Tavaline nohu
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tavaline nohu ehk nina-neelupõletik ehk äge nasofarüngiit on ülemiste hingamisteede viiruslik nakkushaigus.
| Tavaline nohu | |
|---|---|
 | |
|
Inimestel leviva rinoviiruse molekulaarne pind | |
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-10 | JJ.00 |
| RHK-9 | 460 |
| DiseasesDB | 31088 |
| MedlinePlus | 000678 |
| eMedicine | med/2339 |
| MeSH | D003139 |
Haiguse sümptomite hulka kuuluvad köha, kurguvalu ehk neelupõletik, tilkuv nina ja palavik ning see kestab tavaliselt 7–10 ööpäeva, mõni sümptom võib esineda kuni kolm nädalat. Tavalist nohu võivad põhjustada ligi 200 viirust, neist sagedamini rinoviirused.
Nina-neelupõletik mõjutab eelkõige ülemiste hingamisteede kolme piirkonda: nina, kõri ja nina kõrvalkoopaid (ehk (kõrval)urkeid ehk siinuseid). Sümptomid tekivad pigem organismi immuunsüsteemi vastureaktsioonist nakkusele, mitte viiruste kahjustavast mõjust kudedele. Tähtsaim abinõu haigestumise ennetamiseks on käte pesemine seebiga. Samuti võib abi olla näomaski kandmisest.
Raviga on võimalik kergendada sümptomite mõju, kuid efektiivseid ravimeetodeid ei ole. Tavaline nohu on inimestel kõige sagedamini esinev nakkushaigus. Tavaliselt haigestuvad täiskasvanud sellesse aasta jooksul keskmiselt kaks kuni kolm, lapsed kuus kuni kaheksa korda. Nakatumist esineb sagedamini talvel.
Tavalise nohu harilikud nähud on köha, tilkuv või kinnine nina ja kurguvalu. Mõnikord lisanduvad neile veel lihasevalu, väsimus, peavalu ja söögiisu puudumine.[1] Kurguvalu ehk neelupõletik esineb umbes 40 protsendil, köha ja lihasevalu umbes pooltel haigetest. Täiskasvanutel tavaliselt palavikku ei esine, kuid väikelastel ja imikutel on see tavaline nähtus.[2] Tavalise nohuga kaasnev köha on tagasihoidlikum kui gripi korral.[3] Hulk viirusi võib põhjustada tavalist nohu ilma sümptomiteta.[4][5] Haiguse ajal ninast ja kurgust väljuv lima värvus võib olla värvitust kuni kollase ja roheliseni ning selle järgi pole võimalik infektsiooni põhjustajat määrata.[6]
Nohu algstaadiumis tunneb inimene väsimust ja jahedustunnet, esineb aevastamist ja peavalu. Neile tunnustele lisanduvad paari päeva jooksul tilkuv nina ja köha.[1] Sümptomid saavutavad haripunkti tavaliselt kaks kuni kolm ööpäeva pärast infektsiooni algust[3] ning kaovad üldjuhul 7–10 päeva, harva kuni kolme nädala jooksul.[7] Lastel kestab köha üle kümne päeva 35–45%-l juhtudest ning üle 25 päeva 10%-l juhtudest.[8]
Nina-neelupõletik on ülemiste hingamisteede viiruslik nakkushaigus. Levinumate haigustekitajate hulka kuuluvad rinoviirused (30–80%), mis kuuluvad 99 tuntud serotüübiga pikornaviiruste hulka.[9][10] Teiste haigust põhjustavate viiruste hulka kuuluvad koroonaviirused (10–15%), gripiviirused (5–15%),[3] paragripiviirused, respiratoorne süntsütiaalviirus, adenoviirused, enteroviirused ja metapneumoviirus.[11] Sageli nakatutakse rohkem kui ühe viirusega.[12] Kokku seostatakse nohu tekkega enam kui 200 viirusetüüpi.[3]
Tavalist nohu tekitavad viirused levivad aerosoolis, kokkupuutel viirust sisaldava nasaalse sekretsiooniga või muude elutute viiruskandjatega.[2][13] Praegusel ajal pole veel selge, milline neist levimismoodustest on primaarne.[14] Viirused võivad keskkonnas elusana püsida pikemat aega. Inimesed korjavad nad üles üldjuhul kätega ja kannavad siis ninna või silma, kus toimub infektsioon.[13] Viirused levivad sageli koolides ja lasteaedades, kus käib hulgaliselt nõrgema immuunsüsteemiga lapsi ning kus hügieenitingimused on kesised. Lapsed toovad viirusnakkuse koju, mille tõttu võivad nakatuda ülejäänud pereliikmed.[15] Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et lennukites tsirkuleeriv õhk kannab haigustekitajaid endaga kaasas.[13] Samas suurendab nakatumise riski haige inimese lähedal istumine.[14] Rinoviiruse korral levitab haige nakkust eelkõige kolme päeva jooksul alates esimeste sümptomite ilmnemisest, hiljem aga palju vähem.[16]
Traditsiooniline rahva seas levinud uskumus on, et nohu võib saada jahedama ilmaga kaua väljas viibides, näiteks sügisel ja talvel. Sellest tuleneb näiteks inglis- ja saksakeelne haiguse nimetus: common cold ja Erkältung.[17] Keha jahtumise osa nohu tekkimise riskiteguri suurenemisel on vastuoluline.[18] Mõni nohu tekitavast viirusest levib eelkõige külma või niiske ilmaga.[19] On levinud hüpotees, et nohu põhjustab pikemat aega siseruumides viibimine,[20] eriti kooli- ja lasteaiahooaja alguses,[15] kuid see võib olla ka seotud hingamissüsteemi muutustega, millega kaasneb suurem vastuvõtlikkus viirusnakkustele.[20] Kütteperioodil siseruumides esinev kuiv õhk aitab viirusi kauem õhus hoida ja kaugemale kanda.[21]
Viiruste levikul on tähtis osa inimeste immuunsusel, mis on tekkinud tänu varasemale haiguse läbipõdemisele. Seda on eriti hästi näha nooremate laste peal, kelle seas levib viiruslikke nakkushaigusi sagedamini kui täiskasvanute hulgas.[22] Nõrga immuunsüsteemiga organismid on haigustele vastuvõtlikumad.[22][23] Väljamagamatust ja alatoitumist seostatakse suurema riskiga haigestuda rinoviirustesse, sest mõlemad avaldavad otsest mõju immuunsüsteemi talitlusele.[24][25]
Tavalise nohu sümptomid on arvatavalt seotud eelkõige immuunsüsteemi vastureaktsiooniga viirusele[26] ning sõltuvad viiruse tüübist. Näiteks rinoviirusega nakatutakse otsese kontakti kaudu; viirus ühendab end inimese ICAM-1 (inter-cellular adhesion molecule – rakkudevahelise adhesiooni molekul) valguga seotud retseptoritega, mis vallandavad põletikulise protsessi, mis omakorda tekitab organismi haigustunnused.[26] Sümptomid üldjuhul ei kahjusta nina epiteeli.[3]
Respiratoorse süntsütiaalviirusega (RSV) nakatutakse nii otsese kontakti kui ka piisknakkuse (aerosooli) kaudu. Viirus paljuneb ninas ja kõris ning liigub siis sageli edasi alumistesse hingamisteedesse. Erinevalt rinoviirustest kahjustab RSV-viirus epiteeli.[27] Paragripiviirus vallandab üldiselt põletikulise protsessi ninas, kõris ja bronhides. Noorematel lastel võib paragripiviirus tekitada hingetorus selle väikeste mõõtmete tõttu kõridifteeria sümptomeid.[28]
Ülemiste hingamisteede viirusnakkuste diagnoos põhineb sageli haiguse tekitatud sümptomitel. Tavaline nohu mõjutab eelkõige nina, kõri (neelupõletik) ja kopse (bronhiit). Samuti on võimalik, et viirus mõjutab eri piirkondi samal ajal.[2] Tavalist nohu defineeritakse sageli kui nina limaskesta põletikku koos neelupõletikuga (üldnimetus nina-neelupõletik).[29] Sageli suudab haige ise nina-neelupõletikku diagnoosida.[3] Tavalist nohu põhjustavat viirust määratakse harva[29] ja seda pole tegelikult võimalik teha ainult sümptomite järgi.[3]
Tänapäeval loetakse ainsateks potentsiaalselt efektiivseteks nina-neelupõletikku ennetavateks meetoditeks käte pesemist ja näomaski kandmist. Meditsiiniline personal kasutab lisaks kitleid ja ühekordseid kindaid. Karantiini ei ole vaja kehtestada, sest tavalist nohu põhjustavad viirused on laialt levinud ja nende esilekutsutud haigustunnused on mittespetsiifilised. Vaktsineerimine on keeruline, sest haigust põhjustavate viiruste hulk on väga suur (ligi 200) ja nad arenevad kiiresti.[30] Seetõttu on efektiivse vaktsiini väljatöötamine väga ebatõenäoline.[31]
Kõige tõhusam meetod viiruste leviku piiramisel (eelkõige laste seas) on käte pesemine seebiga. Seejuures pole teada, kas antiviraalsete või antibakteriaalsete lisanditega seebid on tavalistest seepidest tõhusama toimega. Viiruste leviku tõkestamisel võib kasu tuua ka näomaskide kasutamine.[32] Tsinki sisaldavate toiduainete või -lisandite tarbimine võib leevendada nina-neelupõletiku sümptomeid.[33] Regulaarne C-vitamiini sisaldavate toitude tarbimine ei vähenda küll riski haigestuda, kuid võib lühendada haiguse kestust.[34]
Seni puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et mingid ravimid või ravimtaimed vähendaksid nina-neelupõletiku kestust.[35] Ravimisega on siiski võimalik leevendada haiguse mõju.[36] Konservatiivsete raviprotseduuride hulka kuuluvad piisav puhkus, vedelike tarbimine ja sooja soolaveega kurgu kuristamine.[11] Oluline osa ravi ajal ilmnevatele paranemismärkidele omistatakse siiski platseeboefekti arvele.[37]
Sümptomaatiliseks raviks kasutatakse sageli lihtsamaid palavikualandajaid ja valuvaigisteid, näiteks ibuprofeeni[38] ja paratsetamooli.[39] Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et köharavimid oleksid efektiivsema toimega kui tavalised palavikualandajad,[40] mistõttu ei soovitata neid anda lastele.[41][42] Kanadas piirati 2009. aastal selliste käsimüügi köha- ja nohuravimite kättesaadavust, mis olid mõeldud alla 6-aastaste laste jaoks, et ennetada nende võimalikku kahjulikku mõju.[41] Dekstrometorfaani väärkasutamise tõttu on selle ravimi kasutamine mitmes riigis keelatud.[43]
Täiskasvanud võivad oma tilkuva nina sümptomit leevendada H1 antagonistidega, kuid nende kõrvaltoimete hulka kuulub näiteks unisus.[36] Samuti on tõhusad nina limaskesta turset (kinnine nina) vähendavad ravimid.[44] Ipratroopiumbromiidi sisaldavad ninatilgad leevendavad tilkuva nina sümptomeid, kuid ei vähenda limaskesta turset.[45] Samas pole teise põlvkonna antagonistid osutunud eriti tõhusateks.[46]
Uurimistööde puudumisel pole täpselt teada, kas vedelike tarbimine aitab nina-neelupõletiku sümptomeid leevendada või haiguse kestust lühendada.[47] Samamoodi puuduvad tõendid kuuma ja niiske õhu raviomaduste kohta.[48] Ühe uurimistöö abil on leitud, et rinnale määrimiseks mõeldud salvid aitavad vähendada öösel esinevat köha, nina kinnisust ja uinumisraskusi.[49]
Antibiootikumid ei avalda mõju viirusinfektsioonidele ning seetõttu ei avalda nad mingit toimet viirustele, mis põhjustavad nina-neelupõletikku.[50] Nende ravimite kõrvaltoimed on sageli organismile kahjulikud, kuid sellegipoolest kirjutatakse neid tihti välja,[50][51] sest inimesed eeldavad, et need mõjuvad hästi, raviarstid soovivad patsiente aidata ning antibiootikumide kahjulikku mõju alahinnatakse.[52]
Nüüdisajal pole mõjusaid antiviraalseid ravimeid, mis raviksid tavalist nohu. Samas on selliste ravimite eeluuringud näidanud positiivseid tulemusi.[36][53]
Alternatiivseid nohu ravimise meetodeid on palju, kuid enamasti pole nende ravitoime teaduslikult tõendatud.[36] 2014. aasta seisuga puuduvad tõendid mee kasutamise kasuliku või kahjuliku mõju kohta haigustunnuste ilmnemise ajal.[54] 2015. aasta seisuga on olemas esialgsed andmed, mille järgi võib nina läbipesu olla kasulik.[55] Uurimistööde alusel on järeldatud, et tsingi manustamine vähem kui 24 tunni jooksul pärast esimeste nohu sümptomite ilmnemist vähendab hea tervisega inimestel nina-neelupõletiku kestust ja ägedust.[33] Uurimistööde suure erinevuse tõttu on vaja teha lisauuringuid, et määrata, kuidas ja millal on tsingi mõju haigusnähtude leevendamisel efektiivne.[56] Kuna tsingitablettidel võib olla kõrvaltoimeid, pole need tavalise nohu ravimisel eriti levinud.[57] C-vitamiini mõju haigusele on hästi uuritud ning selle mõju on positiivne vaid kindlatel tingimustel, milleks on intensiivne füüsiline tegevus külmas keskkonnas.[34][58] Siilkübarate (Echinacea) (sh punase siilkübara ehk punase päevakübara) positiivne mõju haiguse ravil on ebajärjekindel.[59][60] Eri siilkübaratel on eri mõju.[59]
Tavaline nohu ei kulge üldjuhul raskete haigusnähtudega ja möödub tavaliselt ühe nädala jooksul.[2] Tõsisemad tüsistused võivad tekkida eelkõige vanuritel ja väikelastel, kellel esineb immunosupressioon ehk organismi vähenenud kaitsevõime haiguste vastu.[61] Nohule võivad järgneda bakteriaalsed infektsioonid, nagu sinusiit, neelupõletik või keskkõrvapõletik.[62] Oletatavasti esineb sinusiiti 8%-l ja keskkõrvapõletikku 30%-l juhtudest.[63]
Tavaline nohu on inimkonna kõige levinum haigus[61] ja sellesse võivad nakatuda kõik inimesed.[15] Täiskasvanud haigestuvad nina-neelupõletikku aasta jooksul tavaliselt kaks kuni viis korda,[2][3] lapsed võivad nakatuda 6–10 korda (koolilapsed isegi kuni 12 korda).[36]
Tavaline nohu on inimkonnaga kaasas käinud varajasest ajaloost saadik, kuid haiguse tekitajad identifitseeriti alles 1950. aastatel.[64] Nina-neelupõletiku sümptomeid on kirjeldatud Ebersi papüürusel, vanimal säilinud meditsiini kajastaval tekstil, mis kirjutati ligikaudu aastal 1550 e.m.a.[65] Hippokrates kirjeldas tavalist nohu 5. sajandil e.m.a. Benjamin Franklin oletas, et haigus levib inimeselt inimesele, kui nad viibivad üksteise lähedal kinnises ruumis.[66] Hiinlased on nina-neelupõletikku ravinud vähemalt viimased 3000 aastat hiina efedrast (Ephedra sinica) valmistatud taimeteega. Efedrad sisaldavad pseudoefedriini, mida tänapäeval kasutatakse ninatilkades limaskesta turse vähendamiseks. Kanasuppi on samuti juba pikemat aega peetud heaks nohuravimiks, selle positiivset mõju on esile tõstnud Pedanius Dioscorides (u 40–90 m.a.j) ja Maimonides (1135–1204). Kanasupi toime on tänapäeval teaduslikult tõestatud – nimelt sisaldab kanaliha aminohapet küsteiini, mis aitab nina limaskesta turset vähendada.[67]
Ingliskeelne haiguse nimetus common cold võeti kasutusele 16. sajandil, sest haigustunnused on sarnased inimestel külma ilmaga esinevate nähtudega (nt tilkuv nina).[68]
Tavalise nohu mõju majandusele on üle maailma sageli alahinnatud.[63] USA-s tehakse tavalise nohu tõttu aastas 75–100 miljonit arstivisiiti, mille maksumuseks kujuneb umbes 7,7 miljardit USA dollarit. Ameeriklased kulutavad 2,9 miljardit dollarit käsimüügiravimite ja lisaks 400 miljonit selliste retseptiravimite ostmiseks, mis leevendavad tavalise nohu sümptomeid. Rohkem kui kolmandikule arstivisiidil käinud inimestele kirjutati välja antibiootikumid, mille sage tarbimine võib tekitada antibiootikumiresistentsust.[69] Nohu tõttu puuduvad lapsed koolist 22–189 miljonit koolipäeva ja vanemad peavad töölt puuduma 126 miljonit tööpäeva, et haige lapsega koju jääda. Kui sellele lisada 150 miljonit tööpäeva, mil töötajad on ise nohu tõttu kodus, saab majandus kahju rohkem kui 20 miljardit USA dollarit aastas.[11][69] See moodustab USA tööajakaost umbes 40%.[70]
Viimastel aastatel on tehtud paljude tavalist nohu ravivate antiviraalsete ravimite eeluuringud, kuid 2009. aasta seisuga pole neist kasutusel veel ühtegi.[53] Uurimistöös on kõige kaugemale jõutud ravimiga Pleconaril, mis on näidanud esimestel uuringuetappidel lootustandvaid tulemusi pikornaviiruste tekitatud tavalise nohu sümptomite leevendamisel ja haiguse kestuse lühendamisel.[71]
USA Marylandi ja Wisconsini Ülikooli teadlased on kaardistanud kõigi tuntud viiruste genoomid, mis kutsuvad esile tavalist nohu.[72]
