Princeton, võrdleva kirjandusteaduse osakondades tõlkimise töötubasid.[4] 1950. ja 1960. aastatel hakkasid ilmuma lingvistikakesksed tõlkeuurimused. 1958. aastal avaldasid prantsuse lingvistid Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet prantsuse ja inglise keele võrdleva uurimuse[5]. 1964. aastal avaldas Eugene Nida piibli tõlkimise käsiraamatu "Towards a Science of Translating", milles oli Zellig S. Harrise transformatsioonigrammatika mõjutusi.[6] 1965. aastal käsitles John C. Catford tõlkimise teooriaid lingvistika vaatenurgast.[7] 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses tegelesid tšehhi uurija Jiří Levý ja slovaki teadlased Anton Popovič ja František Miko kirjandusliku stiili tõlkimisega.[8]
James S. Holmes kogus need esimesed sammud kirjandusliku tõlkimise uurimises kokku ettekandes kolmandal rahvusvahelisel rakenduslingvistika konverentsil, mis toimus 1972. aastal Kopenhaagenis. Ettekandes "The name and nature of translation studies" tegi Holmes ettepaneku uue ja eraldi distsipliini loomiseks ning esitas eriala klassifitseerimiseks jaotuse. 1995. aastal kasutas Gideon Toury Holmesi visuaalset kaarti oma teoses "Descriptive Translation Studies and beyond".[9]
Enne 1990. aastaid kaldusid tõlketeadlased looma eri koolkondi, eriti preskriptiivse ehk normatiivse, deskriptiivse ehk kirjeldava ja skopos-teooria raames. Alates 1990. aastate n-ö kultuuripöördest on distsipliin jagunenud eri uurimissuundadeks, milles korraga töötatakse mitme uurimisprojektiga, milles laenatakse metodoloogiaid üksteiselt ja teistest akadeemilistest distsipliinidest.
Peamised uurimiskoolkonnad on keskendunud põhilistele teoreetilistele käsitlustele, millest enamiku suhtes pole jõutud konsensusele.
Ekvivalentsus
1950. ja 1960. aastate tõlketeaduse aruteludes keskenduti sellele, kuidas kõige paremini saavutada ekvivalentsust. Sõltuvalt koolkonnast oli terminil "ekvivalentsus" kaks eri tähendust. Vene koolkonnas tähendas "ekvivalentsus" tavaliselt lingvistiliste vormide või lubatud tehniliste terminite või fraaside üks ühele vastavust – ekvivalentsust vastandati mitmesugustele asendustele. Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet' prantsuse koolkonnas, milles toetuti Charles Ballyle, tähendas "ekvivalentsus" võrdväärse funktsionaalsuse saavutamist, mis enamasti hõlmas muudatusi vormis. 1965. aastal kasutas Ian Catford terminit "ekvivalentsus" samas tähenduses kui prantsuse koolkond. 1970. aastatel võtsid vene teoreetikud üle "ekvivalentsuse" laiema tähenduse kui miski, mis on lingvistiliste muudatuste tulemus.
Umbes samal ajal tõi interpreteeriva tõlkimise teooria (interpretive theory of translation)[10] tõlketeadusse arusaama mitteverbaalsest tähendusest – sellega eristati sõnade vastavus tähenduse ekvivalentsusest ja näidati, et sõnade ja fraaside sõnaraamatu definitsioon (sõnade vastavus) erineb teksti või selle osade tähendusest mingis kindlas kontekstis (tähenduse ekvivalentsusest).
Arutelusid ekvivalentsuse üle saatsid tõlkelahenduste tüpoloogiad (ka "protseduurid", "tehnikad" või "strateegiad"), nagu neid on käsitlenud Andrei Fjodorov (1953) ning Vinay ja Darbelnet (1958). Loh Dianyangi 1958. aasta "Translation: Its Principles and Techniques" (英汉翻译理论与技巧) tugines Fjodorovile ja inglise keele lingvistikale, et esitada hiina ja inglise keele tõlkelahenduste tüpoloogia.
Neis koolkondades on arutelud selle üle, kuidas saavutada ekvivalentsust, olnud enamasti preskriptiivsed ning seotud tõlkekoolitusega.
Kirjeldav tõlketeadus
Kirjeldav tõlketeadus, ka deskriptiivne tõlketeadus (termin võeti kasutusele pärast Gideon Toury 1995. aastal ilmunud teost "Descriptive Translation Studies and Beyond"), püüab luua empiirilist kirjeldavat distsipliini, et täita üks osa Holmesi kaardil. 20. sajandi alguses olid vene formalistid arendanud ideed, et teaduslikku metodoloogiat saab rakendada kultuuri uurimiseks. Sellest ideest olid kinni haaranud mitmed võrdleva kirjandusteaduse uurijad, kes hakkasid seda rakendama ilukirjanduse tõlkimisele. Selle üheks osaks kujunes polüsüsteemide teooria (Even-Zohar 1990[11]), mille järgi tõlkekirjandust peetakse siht- ehk vastuvõtva kirjandussüsteemi allsüsteemiks. Gideon Toury rajas oma teooria vajadusele käsitleda tõlkeid teadusuuringute eesmärgil kui sihtkultuuri osa. Kirjanduslike tõlgetega seoses võeti kasutusele terminid "manipulatsioon"[12] ja "patronaaž"[13].
Skopos-teooria
Pikemalt artiklis Skopos-teooria
Tõlketeooria paradigma üks olulisemaid muutusi toimus 1984. aastal Euroopas, kus ilmus kaks saksakeelset teost: Katharina Reissi ja Hans Vermeeri "Grundlegung einer allgemeinen Translationstheorie"[14] ja Justa Holz-Mänttäri "Translatorisches Handeln"[15]. Nende kahe teose põhjal loodi skopos-teooria, mille järgi on tõlke eesmärk olulisem kui ekvivalentsus.
Kultuuri tõlkimine
N-ö kultuuripööre arendas distsipliini veelgi. Sellele panid aluse Susan Bassnett ja André Lefevere teosega "Translation-History-Culture". Seda ilmestas sümbioos ja vahetus tõlketeaduse ja teiste erialade ja suundade vahel, nagu näiteks soouuringud, kannibalism, postkolonialism[16] ja kultuuriuuringud.
Termin "kultuuri tõlkimine" tuleb suures osas Homi Bhabha teosest "The Location of Culture", milles ta käsitles Salman Rushdie sulest ilmunut.[17] "Kultuuri tõlkimine" on termin, mida kasutatakse kultuuriuuringutes, et tähistada kas lingvistilist või muud muutumisprotsessi mingis kultuuris. Selle arusaama järgi kasutatakse lingvistilist tõlget kui vahendit või metafoori, et analüüsida eri kultuuride vaheliste muutuste olemust ja kultuuride vastastikust vahetust.
Ökotõlkeloogia
Ökotõlkeloogia (eco-translatology) on teadusuuringute suund, mida on arendanud Hu Gengshen Macau polütehnilisest instituudist. Selle järgi hõlmab tõlkimine adaptatsiooni ja kultuuridevahelist valikut – keskendutakse tõlkimise ökosüsteemide terviklikkusele ja tõlkija kesksele rollile. Selle põhitermid on "tõlkijakesksus", "ökotasakaal" ja "tekstiline siirdamine". Rahvusvaheline Ökotõlkeloogia Uurimise Ühing (The International Association for Eco-translatology Research) on korraldanud viis ökotõlkeloogia sümpoosioni ja avaldanud alates 2011. aastast ajakirja Journal of Eco-Translatology.[18]
Tõlkelugu
Tõlkelugu käsitleb tõlkijate kui ühe eriala- ja sotsiaalse rühma ajalugu, samuti tõlgete ajalugu, kuna need näitavad, kuidas kultuurid arenevad, suhtlevad ja võivad ka surra. Lieven D'Hulst[19] ja Anthony Pym[20] on esitanud tõlkeajaloo uurimise peamisi põhimõtteid. Tõlkeajaloo suurprojektid on olnud näiteks Oxford History of Literary Translation in English ja Histoire des Traductions en Langue française.
Tõlkesotsiolooga
Tõlkesotsioloogia uurib, kes on tõlkijad, mis on nende töövormid (töökohauuringud) ja mida saavad andmed tõlgete kohta öelda ideede keeltevahelise liikumise kohta.
Postkoloniaalne tõlge
Postkoloniaalsed uuringud käsitlevad tõlkeid emamaa ja endiste kolooniate vahel või endiste kolooniate vahel.[21] Need uuringud seavad kahtluse alla eelduse, et täiesti lahus kultuuride ja keelte vahel toimub tõlkimine.
Soouuringud
Soouuringud käsitlevad tõlgitavate tekstide soolist olemust[22][23], tõlkijate seksuaalsust[24], võimalikke kasutatud sookeskseid tõlkeprotsesse ning tõlke kirjeldamiseks kasutatud sookeskseid metafoore. Teedrajavaid uuringuid on teinud Luise von Flotow, Sherry Simon ja Keith Harvey.[25]
Eetika
Eetika valdkonnas on suurima panuse andnud Antoine Bermani ja Lawrence Venuti esseed, mis küll osalt erinevad, kuid rõhutavad ühtviisi lähtekeele ja sihtkeele ning lähte- ja sihtkultuuri erinevusi tõlkimisel. Mõlemad on huvitatud sellest, kuidas "kultuurilt teine [...] saab kõige paremini säilitada [...] seda teistsugusust".[26] Viimastes uuringutes on teadlased kasutanud Emmanuel Levinase filosoofilisi töid eetika ja selle subjektiivsuse kohta.[27] Kuna tema teoseid on tõlgendatud erinevalt, on ka tema eetilise vastutuse käsitlusest tehtud eri järeldusi. Osa uurijaid eeldab, et tõlge ise võib olla eetiliselt küsitav, samas kui teised võtavad seda kui üleskutset käsitleda teksti autori ja tõlkija vahelist suhet vähem isikuliselt, muutes selle nõnda võrdseks ja vastastikuseks protsessiks.
Lisaks neile uuringutele on kasvanud üldine tõlkija vastutuse tunnustamine. Üha enam nähakse tõlkijaid ja tõlke aktiivsete osalejatena geopoliitilistes konfliktides – see tõstatab küsimuse, kuidas nad saavad jääda eetiliselt sõltumatuks omaenese isiklikust identiteedist ja arvamusest. See omakorda viib järeldusele, et kirjalikku ja suulist tõlkimist ei saa pidada üksnes keeleülekande protsessiks, vaid ka sotsiaalseks ja poliitiliseks tegevuseks.[28]
Järjest rohkem nähakse vajadust eetikakoodeksi järele. Eesti Tõlkemagistrite Liidus kirja pannud eetikakoodeks annab suuniseid, millest tõlk/tõlkija oma kutsetegevuses võiks juhinduda. Liidu loodud eetikakoodeks käsitleb pädevust, kutsealast ausust, konfidentsiaalsust, huvide konflikti lahendamist, kollegiaalsust, kõlvatust konkurentsist hoidumist ja kutsealast enesearendamist.[29]
Audiovisuaalne tõlge
Audiovisuaalse tõlke uurimine tegeleb tõlkimisega, mis toimub heli- ja/või visuaalses keskkonnas ja hõlmab näiteks kino, televisiooni, videomänge, aga ka osa elava esitusega üritusi, nagu ooperietendused.[30] Selle valdkonna uuringute ühine nimetaja on see, et tõlkimine toimub mitmes semiootilises süsteemis, sest tõlgitud tekstid (ka polüsemiootilised tekstid[31]) vahendavad sõnumeid, mida esitatakse vähemalt kahe semiootilise kanali vahendusel, st mitte ainult kirjaliku või suulise teksti abil, vaid ka heli ja/või piltide kaudu.[32] Peamiselt uuritakse subtitreerimist, dubleerimist ja pealelugemist (voice-over), aga ka elava esituse tõlget (surtitling) ooperis ja teatris.[33]
Sageli peetakse meedia kättesaadavuse uuringuid osaks sellest valdkonnast[34] – peamised uurimisobjektid on audiokirjeldus pimedatele ja vaegnägijatele ning subtiitrid kurtidele ja kuulmispuudega inimestele. Audiovisuaalse tõlke uuringutest nähtub, et mitmesugused tingimused ja piirangud, mis tulenevad eri meedia- ja tõlkevormidest, mõjutavad, kuidas tõlkimine toimub. Sageli ongi see audiovisuaalse tõlke ja tõlkimisprotsessi uurimise keskmes. Rahvusvaheliselt on paljud audiovisuaalset tõlkimist uurivad teadlased ja selle eriala tõlkijad ühinenud Euroopa Ekraanitõlke Uuringute Ühinguga (European Association for Studies in Screen Translation)[35].
Harrastustõlkimine
Harrastus- ehk mitteprofessionaalse tegelevad inimesed, kes ei tööta tõlkijana, harilikult Interneti pakutavate võimaluste abil. Selline tegevus levib üha rohkem tänu tehnoloogia demokratiseerumisele ja Interneti kättesaadavuse suurenemisele. Kogu maailmas on tekkinud vabatahtliku tõlke projekte, mis tegelevad mitmesuguse kirjaliku ja multimeedia tõlkega. Tavaliselt ei pea vabatahtlikud olema koolitatud tõlkijad, kuid hariduselt ja ametilt tõlkijad võivad samuti projektides osaleda, nagu seda teevad Piirideta Tõlkijad.[36]
Sõltuvalt tunnustest, mida iga teadlane peab oluliseks, on harrastustõlkimise nimetamiseks kasutatud eri termineid. Minako O'Hagan on kasutanud termineid "kasutaja loodud tõlge" (user-generated translation), "fännitõlge" (fan translation)[37] ja "kogukonnatõlge" (community translation)[38]. Alberto Fernández-Costales ja Miguel Ángel Jiménez-Crespo eelistavad terminit "koostöötõlge" (collaborative translation)[39][40], samas kui Luis Pérez-González kasutab terminit "amatöörsubtitreerimine" (amateur subtitling)[41]. Anthony Pymi arvates seisneb seesuguse ja professionaalse tõlke oluline erinevus tõsiasjas, et elukutselised tõlkijad tõlgivad tasu eest, mistõttu soovitab ta harrastustõlke kohta kasutada terminit "vabatahtlike tõlge" (volunteer translation).[42]
Mõned kõige populaarsemad fännide loodud harrastustõlke tüübid on järgmised: fännisubtiitrid (fansub) – fännide tõlgitud mitteametlikud subtiitrid; fännidublaaž (fandub) – fännide loodud mitteametlik dublaaž; püsimäluhäkk (ROM hack) – harilikult videomängu püsimälu häkkimisel saadud videomängu uus versioon; ja skannitõlge (scanlation) – fännide skannitud, teise keelde tõlgitud ja toimetatud koomiks. Enamasti toetab nende tõlgete tegemist tugev ja koondunud fännibaas, kuigi suuremates harrastustõlkeprojektides kasutatakse harilikult rahvahankemudeleid ning neid juhivad ettevõtted või organisatsioonid. Facebook on alates 2008. aastast kasutanud rahvahanget, et kasutajad ise tõlgiksid selle kasutajaliidest, TED-i konverentsid on üles seadnud Open Translation Projecti[43], milles vabatahtlikud kasutavad Amara[44] platvormi, et luua TEDi ettekannetele subtiitreid.
Lokaliseerimine
Lokaliseerimisega seotud uuringud käsitlevad seda, kuidas tänapäeva keeletööstuses tõlgitakse ja adapteeritakse eri keelte vahel tehnikatekste, kohandades neid mingi kultuuri ja/või keelega. Harilikult lokaliseeritakse tarkvara, kasutusjuhendeid, veebilehti ja videomänge, milles tehnoloogial on oluline roll. Lokaliseerimise üks põhitermineid on "internatsionaliseerimine" (internationalization), mis tähendab, et algtootest eemaldatakse kõik ühe kultuuri kesksed tunnused nõnda, et seda saab samal ajal lokaliseerida mitmesse keelde.
Eestis saab suulist ja kirjalikku tõlkimist õppida mitmes kõrgkoolis. Bakalaureusetasemel õpetab tõlkimist Euroakadeemia[45], magistritasemel saab suulist ja kirjalikku tõlkimist õppida Tallinna Ülikoolis[46] ja Tartu Ülikoolis[47].
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
