Gripiviirused

Gripiviirused on ortomüksoviiruste (Orthomyxoviridae) sugukonda kuuluvad viirused, mis tekitavad inimestel ja loomadel grippi. Gripiviirus eraldati esimest korda 1933. aastal.

Gripiviirusi on kolm perekonda: A-, B- ja C-gripiviirus. A-gripiviirused nakatavad inimesi, linde ja loomi. A-viirusel on võime kiiresti muutuda ja levida ning seega põhjustada massilisi haiguspuhanguid. B-gripiviirused on vähemuutlikud ning põhjustavad inimeste seas lokaalseid puhanguid, peale inimeste on B-gripiviirused nakkavad hüljestele ja tuhkrutele. C-gripiviirus on vähelevinud ja põhjustab üksikuid haigusjuhte, seda on leitud inimestelt, koertelt ja sigadelt.

Gripiviiruse virion ehk viirusosake on enamasti keraja kujuga, läbimõõt 80–120 nanomeetrit. Lipiidümbrise sees paikneb geneetiline materjal – negatiivse polaarsusega üheahelaline RNA molekul, kus genoom on segmenteerunud eraldiseisvateks RNA lõikudeks. A- ja B-viiruste RNA paikneb 8 segmendina, C-viirusel 7 segmendina. Nende lõikude vahetumine ja kombineerumine võimaldab viirusel geneetiliselt muutuda. A-gripiviiruse genoomi segmendid sisaldavad kokku 13 588 nukleotiidi, B-gripiviirusel 14 600, C-gripiviirusel 12 900. Viiruse genoom kodeerib kokku 10 valku. Virioni pinnal on u 500 glükoproteiinset torujat moodustist: hemaglutiniin ja neuraminidaas, mille abil virion kinnitub raku pinnale. Hemaglutiniin seob viiruse peremeesorganismi rakuga, nt hingamisteede limaskesta rakuga, ja tagab viiruse sisenemise rakku, mille tuumas toimub viiruse RNA replikatsioon; neuraminidaas juhib viiruse nakatunud rakust vabanemist ja edasikandumist. Hemaglutiniini ja neuraminidaasi alltüüpe on vastavalt 16 ja 9, niisiis on võimalikud 144 erinevat pinnavalkude kombinatsiooni. Tüüpe tähistatakse suurtähtede ja numbritega, nt H1N1, H3N2 jt. Täpsemalt kirjeldatakse viirusetüvesid krüptogrammi kujul, milles esimene täht tähistab viiruse tüüpi, teine sõna viitab tüve isoleerimiskohale, kolmandana märgitakse proovi isolaadi number, seejärel isoleerimisaasta kaks viimast numbrit ning viimasena hemaglutiniini ja neuraminidaasi kombinatsioon.

Gripiviiruse RNA mutatsioonid kutsuvad esile hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulide muutumist – seda nimetatakse antigeenseks triiviks. Kui üks organism on nakatunud korraga kaht eri tüüpi viirustega ning defektsesse virioni satub vale genoomisegment, võib ette tulla ka ulatuslikum antigeenne nihe. Antigeense nihke käigus tekkivate uute viirustüüpide vastu puudub populatsioonis immuunsus ning nii võivad alguse saada gripiepideemiad ja -pandeemiad.

Eestis

Eestis esineb grippi kõige sagedamini detsembrist veebruarini, intensiivne haigestumine kestab 4-6 nädala jooksul, levides 2-3 kuu jooksul eri piirkondadesse.^[1]

Vaata ka

• viirused

Viited

1. Tartu Ülikooli Tervishoiu instituut (2002). Merisalu, Eda (toim). Bioloogilised riskitegurid töökeskkonnas. Tartu: AS Kirjastus Elmatar. Lk 41.

Välislingid

• Viroloogia loeng