See on peaartikkel riikide loendist, mis olid Saksa-Rooma riigi osad, tähestikuliste linkidega ülal, igal ajal keisririigi eksisteerimise kestel aastatel 962 kuni 1806.
Praeguses kontekstis on riik defineeritud kui territoorium, mida valitses võim, mis allus otse keisrile. Tuleb märkida, et need riigid, kuigi nautisid unikaalset territoriaalse võimu vormi (Landeshoheit), mis andis neile palju suveräänsuse tunnuseid, ei olnud tänapäeva mõistes kunagi täielikult suveräänsed riigid.
18. sajandil koosnes Saksa-Rooma riik ligikaudu 1800 sellisest territooriumist, enamasti väikevaldused, mida omasid riigirüütlite perekonnad.
Kuigi ükski selline loend ei saa kunagi olla tõeliselt lõplik, üritab loend (kättesaadav linkidest selle artikli alguses) olla siiski võimalikult terviklik.
See ei piirdu feodaalsete üksustega, mis omasid Reichsunmittelbarkeit, see on, olid Saksa-Rooma keisri otsese võimu all, vaid sisaldab ka muid isandkondi, all-lääni ja allodiaalseid lääni.
Reichsabtei (keiserlik klooster, mis nautis Reichsunmittelbarkeit)
Riigiklooster (Reichsabtei) – Reichsabt (keiserlik abt) oli abt, kelle kloostrile oli Saksa-Rooma riigis antud riigikloostri (Reichsabtei või Reichskloster) staatus, mis tähendab, et ta nautis sarnaselt riigilinnadega Reichsunmittelbarkeit, mis tegi temast kirikuvürsti, Keisririigi vürsti auastmes, nagu vürst-piiskopid.
Keisririigi ringkond (Reichskreis) oli Saksa-Rooma riigi riikide piirkondlik rühmitis, peamiselt ühiskaitse organiseerimise ja keiserlike maksude kogumise eesmärgil, kuid ka organiseerimisvahendina Riigipäeval.
Riigipäev (Reichstag) oli Saksa-Rooma riigi parlament. Sama nime kasutati Põhja-Saksa konföderatsioonis ja Saksamaal aastani 1945.
Keiserlik osariik – Reichsstand (keiserlik osariik) oli Saksa-Rooma riigi üksus häälega Riigipäeval. Paljudel osariikidel ei olnud paika Riigipäeval, samas mõned kohalolijad olid hääleõiguseta liikmed; ükski neist ei saanud olla keiserlik osariik.
Vaba riigilinn – Saksa-Rooma riigis oli vaba riigilinn (freie Reichsstadt) linn, kes vormiliselt vastutas ainult keisri ees – vastupidi enamikule linnadest keisririigis, mis kuulusid territooriumi juurde ja seega valitsesid neid keisririigi vürstid (Fürsten), nagu hertsogid või vürst-piiskopid. Vabalinnadel oli ka sõltumatu esindatus Saksa-Rooma riigi Riigipäeval.
Otse keisrile alluv (Reichsfreiheit või Reichsunmittelbarkeit) – otsealluvus oli privilegeeritud feodaalne ja poliitiline staatus, riikluse vorm, mille linn, usuline üksus või feodaalne väikevürstkond võis Saksa-Rooma riigis saavutada. Otsealluv linn, klooster või territoorium oli Saksa-Rooma keisri ja Riigipäeva otsese võimu all, ilma igasuguse vahepealse isandata. Eeliseks oli, et otsealluval piirkonnal oli õigus ise makse ja tolle koguda ning ise kohut pidada (Blutgericht, 'kõrgem' õigus, sealhulgas surmanuhtlus). De facto otsealluvus vastas poolsõltumatusele kaugeleulatuva autonoomiaga.
Riigireform – aastal 1495 tehti Riigipäeval Wormsis püüe anda lagunevale Saksa-Rooma riigile uus struktuur, mida tuntakse riigireformina (Reichsreform).
Mediatisatsioon – üldjoontes on see ühe monarhia annekteerimine teise monarhia poolt sellisel viisil, et annekteeritud riigi valitseja säilitab tiitli, ja mõnikord ka mingil määral võimu. Seega näiteks, kui suveräänne krahvkond annekteeritakse suuremasse vürstkonda, leiab selle valitsev krahv end vürsti alluvusest, kuid võib siiski jääda krahviks, tema tiitlit ei kärbita.
Vürst – keisririigi vürst on ükskõik milline valitsev vürst, kelle territoorium on Saksa-Rooma riigi liige (mitte ainult saksakeelsed maad, vaid ka paljud piiriäärsed ja laiemad naaberpiirkonnad), ja hääleõiguslik (või kollektiivses hääleühikus, nagu Grafenbank) Riigipäeval (Reichstag).
Riigiprelaat – vaimulik, kes on kirikuvürst (nagu vürst-piiskop) ex-officio feodaalse üksuse ilmaliku isandana piirkonnas, mida valitseb kloostriülem. Seega, kuna klooster võib olla nunnaklooster, on kloostrivürstkond üks vähestest juhtumitest, kus valitseja on naine. Paljudel juhtudel olid nad riigiprelaadid Saksamaal või selle lähedal, kohaga Riigipäeval.
Vürst-piiskop – piiskop, kes on territoriaalne kirikuvürst ühe või mitme ilmaliku vürstkonna üle, tavaliselt eelneva aadlitiitliga samaaegselt saadud vaimuliku ametiga. Kui koht on peapiiskopkond, on õige mõiste vürst-peapiiskop; tavapärase vaimuliku ekvivalent on vürst-abt.
Kuurvürst (Kurfürst) – Saksa-Rooma riigi kuurvürstid olid valimiskolleegiumi liikmed, kelle ülesandeks oli valida Saksa-Rooma keisreid.
Ilmalikustamine – ümberkujundusprotsess, kui ühiskond liigub aeglaselt kohalike usuasutustega samastumisest palju selgemalt eristunud suheteni. Antud kontekstis viidatakse sageli vürst-piiskopkondade üleminekule ilmalike valitsejate kontrolli alla.
Veerus "Märkused" on lühidalt esitatud
riikide territoriaalset kujunemist (omandi soetamine või kaotamine, valitsejate või dünastiate liit jne);
kuninglikke või aadlidünastiaid, sealhulgas nende erinevad harud, mis territooriumite üle valitsesid;