Sookail

Sookail (Rhododendron tomentosum) on kanarbikuliste sugukonda rododendroni perekonda kuuluv kääbuspõõsas.

Sookail
Õitsev sookail
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond	Kanarbikulised Ericaceae
Perekond	Rhododendron
Liik	Sookail
Binaarne nimetus
Rhododendron tomentosum Harmaja
Sünonüümid
Ledum palustre

Traditsiooniliselt on taim paigutatud perekonda Ledum ja kandnud teaduslikku nime Ledum palustre.

Levila ja kasvukoht

Sookail kasvab Alaskal, Kanadas, Gröönimaal, Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal, Mongoolias, Põhja-Hiinas, Koreas ning Jaapanis.

Ta kasvab tundras, soometsades, samblasoodes ja lehisehõrendikes, sageli koos kääbuskaskede ja sinikaga, moodustades sageli raskesti läbitavaid rägastikke. Kasvukohana eelistab ta happelisi muldasid (oksülofüüt).

Eestis on sookail tavaline ^[1].

Kirjeldus

Sookail Kaasikjärve rabas.

Sookail pärast õitsemist

Sookail on kääbuspõõsas, mis kasvab kuni 50 cm, harva kuni 120 cm kõrguseks.

Sookailu lehed on lühikese rootsuga ja lineaalsed, igihaljad, 12–50 mm pikad ja 2–12 mm laiad. Pealtpoolt on need nürid või pisut teravad, nahkjad, pruunikasrohelised ja läikivad, alt roostekarva. Leheserv on sirge, kergelt allapoole kõverdunud.

Õied on väikesed, 5 valge kroonlehega, 5 tupplehega ja 10 tolmukaga ning kuni 8 mm läbimõõduga ning moodustavad 3–5 cm läbimõõduga pöörise, mis asub taime varre (oksa) tipus. Sookail õitseb juunis-juulis. Õied levitavad tugevat lõhna ning meelitavad niimoodi ligi mesilasi ja teisi putukaid, mis sookailu tolmeldavad. Sigimiku ümber on nektariketas.

Vili on 5-osaline pöördellipsoidne kupar, mille pikkus on 3–8 mm. Seemned on väikesed ja värtnakujulised. Viljad valmivad juulis-augustis. Lisaks seemnetele suudab sookail paljuneda vegetatiivselt.

Sookailu võsud sisaldavad 1,5–7% eeterlikke õlisid. Avastatud on ka arbutiini, parkaineid ja flavonoide.

Sookailu kõik osad on mürgised, sest nad sisaldavad terpeene. Terpeenid mõjutavad kesknärvisüsteemi. Sookailu söömisel tekivad iiveldus ja liikumishäired, raskematel juhtudel krambid, nohu ja teadvusekaotus. Mõnel juhul võib väidetavalt põhjustada migreeni ka sookailu lõhn.

Vahel lisatakse sookailu koduõlle hulka.

Kasutamine

Sookailu kasutatakse parfümeeriatööstuses, naha parkimisel ja meditsiinis. Kuigi ta on meetaim, toodetakse temast ka putukatõrjevahendeid.

Kasutamine meditsiinis

Sookailu võsusid kasutatakse meditsiinis. Neid korjatakse augustis-septembris, need peavad olema noored (vähem kui aasta vanused), lehtedega ja puitumata. Nad kuivatatakse temperatuuril kuni +40 °C või varjus ning pärast hoitakse kuivas jahedas kohas. Sookailu droogil on tugev iseloomulik lõhn. Droogist 1,5–7% moodustab eeterlik õli, mis sisaldab ledooli, palustrooli, ß-mürtseeni, ß-pineeni jm. Veel sisaldab droog flavonoide, lihtfenoole, kumariine, tanniine ja muid aineid.^[2]

Sookail omab röga lahtistavat ja põletikuvastast toimet, kasutatakse peamiselt köha korral. On ka nõrgalt higi- ja uriinieritust soodustav, tänu millele sobib kasutamiseks ka külmetushaiguste ja reuma korral. Ülemiste hingamisteede põletike korral hingatakse sisse sookailu droogi keetmisel eralduvat auru.^[2]

Labradori poolsaare indiaanlased jõid värsketest sookailuvõsudest tehtud tõmmist üldtervendava vahendina. Kuid tänapäeval tohib sookailu sisse võtta üksnes arsti ettekirjutusel.

Ohutus

Sookailu eeterliku õli seespidisel kasutamisel ning vesitõmmise pikaajalise suurtes kogustes kasutamise korral võivad tekkida näiteks maoärritus, iiveldus, oksendamine ja põletik seedetraktis. Välispidiselt kasutamisel võib tekitada naha ja limaskestade ärritust. Sookailu eeterliku õli sissehingamine võib põhjustada peavalu.^[2]

Viited

1. Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 214
2. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 479 lk.

Välislingid

• Sookail andmebaasis eElurikkus