From Wikipedia, the free encyclopedia
Siil ehk harilik siil (Erinaceus europaeus) on siillaste sugukonda, siili perekonda kuuluv imetaja, üks kahest Eestis elavast siili perekonna liigist.
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Siil (perekond); kaitseväe õppuse kohta vaata artiklit Õppus Siil; 1907–1909 ilmunud ajalehe kohta vaata artiklit Siil (ajaleht). |
| Harilik siil | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Putuktoidulised Eulipotyphla |
| Sugukond |
Siillased Erinaceidae |
| Perekond |
Siil Erinaceus |
| Liik |
Harilik siil |
| Binaarne nimetus | |
|
Erinaceus europaeus L. 1758 | |
 Levik Euroopas | |
Siili põhitunnuseks on okkaline nahk, mille seljapool ja küljed on kaetud umbes 16000 püstise nõelterava okkaga.[1] Need on 2–3 cm pikad ja tipust valkjad. Kõhtu ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Siili okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt. Noorloomade okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu okastikust välja. Küünised on pikad ja teravad, neid kasutab siil pinnase uuristamiseks.
Ees- ja tagakäppadel on siilil viis varvast.[2] Siili pikkus on 20–30 cm ja saba pikkus 1,5–3 cm. Kehakaal 600–1200 g.[1]
Tänapäeva siilide esimesed siilitaolised esivanemad elasid varasel kriidiajastul umbes 90 miljonit aastat tagasi. Praegu Euroopas elavate siili perekonna liikide esivanemad elasid Aasias umbes 25 miljonit aastat tagasi.[3]
Harilik siil on Euroopas endeemne liik, mis on levinud Euroopa lääne- ja põhjaosas, sh Briti saartel, Skandinaavias, Soomes, Eestis, Lätis ja Venemaa loodeosas. Liigi leviala ulatub polaarjoonest põhja poole.[4] Siil on introdutseeritud Uus-Meremaale.
Siilid on Eestis tavalised. Harilik siil on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud väiksemad saared ja Mandri-Eesti lõunapoolsed alad, mida asustab teine siili perekonda kuuluv liik, kaelussiil. Nende kahe siililiigi levilad kattuvad omavahel vähe, kuid Lõuna-Eestis esineb mõlemat liiki.[5]
Siilide jooksuaeg algab pärast talveunest ärkamist, enamasti aprillis. Pulmatantsul tiirutab isane siil ümber emase ja teeb lähenemiskatseid, emane keerutab end kaasa, samal ajal turtsudes ja puhisedes. Pulmatants võib kesta tunde ning paaritumist ei pruugigi järgneda. Kopulatsioon kestab vaid mõned minutid.
Emaslooma tiinus kestab 30–40 päeva. Suve jooksul sünnib 2 pesakonda enamasti 3–6 (2–10) pojaga, kes kaaluvad sündides 11–25 g. Poegade eest hoolitseb vaid ema. Vastsündinud siilipoegade okkad on sündides väikesed, valged ja pehmed; need muutuvad jäigaks teisel elupäeval.[4] Ühe kuu vanused siilid on juba suutelised ise toitu hankima.[1]
Pooleteisenädalaselt on noorloom võimeline juba end keraks rullima. Silmad avanevad 2-nädalaselt, pesast väljuvad 3-nädalaselt ja imetamine kestab umbes 1,5 kuud. Suguküpseks saab siil pärast esimest talvitumist. Esimene pesakond lahkub ema juurest suve keskel, teine pesakond talvitub koos emaga.
Siili eluiga on kuni kümme aastat, keskmiselt kolm aastat.[4] Taanist leiti 2023. aastal teadaolevalt vanim siil, kes oli elanud 16-aastaseks. Tavaliselt on isaste siilide eluiga ligi veerandi võrra pikem kui emasloomadel (arvatavasti selle tõttu, et isasloomade "elu on lihtsam", nad pole territoriaalsed ning ei pea oma reviiri kaitsmiseks liigikaaslastega võitlema, ega pea hoolitsema järglaste eest).
Paljud isasloomad hukkuvad autorataste all ning röövloomade tõttu, kuna nad liiguvad emasloomadest rohkem ringi. Noorloomad hukkuvad sageli parasiitide tõttu või liikluses. Ligi kolmandik sureb esimese aasta jooksul ja valdavalt liikluses, aga kui siil suudab üle ühe aasta elus püsida, siis suureneb tõenäosus, et ta elab kõrge vanuseni (olles kogunud ellujäämiseks piisavalt oskusi, sh õppinud autosid ning röövloomi vältima). Mõlema soo jaoks on kõige ohtlikum periood suvi, mil nad hukkuvad peamiselt liikluses, sügisel surevad siilid valdavalt haiguste, nälja või veepuuduse tõttu.
Kuigi siilide seas esineb palju intsesti, ei lühenda see laiemas plaanis nende eluiga ning sellega ei kaasne ka pärilike haiguste ega defektide suuremat ohtu võrreldes mitmekesisema genofondiga isenditega.[6]
Siil on valdavalt loomtoiduline, sööb tuhatjalgseid, putukaid ja nende vastseid, vihmausse, nälkjaid, konni, sisalikke, madusid ja hiiri. Ta võib rüüstata maas pesitsevate lindude pesi ning süüa nii mune kui ka linnupoegi. Siil sööb ka raipeid, harvem taimset toitu (puuvilju, marju, seemneid).[4]
Siil on erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid rästikuid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Siil sööb surnud mao liha ja raibet.
Sageli arvatakse ekslikult, et siilide ligimeelitamiseks tasub nt aianurka panna kausike piimaga, mida tegelikult teha ei tohiks (küll aga võib pakkuda puhast vett). Tegelikult eelistaks siil ise hoopis rohkem näiteks lihatükke, olgu need või pisut roiskunud.[1]
Nii harilik siil kui ka kaelussiil elavad valdavalt leht- ja segametsades, metsaservades, puisniitudel, parkides, aedades ja kalmistutel, siil väldib paksu okasmetsa. Eestis on siilid koondunud inimese lähedale asulatesse, kus tihti paremad toitumis- ja varjevõimalused ning on ka pisut soojem.[7]
Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Tegutseb maapinnal, liikudes peatub sageli, et haista ümbrust. Siil on võimeline edukalt ujuma. Siili peamine kaitsevahend kiskjate vastu on okaskate. Ohu korral kerib keha keraks nii, et ligipääs okastega katmata kõhupoolel olevatele kehaosadele puudub. Suveks siilid urgu ei ehita, talve veedavad aga lehtede ja rohuga vooderdatud pesas, kus magavad talveund oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Siilid on üldiselt üksikeluviisiga, isased võivad üksteise suhtes agressiivsed olla. Talveune ajaks võivad siilid koguneda väikestesse gruppidesse. Kodupiirkonna suuruseks on isastel 15–40 ha ja emastel 5–12 ha.[4]
Siili söövad mäger, rebane, nugis ning kakud ja haukalised. Sagedasim loodusliku surma põhjus on külmumine talveune ajal. Sage on ka hukkumine teedel, kuid üldiselt ei peeta seda populatsiooni ohustavaks. Üle poole isenditest sureb esimesel eluaastal. Siili arvukus Eestis oletatavalt väheneb. Siil on ka Eesti punases raamatus märgitud ohustatuna, kuid ei kuulu kaitstavate liikide hulka.[4]
Eestis suhtutakse siilidesse valdavalt hästi, kuna nad toituvad kahjureist. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele välja piima, kuid piim on siilidele kahjulik ning seda kindlasti anda ei tohiks. Piim põhjustab siilile kõhulahtisust ning selle tagajärjel võib loom hukkuda.
Siile peetakse kahjuriteks Šotimaa lääneosa saartel, kus inimese toodud siilid söövad maismaal pesitsevate lindude mune. Samuti on siil kahjur Uus-Meremaal, kus ta sööb kohalikke hiidtigusid ja teisi selgrootuid.[8]
Taanis on siilid seadusega kaitstud.[9] Neid ei tohi vangistada ega vigastada, kuid talvel leitud alakaalulisi siile võib majutada. Aiapidajaid julgustatakse siile kassitoiduga ligi meelitama, et nad aiakahjureid hävitaksid. Suurbritannias lisati siilid augustis 2007 liikide nimekirja, mis vajavad paremat kaitset.[10][11]
Tallinnas on Siili asum, kus asub Siili tänav. Siili nimega tänavaid on Tartus, Pärnus, Tamsalus ning veel mitmes Eesti asulas.
Eesti rahvapärimuses on siil tuntud targa nõuandjana, selles rollis esineb ta näiteks rahvuseeposes "Kalevipoeg". Eeposes on esitatud tekkemuistend: siil soovitanud Peipsi tagant laudu toonud Kalevipojal lüüa lahingus laudadega serviti, et need ei puruneks. Tänutäheks kinkinud Kalevipoeg siilile tüki oma karusest vammusest, seepärast ongi siil okkaline. Targa siili kujundit on Andrus Kivirähk parodeerinud romaanis "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007).
Kunagise populaarse nõukogude laste multifilmi "Siil udus" (1975) mõjul tekkinud udus eksleva siili kujund ("nagu siil udus" tähendab eesti fraseologismide alussõnastiku andmetel nõutust, segaduses olekut[12] jms) on tänapäevani eesti keeles populaarne ning seda kasutatakse ka näiteks uduse ilma kirumiseks, mõtete ummikusse jooksmise väljendamiseks, saamatu, uimase või uimastatud inimese kohta jne.
2007. aastal püstitati Siili tänavale Tartus siili skulptuur (autorid Aivar Simson, Edvīns Krūmiņš ja Kalev Prits). Samade autorite siiliskulptuur on alates 2007. aastast ka Jõhvis.[13]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
