Madridi Real (ametlik nimi Real Madrid Club de Fútbol; eesti keeles ka kui Real Madrid FC) on Hispaania spordiklubi. Tuntuim on ta jalgpalli suurklubina, samuti ka eduka korvpalliklubina. Klubi lõid ametlikult 6. märtsil 1902 katalaanidest vennad Joan ja Carles Padrós i Rubió. Algul kandis klubi nime (Sociedad) Madrid Foot-Ball Club.[6]
 |
See artikkel räägib jalgpalliklubist spordiklubi osana, korvpallimeeskonna kohta vaata Madridi Real (korvpall). |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2017) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. (Oktoober 2017) |
| Täisnimi | Real Madrid Club de Fútbol | |||
|---|---|---|---|---|
| Hüüdnimi |
Los Blancos (Valged) Los Merengues [1] (Beseed) Los Vikingos[2] (Viikingid) | |||
| Asutatud | 6. märtsil 1902 | |||
| Väljak | Santiago Bernabéu staadion, Madrid[3] | |||
| Mahutavus | 81 044[4] | |||
| President | Florentino Peréz[5] | |||
| Peatreener | Carlo Ancelotti | |||
| Liiga | La Liga | |||
| 2023–2024 | 1. koht | |||
| Internet | Klubi koduleht | |||
| ||||
Real Madrid osaleb Hispaania Primera Divisiónis, riikliku liiga elukutseliste jalgpalli kõrgeimal tasemel, alates selle loomisest 1929. aastal, ja samuti kuulub kuninglik klubi ühes Athletic Clubi ja FC Barcelonaga nende kolme klubi hulka, kes pole sellest kunagi välja langenud.[7] Ühtlasti kuulub meeskonnale au olla liiga ajaloo esimene liider,[8] kõige suurema hulga tiitlivõitudega klubi (kokku 34) ja samuti saavutati 100 punktiga kõigi hooaegade kõige suurem punktiskoor.[9]
Klubi aitab kaasa jalgpalli pidevale arengule, olles looja, asutaja või kaasasutaja mitmetes jalgpalliga seotud võistlustes ja assotsiatsioonides nagu Madridi meistrivõistlused (Campeonato de Madrid), teise nimega Campeonato Regional Centro;[10][11] Hispaania karikavõistlused (Copa de España) ehk Hispaania meistrivõistlused (Campeonato de España),[10][12] tänapäevase nimega Copa del Rey; Euroopa meistrivõistlused[13][14][15][16][17]; Kontinentidevahelised karikavõistlused[18]; FIFA[13][19] ja Euroopa klubide assotsiatsioon (European Club Association) ehk endine G-14, mis oli rahvusvaheline organisatsioon, hõlmates Euroopa tähtsamaid ja mõjukamaid klubisid.[20]
Korvpallis, spordiklubi teises tähtsas osas, võib samuti täheldada samasuguseid vägitegusid. Ühes Club Joventut de Badalona ja Club Baloncesto Estudiantesega[21] on Real Madridi korvpalliklubi üks neid meeskondi, mis ei ole eales kõrgeimalt tasemelt madalamale langenud. Alates Hispaania korvpalliliiga loomisest aastal 1957, hilisema nimega Liga ACB, on korvpalli esindusmeeskond selles olnud alati esindatud. Nõnda nagu jalgpallimeeskond, osales ka korvpallimeeskond oma spordiala edendamises ja seda Raimundo Saporta juhtimisel, kes oli juhtiv klubi juhtkonnas samal ajal kui täitis oma kohuseid ka FIBAs ja Hispaania korvpalliföderatsioonis. Saporta pani aluse samanimelisele võistlusele Euroopa meistrivõistlused korvpallis,[22] rahvusvahelisele jõuluturniirile,[23] Hispaania korvpalliliigale ja selle järglasele Liga ACB-le.[24] Need loendamatud tõigad aitasid kaasa sellele, et Raimundo Saportast sai selle spordiala suurim edendaja Hispaanias[25] ja Euroopas[24][25] ning teda peetakse selleks veel tänapäevalgi.
Alustati jalgpalliklubina, kuid peagi hakati selle raames tegelema muudegi spordialadega. Neist enamik on nüüdseks lõpetatud majanduslike probleemide tõttu ja ka sellepärast, et oleks võimalik edendada kahte peamist ala ehk jalg- ja korvpalli. Kõigele vaatamata on endiselt alles sisejalgpalli osa, mis loodi 2008. aastal veteranide meeskonnast.[26][27] Viimastel aastatel on spekuleeritud selle üle, kas üritatakse uuesti asutada mõned endised nüüdseks kadunud võistkonnad nagu käsipalli oma, ühes Club Balonmano Ciudad Realiga,[28] või ragbi võistkond koos CRC Madridi abiga, kuid lõpuks need ideed ei leidnud teostust.[29]
Spordialaste saavutuste poolest on klubi üks maailma tunnustatumaid ja autasustatumaid. Klubi on jalgpallis pälvinud riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil suurt tunnustust, näiteks FIFA-lt pälvitud 20. sajandi parima klubi nimetus (detsembris 2000)[30] ja 20. sajandi parim Euroopa klubi, mille andis IFFHS.[31] Real Madridi korvpalliklubi aga on maailmatasemel üks enim autasusid pälvinud tiime.[32] Jalg- ja korvpalli peale kokku on tuldud 17 korda Euroopa meistriks, mis on vana kontinendi klubidevahelise võistluste tipp, ja seitse korda maailmameistriks,[33] seega on jalgpalli- ja korvpalliklubina saadud rohkem suurvõistluste võite kui üksi teine Euroopa klubi.
Klubi omanikeks on selle enam kui 93 000 liiget, mistõttu kuulub kuninglik klubi nende nelja professionaalse Euroopa klubi hulka, mis juriidiliselt ei kuulu Sociedad Anónima Deportivale (Hispaania sportlik aktsiaselts).[34][35] Klubi peab mänge Santiago Bernabéu staadionil alates 1947. aastast, mida varemalt kutsuti Uueks Chamartíni staadioniks, ja mille mahutavus on 85454 pealtvaatajat (suuruselt kolmas Euroopas), ja mille pealtvaatajate arv ulatus enne UEFA kehtestatud regulatsioone 120 000-ni.[3]
Real Madrid on riigi üks populaarsemaid klubisid, asudes toetajate arvu poolest teisel kohal. 37% kõigist jalgpallisõpradest Hispaanias toetab Real Madridi. Nõnda selgus 2011. aasta oktoobris toimunud uuringust, mille teostas ajaleht AS (Diario AS) nõudmisel IKERFEL.[36] Seoses 2007. aastaga oli toimunud muudatus, sest viimase Sotsioloogiliste Uuringute Keskuse (Centro de Investigaciones Sociológicas) 2007. aasta mais tehtud uuringu kohaselt hõivas esikoha suurima toetajate hulgaga Real Madrid, mida toetas 32,8%.[37] Klubi tähtsus ulatub väljapoole Hispaaniat, olles üks maailma tunnustatum klubi,[38] suurima turuväärtuse ja suurima aastase tuluga spordiorganisatsioon, mistõttu on see juba kaheksandat aastat järjest kõige rikkam klubi.[39] Klubi väärtuseks arvatakse olevat 1,1 miljardit eurot ja selle sissetulekud võivad ühe hooaja jooksul ulatuda kuni 500 miljoni euroni.[40] Hooajal 2011–2012 oli sissetulekute umbkaudne suurus 514 miljonit eurot[41],[42] mis on suurim tulu, mida mõni spordiorganisatsioon on kunagi saanud, ja ühtlasi tegi see klubist esimese ja ainsa omataolise asutuse, mille kasum on suutnud ületada 500 miljoni piiri. Klubil on ligi 124 mln suurune võlg, mis on tänu suurtele sissetulekutele vähenenud 45 miljonile.[41]
Klubi mittetulundusfondi abil on Real Madridi märk ja klubifilosoofia lähemale viidud erinevatele paikadele maailmas, viies ühtlasi täide olulise rahvusvahelise sotsiaalse ja koostööalase arengut soodustava ülesande.[43]
Asutamine ja esimesed aastad
1897. aastal asutas grupp noori Institución Libre de Enseñanzast Madridis esimese jalgpalliklubi Foot-ball Sky,[44] mille treeningud toimusid Vallecase linnaosa lähistel.[45] 1900. aastal, kolm aastat pärast selle asutamist, oli klubil suuri raskusi püsimajäämisega, mistõttu mitmed klubi liikmed lahkusid, et luua uus klubi, mille nimeks sai (Sociedad) Madrid Foot-Ball Club.[45] Tiim pidas Madridi provintsis mitmeid sõpruskohtumisi, et edendada seda spordiala. Nõnda kestis see paar aastat, ilma et klubi oleks end ametlikult registreerinud, kuna seda ei peetud jalgpalli mängimisel vajalikuks,[46] kuni ajani, mil Julián Palaciose ja vendade Joan ja Carles Padrósi (Foot-ball Skyst eraldunud haru president ja liikmed) ajendil registreeriti uus spordiselts ametlikult 6. märtsil 1902.[47]
Juba poolteist kuud pärast asutamist esitas klubi Madridi linnapeale soovi korraldada kuningas Alfonso XIII täisealiseks saamise ja kroonimise auks jalgpallivõistlus, millest kasvasid hiljem välja Hispaania karikavõistlused.
Esimesel erakorralisel üldkoosolekul valiti esimene äsja ametlikult registreeritud asutuse juhatuse koosseis, lepiti kokku, et presidendiks saab Joan Padrós ja asepresidendiks Enrique Varela. Nagu lähtub juhatuse poolt heaks kiidetud ja 22. aprillil Madridi piirkonna voliniku tunnustatud põhistatuutidest, lepiti samuti kokku meeskonna vormiriietuses: valged püksid ja pluus, mustad sokid ja tumesinine nokkmüts:[48]
„Tavamängude määrustekohane riietus koosneb tumesinistest lühikestest ja sirge lõikega pükstest, valgest pluusist ja tumedatest sokkidest; erimängudel koosneb see valgetest pükstest ja pluusist, tagasi pööratud äärega musta värvi sokkidest ja rahvusvärvidega vööst, ja seda vormi täiendab tumesinine nokkmüts.“
– Klubi juhatus Madridis 18. märtsil 1902
Valge on mängija riietuse peamine värv ka tänapäeval, kuid valged sokid lisati sellele alles 1950. aastatel. Et välja selgitada, kummast klubi harust saab esindusmeeskond, peeti mõlema meeskonna, nii Foot-ball Sky kui ka Madrid Foot-ball Clubi mängijate vahel maha matš. Selleks puhuks kinnitati kummagi võistkonna särkidele värviline lint, mis neid eristas. Tolleaegne spordiajaleht Heraldo del Sport vahendas nii neid hiljutisi juhtumisi kui ka tulevasi vaidlusi, mis tekkisid seoses kohtumistega, mida klubi korraldas ja mis olid ettevalmistuseks esimesteks pealinnas peetavateks jalgpallivõistlusteks[46] nagu Concurso de Bandas või Concurso Madrid de Foot-ball.
Jalgpall tõusuteel
Võistlusel Concurso Madrid de Foot-ball, tuntud rohkem kui La Copa de la Coronación, sai klubi oma asutamisaastal kohe esimese olulise võidu – Copa de la Gran Peña ehk lohutuskarika. See oli Hispaania klubide vaheline esimene võistlus, mida hiljem on vaadeldud kui Copa de Rey eelkäijat. Võistlusmängud korraldas vendade Padróside eestvedamisel Madrid Foot-ball Club, näidates niiviisi tõsist seotust selle uue spordiala edendamisega, ja mille eesmärk oli kokku viia enamik tol ajal tegutsenud klubidest. Erinevatel põhjustel võtsid sellest osa vaid viis võistlejat: Club Bizcaya, Club Español de Foot-ball, Foot-ball Club Barcelona, New Foot-ball Club ja Madrid Foot-ball Club.
Üritusest, mis leidis aset Castellana hipodroomil 13.–16. mail, vaevalt kaks kuud pärast klubi ametlikku asutamist, väljus võitjana Club Bizcaya, kui alistas finaalis 2-1 FC Barcelona, kes omakorda oli eelnevalt alistanud Madrid FC 3-1. Mõlemad klubid, vanemad ja rahvusvahelisema koosseisuga kui Madridi meeskond – mis võis välisjõududest vaid Arthur Johnsoniga arvestada –, lülitasid madridlased võistlusest välja. Sellele vaatamata pani õnnestunud üritus kohe aluse võistlusele La Gran Peña, mille raames toimus Concurso Madridi 2.koha mäng. Seda peeti lohutusturniiriks ja selles osales neljast meeskonnast vaid kaks: Club Español de Foot-ball ja Madrid Foot-ball Club.[49] "Valge klubi" võitis oma esimese tiitli, kui lõppseisuks vormistati 3-2. See hiljutine sündmus, ühes Concurso de Bandasel saavutatud tulemustega, peegeldavad klubi ainuvalitsemist pealinnas. Kõlab kui anekdoot, kuid pärast Concurso Madridi leidis aset esimene üleminek FC Barcelonast "valgesse meeskonda". Nimelt 23. mail, nagu kinnitas üks tolleaegne väljaanne, tuli Madrid FC-sse üle Alfonso Albéniz, kuulsa gironalasest helilooja Isaac Albénize poeg.[50]
Algusest peale on klubi olnud tihedasti seatud jalgpalli arengu ja kasvuga. 21. mail 1904 osales klubi Rahvusvahelise Jalgpalliassotsiatsioonide Föderatsiooni (FIFA) loomisel üheskoos Belgia, Taani, Prantsusmaa, Madalmaade, Rootsi ja Šveitsi föderatsioonidega, sest Hispaanias polnud veel ametlikku jalgpalliliitu. Selleks ajaks oli pealinna tekkinud palju uusi jalgpallimeeskondi nagu Moderno Foot-ball Club ja Association Sportive Amicale ning 1907. aastal ka Moncloa Foot-ball Club, mille liikmed lahkusid klubist, et asutada Club Español de Madrid ja Athletic Club Sucursal de Madrid (bilbao Athletic Clubi tütarklubi Madridis, mis mõned aastad hiljem sellest lahku lõi).[51] Samal ajal nimetati presidendiks Carles Padrós, üks suurimaid klubi ja ka jalgpalli edasiviijaid, kes hakkas asendama oma venda Joani.[52]
Esimese kümnendi jooksul võitis klubi oma esimesed suurvõistluste võidud võistlustel, mis tekkisid tänu spordiala arengule ja tänu Agrupación Madrileña de Clubs de Foot-balli (Madridi jalgpalliklubide ühendus) tõukele, mida juhtis Carles Padrós kuni ajani, mil ta võttis üle "valgete" presidentuuri. Tema ajal saavutatud võidud Campeonato de Madridil, rohkem tuntud kui Campeonato Regional, andsid talle õiguse osaleda Campeonato de Españal (Concurso Madridi järelkäija) ja esindada sellel Madridi autonoomset piirkonda. Kahel esimesel aastal saadi seda võistlust lähedalt näha, kuid järgmisel neljal aastal (1905–1908) viidi võidud kaasa ja nendest said esimesed tiitlivõidud üleriigilisel võistlusel, ainsal sel ajal nii suurel võistlusel – Copa del Reyl ehk Campeonato de Españal. Selle saavutuse eest sai Madrid CF võistluse jaoks loodud esimese auhinna, sest esimese klubina tuldi turniiril võitjaks kolm korda järjest.[44][52] Pärast nii häid tulemusi ja sooviga suurendada klubi populaarusust ja suursugusust korraldas Carles Padrós 23. oktoobril 1905 esimese rahvusvahelise matši prantsuse presidendi Émile Loubet Hispaania visiidi puhul. Gallia Sport Paris ja Madrid FC mängisid Madridi hipodroomil 1:1 viiki.[53] Järgnevatel aastatel ja seoses küpsusega, milleni jalgpall hakkas jõudma, hakkasid suuremat tähtsust omandama ka mänguaegne taktikaline osa, mistõttu klubi otsustas palgata esimeseks treeneriks Arthur Johnsoni, klubi endise mängija, ja kelle ülesanne oli seda täiustada.[54] Alates 1912. aastast viidi neid täiendusi sisse uuel jalgpallistaadionil, O'Donnelli staadionil, sest klubi kiire kasvu ja selle järgijate arvu suurenemine muutis vajalikuks suurema mahutavusega staadionile kolimise, kui seda oli tolleaegne hipodroom. Nõnda sündiski klubi esimene staadion,[55] mis oli võimalik tänu hispaania-prantsuse päritolu endisele jalgpallurile ja hilisemale klubi presidendile don Pedro Paragesile,[56] kes võttis enda kanda enamiku kuludest. Kahtlemata on don Pedro Parages Carles Padrósi kõrval üks tähtsamaid võtmeisikuid klubi ajaloos.
Johnsoni juhtimise ajal võitis tiim piirkondlikel võistlustel karikaid kordamööda Gimnástica de Madridi ja Racing de Madridiga. Tema ajal ei võidetud Copa del Rey karikat kuni 1917. aastani.
Kuninglik klubi
Klubi tähtsus tõusis märkimisväärselt ja juba 29. juunil 1920 leidis aset üks olulisemaid sündmusi klubi ajaloos. Nimelt saatis Hispaania kuningas Alfonso XIII de Borbón klubi presidendile lühikese läkituse, milles anti klubile kuninglik tiitel (Título de "Real").[57]
Sel ajal sai klubi nimi kuju Real Madrid Foot-ball Club, mida hoitakse alal praeguseni, ja ühtlasi ka õiguse lisada oma logole Hispaania kuninglik kroon. Pedro Parages saatis vastu tänuavalduse hiljutise nimetamise eest, kuid lisaks tänusõnade edasiandmisele paluti Tema Majesteedilt audientsi, misjärel pälviti monarh aupresidendi kohaga.[57]
"Valgete" uue treeneri Juan de Cárceri[58] juhtimisel oldi 1920. aastatel võidukad piirkondlikel võistlustel, mida ei saa väita Hispaania karikavõistluste kohta, sest klubi ei võitnud ühtki riigi suuremat jalgpalliturniiri. Siiski, olles domineerivaim klubi Madridis, võeti ette mitu suurt turneed Euroopas, kus mindi vastamisi meeskondadega Portugalist, Itaaliast, Inglismaalt, Taanist ja Prantsusmaalt. Niisamuti mindi esimest korda Ameerikasse, et saavutada tuntust ka mujal maailmas.[59][60]
Esimene kuldne ajastu
bw.png)
6. märtsil 1952 korraldasid merengue'd mitmeid üritusi, tähistamaks klubi 50. aastapäeva, millest tähelepanuväärseim on üks rahvusvaheline jalgpalliturniir, aga ka üks korvpallivõistlus. Külalisteks olid rootsi IFK Norrköping ja Colombia meister Los Millionarios, mille mängijate seast paistis silma üks argentina pallur nimega Alfredo di Stéfano, kelle sooritused Real Madridi vastu peetud mängu ajal meeldisid Santiago Bernabéule niivõrd, et viimane ei puhanud enne, kui oli suutnud di Stéfano valgete klubisse üle tuua. See sai teoks 1953. aastal pärast väga keerulisi läbirääkimisi tänu FIFA ja Hispaania kuningliku jalgpalliliidu sekkumisele ning ühes argentiinlasest palluriga palgati veel ka Francisco Gento, hüüdnimega Paco, kes tuli Racing de Santanderist. Korvpallist aga olid spordiklubi presidendil kasinad teadmised, mistõttu otsustas ta otsida abi Hispaania korvpalliliidult. Nõnda jõudiski klubisse noor Raimundo Saporta, kes korraldas täiusliku korvpalliturniiri, milles osalesid Paris Basket Racing, Puerto Rico koondis ja ameeriklastest sõdurite ühendus, kes olid määratud teenistusse Lakenheathi baasi Inglismaal. Bernabéu otsustas Saporta palgata vaatamata tolle vähestele teadmistele jalgpallist. Nii sai alguse koostöö, mis viis spordiklubi jalgpalli- ja korvpalli osad rahvusvahelisse tippu.
Olles rajanud klubile kindla aluse, hakkas jalgpallimeeskond tasapisi edu saavutama Joseito, Molowny, di Stéfano ja Gento abiga, kes tegid klubist liiga meistri pärast 21 aastat. Sel hooajal, mis oli ühtlasi ka tema esimene aasta Madridi klubis, pälvis Hispaania-Argentina juurtega pallur suurima väravaküti tiitli, mis anti talle veel neljal korral, kui ta Real Madridi ridades mängis. Edu, mis saatis spordiklubi korvpallis (võideti Copa Latina, Copa de España ja liiga tiitlid), võrkpallis (saavutati mitmed karikavõidud) ja pesapallis (liiga meistriks tuldi veel mitu kordad) vaid kinnitavad seda, kui heal järjel klubi oli. See pani aluse ka uute spordialade edendamisele klubis nagu seda olid tennis, poks, bolo palma, pelota, käsipall, võimlemine, tõstmine, sõudmine ja male.
Hispaanlasest treeneri José Villalonga eestvedamisel ja meeskonna abiga, mis koosnes jalgpalluritest nagu Juan Alonso, Marquitos, Rafael Lesmes, Miguel Muñoz, José María Zárraga, Joseito, Di Stéfano, Héctor Rial ja Francisco Gento, võitis Real Madrid 1954/55 ja 1956/57 liigad ning Copa Latina aastatel 1955 ja 1956. Viimane neist oli prestiižne turniir, mille eesmärk oli viia vastamisi parimad Lõuna-Euroopa klubid. Santiago Bernabéust sai asepresident ja kaastööline prantsuse ajalehe L'Équipe ning Gabriel Habot' algatuses, mille eesmärk oli luua Euroopa karikas. Sellealane kokkutulek toimus ühes Pariisi hotellis ja see leidis aset UEFA heakskiidul. Loodava turniiri mõte seisnes erinevate Euroopa liigade meeskondade vastandamises ja võitlemises tiitli nimel, mis antakse kontinendi parimale meeskonnale. Kuninglik klubi võitis kaks esimest tolleaegse suurima klubidevahelise turniiri karikat, kui tulemusega 4-3 alistati Pariisis Stade de Reims, ja kui tulemusega 2-0 võeti tiitlivõit ACF Fiorentina vastu Santiago Bernabéul toimunud finaalmängus. Villalonga asendati Luis Carnigliaga ja meeskonda toodi Raymond Kopa (juba aasta varem), José Santamaría ning särav mängija Ferenc Puskás, kes kuulus Ungari koondisse (tuntud kui "maagilised madjarid"). Ungarlaste tiim oli Euroopas kuulsaks saanud tänu Helsingi Olümpiamängude võidule 1952. aastal ja Jalgpalli maailmameistrivõistluste teisele kohale 1954. aastal. Real Madrid aga võitis liiga hooajal 1957/58 ning sai ka kolm Euroopa karikat, kui alistas Brüsselis AC Milani tulemusega 3-2, uuesti Stade de Reimsi tulemusega 2-0 ja Frankfurdi Eintrachti tlemusega 7-3 Glasgow's peetud kohtumisel, mida jälgis 135 miljonit vaatajat. Pärast seda viimast finaalmängu nimetas inglise ajaleht The Times valged viikingiteks:
„Real rändab läbi Euroopa, nagu kunagi käisid viikingid, hävitades kõik oma teel.
("Real wanders through Europe as the Vikings once walked, destroying everything in its path")“– The Times 19. mail 1960
Valged suutsid saavutada midagi kordumatut ehk võita Euroopa karika viis korda järjest. Selle turniiri võitjana sai Real Madrid õiguse osaleda äsja FIFA loodud Kontinentidevahelisel karikal, uuel rahvusvahelisel võistlusel. Selle tiitli nimel astuvad võistlustulle Euroopa meister ja Lõuna-Ameerika meister (Copa Libertadores de América võitja), et selgitada välja maailma parim klubi. Võitjaks osutus Real Madrid, kes tõstis võidukarika pea kohale, kui oli alistanud Club Atlético Peñaroli tulemusega 5-1.
Di Stéfano juhitud Real Madrid tõusis rahvusvahelise jalgpalli kõrgustesse saavutades tunnustuse nii meedialt, klubi toetajatelt kui ka konkureerivatelt meeskondadelt. Veidi rohkem kui kümne aastaga võitis Real Madrid lausa 19 suurvõistlust. Samal ajastul said meeskonna mängijad ülemaailmse tunnustuse osaliseks, kui mitmeid neist pälviti prantsuse ajalehe L'Équipe'i loodud Ballon d'Or, tiitliga, mille annab välja ekspertidest koosnev žürii maailma parimale jalgpallurile. Tiitli loomisele järgnenud esimestel aastatel auhinnati sellega kahel korral Alfredo di Stéfanot ja ühel korral Raymond Kopat.
Järgmisel aastal põhjustas klubi võistluselt väljalangemise FC Barcelona, mis aastate jooksul muutus valgete üheks peamiseks konkurendiks. Madridis mängiti küll 2-2 viiki, kuid 1960/61 hooaja korduskohtumisel olid katalaanid edukad saavutades 2-1 võidu, ja nii langes võistluselt esimest korda selle ajaloo jooksul välja valgete meeskond. Sellegipoolest suudeti järgmisel aastal finaali jõuda, kuid tiitel jäi siiski kättesaamatuks. Amsterdamis peetud finaalmängus võitis SL Benfica tulemusega 5-3. Portugallased viis kahe väravaga juhtima Eusébio da Silva, Lissaboni klubi tähtmängija ja kellest FIFA ning IFFHSi järgi kujunes üks jalgpalliajaloo parimaid pallureid. Valged jõudsid veelkord finaali ja ka seekord jäädi tiitlit ilma, kui Viinis kaotati Milano Internazionalele 3-1, mille ridades mängisid nii Luis Suárez, Helenio Herrera, kui ka Sandro Mazzola. Real Madrid, mis oli Euroopas väga hinnatud, hakkas oma jõudu kaotama, ja samas leidis aset ka generatsioonide vahetus. Alates 1966/67 hooajast algas Concha Espina tänava klubis uus ajastu.
.jpg)
Endine klubi jalgpallur Miguel Muñoz asendas ammused klubi iidolid uue noortest hispaanlastest koosneva meeskonnaga, millesse kuulusid José Araquistáin, Pachín, Pedro de Felipe, Manuel Sanchís, Pirri, Ignacio Zoco, Francisco Serena, Amancio Amaro, Ramón Grosso ja Manuel Velázquez ning mille kapteniks sai veteran Francisco Gento. Vaatamata suurtele saavutustele jätsid oma pleki kaks asjaolu, esiteks on pesapalli, käsipali ja rugbi meeskondade kaotamine ning teiseks inimrööv, mille ohvriks langes di Stéfano Caracases, kui ta võtsid vangi Venezuela natsionalistliku vabastamisliikumise (Frente de Liberación Nacional de Venezuela) kaks liiget. Real Madrid osales Venezuelas jalgpalliturniiril, kui kaks väidetavat politseinikku saabusid hotelli, kus meeskond peatus, ja viisid Alfredo di Stéfano jaoskonda kaasa süüdistades teda narkoveos. Autos viibides öeldi talle:"See on inimrööv. Teiega ei juhtu midagi. Me oleme revolutsionäärid, kes ei ole rahul meie riigis valitseva korraga. Me laseme teid õige pea lahti".
Alles siis, kui Alfredo di Stéfano oli jalgpallijalatsid varna riputanud, suutsid valged võita 1966. aastal taas Euroopa karika, kui finaalis purustati Belgradi FK Partizan tulemusega 2-1. Enne seda jäädi kahel korral, aastatel 1962 ja 1964, teisele kohale. Seda koosseisu kutsuti rahva suus kui El Madrid de los Yé-Yé ("jee jeede Madrid"). Tol ajal oli juba väga populaarne ansambel The Beatles ning Real Madridi mängijad panid omale pähe biitleid jäljendavad parukad ja poseerisid fotograafile. Ühtlasi oli see ka "Paco" Gento kuues Euroopa karikas ja temast sai sellel turniiril enim tiitleid võitnud mängija (6 karikat) ja ta püstitas rekordi, mis püsib tänapäevani.
Selleks ajaks oli Raimundo Saportast saanud klubi asepresident (astus ametisse 1962. aastal) ja tema teod vaid aitasid kaasa klubi kiirele ja kindlale kasvule. Klubi suursugusust näitas ka president Bernabéu ja Saporta enda poolt läbi viidud heatahtlik tegu eelmise aasta jõuludel. László Kubala, FC Barcelona treener, kes alles mõned kuud varem oli olnud üks suurimaid mängijaid, polnud näinud oma perekonda juba 13 aastat poliitilise konflikti tõttu, mille ühel poolel olid kommunistliku režiimiga riigid (ka tema kodumaa Ungari) ja teisel poolel Hispaania, kus valitses parempoole natsionalistlik diktatuur ehk frankism. Hispaaniasse ei võinud siseneda ükski isik, kes pärines kommunistlikest maadest.
Ühel spordialasel koosviibimisel Budapestis, kus osalejad palusid Bernabéul esitada ühe soovi, mida ungarlased saaksid tema auks teha, mõtles valgete president mõne sekundi ja vastas:
„Hispaanias elab üks mees, keda te väga hästi tunnete. Tema nimi on László Kubala. Varsti saab juba kolmteist aastat, kui ta on tahtnud kallistada oma ema, kes elab endiselt Ungaris. Nõnda nagu teie tean ka mina, et mitmed poliitilist laadi probleemid takistavad, et need kaks inimest võiksid teineteist näha. Ma tahan, et sel hetkel pakuksite mulle võimalust pühendada Kubalale, kes ei mängi minu klubi eest, kallistuse tema emalt...“
– Santiago Bernabéu Budapestis 1961. aasta detsembris
Juba mõni päev hiljem sõitis ema, kellele anti spetsiaalne viisa, Hispaaniasse ja veetis seal jõulud koos oma poja ja lastelastega.
Seetõttu aga pidi spordiklubi majanduslikel põhjustel lõpetama vähem väljavaateid omavate spordialadega tegelemise. 1970. aastate alguses kaotati maadluse osakond ja jalgpallimeeskond Agrupación Deportiva Plus Ultra, mille tegevus lõpetati majanduslikel ja sportlikel põhjustel. Selleks, et seda vältida, ostis Bernabéu meeskonna õigused, ja Plus Ultrast sai tütarklubi Castilla Club de Fútbol. Real Madridi teistel võistkondadel läks aga paremini, sest jalgpallis võideti viis La Ligat ja kolm Copa del Reyd; korvpallis saadi kaks Euroopa karikat, kolm Kontinentidevahelist karikat, kuus liiga ja karika topeltvõitu ja lisaks üks liigavõit; võrkpallis võeti viis liiga- ja karikatiitlit. Lisaks nendele pälviti tiitleid ka teistel spordialadel ja tehti algust vibuspordi, jäähoki, iluuisutamise, saalijalgpalli ja vehklemisega.
Real Madrid muutus üha edukamaks ja peagi jõudis kätte klubi 75. aastapäev, kuid vaid aasta hiljem leidis aset väga kurb sündmus, kui Argentina 1978. aasta Jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal suri don Santiago Bernabéu. Madridista'd olid kaotanud klubi ajaloo kõige parema ja karismaatilisema presidendi, kes oli ühtlasi klubi suurim edendaja.
"Buitre põlvkond" ja teine kuldne ajastu
1980. aastate esimesel poolel algas klubi uus hiilgeaeg. Korvpallis olid valged lähedal ideaalse hooaja tegemisele. Meeskond võitis liiga ja karikasarja, alistades mõlemas Joventuti korvpalliklubi, ning tuli meistriks äsja loodud Supercopa de Españal, kui võeti mugav võit CAI Zaragoza üle (101–61), ja samuti jõudsid valged 1985. aastal Euroliiga finaali. Euroliigas kohtuti KK Cibonaga, mille üheks eestvedajaks oli Euroopa üks tolleaegseid parimaid mängijaid Dražen Petrović, ja kelle valged tõid oma ritta neli aastat hiljem. Kõik see kordus uuel hooajal: uus topeltvõit ja uuesti oli see KK Cibona eesotsas geniaalse mängijaga, kes lülitasid valged Euroliigast välja ja seekord juba poolfinaalis. KK Cibona võitis turniiri teist aastat järjest alistades finaalis Kaunase Žalgirise, mille tähtmängija oli noor Arvydas Sabonis.
1980. aastate lõpupoole saatis edu lisaks korvpallile ka jalgpalli. Korvpalliklubi juurde naasid Pedro Ferrándiz, Lolo Sáinz, Fernando ja Antonio Martín, kes aitasid meeskonnal võita ainsa klubi vitriinidest puuduva auhinna – Koraci karika. Selle tiitlivõiduga sai Sainzist esimene treener, kes on suutnud võita kolm Euroopa tiitlivõistlust korvpallis, ja samuti on tema teene Petrovići palkamine, mis osutus eriti õnnestunud tehinguks, sest juba järgmisel aastal võideti klubi ajaloo teine Euroopa karikavõitjate karikas (1990) mängus, mis väga paljude korvpallisõprade meelest oli üks parimaid korvpallimatše. Suurepärases heitluses horvaadi ja Juvecaserta Basketi Óscar Schmidti vahel jäi peale madridista, kes tõi meeskonnale ei vähem ega rohkem kui 64 punkti brasiillase 44 vastu. Mängu lõppseisuks vormistati 117-113.
Jalgpallis hakkas umbes samal ajal Real Madridi madalamates kategooriates kuju võtma jalgpallurite generatsioon, mis on saanud tuntuks kui "Buitre põlvkond" (hispaania keeles La quinta del Buitre). Enne kui selle põlvkonna mängijad suunusid Castilla CF-ist esindusmeeskonda, suudeti kinni panna Segunda División (1984). Järgmisel aastal viidi mängijad ükshaaval üle kõrgeimasse liigasse tänu Alfredo di Stéfanole, tolleaegsele Real Madridi treenerile, ja Amancio Amarole, harumeeskonna treenerile. Oma esimesel tööaastal valgete treenerina suutis di Stéfano viia meeskonna viie finaalmänguni, kuid sellegipoolest ei suudetud võita ühtegi tiitlit.
Nende noorte jalgpalluritega esindusmeeskonnas, kelle liidriks oli Emilio Butragueño ja kelle nimest on tuletatud kamba nimi, võideti liiga viiel aastal järjest (1986–1990), millega ühtlasi korrati 1960. aastatel sündinud di Stéfano rekordit. Need on kaks ainsat korda, mil mõni meeskond on võitnud liigatiitli järjest viiel hooajal. "Buitre põlvkond" võitis veel ühe Copa del Rey (1989), kui alistati Real Valladolid CF, ja kaks UEFA Meistrite liigat aastatel 1985 ja 1986, kui võideti Videoton SC ja 1. FC Colonia tulemustega 1–3 ja 5-3. Võõrsil mängides pidid vastased alistuma lausa tulemustega 3-0 ja 5-1. Nende kahe euroopa tiitlivõiduga on jäädvustunud ka mitmed ajaloolised võidukad sooritused, mis aitasid valgete meeskonnal finaali jõuda, ja uus tähendus mõistele "lavahirm", mida Santiago Bernabéu staadion rivaalides tekitas. Sellele mõistele pani aluse esimene hea sooritus Euroopa tasandil, kui oldi teel oma esimese UEFA Meistrite liiga tiitlini. Real Madrid võitis RSC Anderlechti hirmuäratava tulemusega 6-1, kuid kellelt võõrsil mängus oli tulnud vastu võtta 3-0 kaotus. Poolfinaalis, kohe pärast San Sirol toimunud mängu lõppu ja olles kaotanud Internazionalele tulemusega 2-0, ütles madridista'de "Juanito" itaallasest kaitsemängija Graziano Binile kuulsa lause, mis on ajalukku jäädvustunud:
„Bernabéul on üheksakümmend minutit väga pikad. ("Noventa minuti en el Bernabéu son molto longo")“
– Juan "Juanito" Gómez Milanos 10. aprillil 1985
Järgmises mängus alistas Real Madrid itaallasi tulemusega 3-0 ja sillutas teed finaali poole. Järgmisena kohtuti Mönchengladbachi Borussiaga. Võõrsil alistati sakslased 5-1 ja koduses Madridis tulemusega 4-0. Poolfinaalis kohtuti taas Milano Internazionalega. Valged kaotasid võõrsil mängu 3-1. Itaallased tähistasid selle matši võitu justkui olnuks see finaalmäng. Kaks nädalat hiljem pidasid nad korduskohtumise Madridis, kus lisaajale minnes oli seis tablool 3-1, kuid mängu lõppseisuks vormistati 5-1, mis tagas valgetele edasipääsu finaali.
Lisaks neljale "põlvkonda" kuuluvale mängijale (Míchel, Manolo Sanchís, Rafael Martín Vázquez ja Miguel Pardeza, viimane neist ei tõusnud esimesse liigasse) loetakse nende hulka kuuluvaks ka mehhiklasest väravakütt Hugo Sánchez, kes tuli Reali üle Madridi Atléticost ja kellest sai klubi ajaloo üks parimaid väravalööjaid. Lisaks "põlvkonnale" mängisid tol ajal klubis ka Rafael Gordillo, Francisco Buyo, Juanito, Fernando Hierro ja Bernd Schuster. Üheskoos loodi peaaegu võitmatu meeskond, mis purustas liiga hooajal löödud väravate rekordi (kokku 107) ja mis püsis muutumatuna kuni 2011/12 hooajani, mil Real Madrid tõstis lati 121 väravani. Luis de Carlos, klubi president juba teist ametiaega, lahkus enne ametlikku lõpukuupäeva kõrge vanuse tõttu, ja temajärglaseks sai Ramón Mendoza (1985–1995). Vaatamata suurepäraste jalgpallurite põlvkonnale, kes sel ajastul domineerisid Hispaania jalgpalli, jäi UEFA Meistrite liiga tiitel kättesaamatuks, kuigi 1988. aastal oli Real Madrid finaalist vaid ühe sammu kaugusel. Meeskond langes võistlusest välja poolfinaalis võõrsil löödud väravate reegli tõttu, kui mängiti selle hooaja tulevase tiitlivõitja PSV Eindhoveni vastu. See sündmus hakkas kandma nime "Eindhoveni must öö" (hispaania keeles Noche negra de Eindhoven). Nii purunes unistus võita mandri kõige ihaldatum tiitel, mis oli jäänud klubile kättesaamatuks juba 20 aastat.
See põlvkond, mis väga paljude toetajate meelest on andnud parima klubi kasvandikest koosseisu, lõpetas pika ja eduka perioodi, millele järgnes ajastu, mil klubi võim nõrgenes ja aset leidsid Hispaania jalgpalli ühed tulisemad vaidlused.
Uuel kümnendil kadus osa madridista'de olemusest. Klubi endine jalgpallur, vastuoluline, kuid armastatud Juanito, kes oli olnud meeskonna sümboliks 1980. aastatel, sai 2. aprillil 1992 autoõnnetuses surma. Ta oli teel tagasi Méridasse pärast Real Madrid–Torino FC kohtumist, kus itaallaste meeskonnas mängis Martín Vázquez, endine valgete jalgpallur. Sellest ajast peale mälestatakse Juanitot iga Bernabéul peetava mängu 7. minutil, sest 7 oli tema mängijanumber.
Meeskonnavaim sai selle tõttu jäädavalt kahjustada ja see miski, mis oli klubil aidanud Hispaania jalgpalli tipus püsida, hakkas kaduma. Meeskonnal oli kaks head võimalust napsata liigatiitel, kuid mängija Johan Cruyffi juhitud FC Barcelona oli oma parimas vormis ja Realist maas vaid mõne punktiga. Juhuse tahtel kaotasid valged kahe liigahooaja (1992 ja 1993) viimase mängu ühe ja sama meeskonna, CD Tenerife, vastu ja meistriks krooniti Kataloonia meeskond. Need seigad on läinud ajalukku "Tenerife liigade" (hispaania keeles Las Ligas de Tenerife) nime all. Sellegipoolest võitsid valged Copa del Rey 1992/93 hooajal, kuid seejärel algas pikk tiitlitevaene periood, mis kestis peaaegu kaks kümnendit.
Samal ajal kui La Quinta del Buitre lakkas olemast Butragueño, Martín Vázqueze, Hugo Sáncheze ja Mícheli lahkumise tõttu, et anda võimalus järgmisele generatsioonile, sirgus klubi kasvandikest uus valgete ajaloo tähtmängija – Raúl González Blanco. Noor ründemängija, kes hämmastas kõiki klubi liikmeid suure löödud väravate hulgaga, tõusis kiiresti madalamatest liigadest tippu ja temast sai endisest jalgpallurist treeneri Jorge Valdano abiga kõigi aegade noorim mängija, kes on debüteerinud valges särgis. Oma debüütmängus Real Zaragoza vastu La Romareda staadionil ei petnud Raúl kellegi lootusi, ja kuigi ta ei löönud ühtegi väravat, oli ta vastaste värava all suureks ohuks terve mängu jooksul. Madridlasest pallur kompenseeris selle, kui kasutas ära vastaste vead järgmise ringi mängus Madridi Atlético vastu. Viimane oli otsustanud sulgeda oma madalamate kategooriate meeskonnad, kui Raúl oli vaid 15-aastane, mis soodustad palluri üle tulemist Real Madridi.
Pärast sportlikke ümberstruktureerimisi võitis kuninglik klubi 1994/95 hooajal uuesti liigatiitli ja seda eriti tänu Michael Laudrupi, José Emilio Amavisca ja Fernando Redondo (tuli CD Tenerifest) ostmisele. Väljapaistvaks mängijaks osutus ka osav ründaja Iván Zamorano, kes oli liigahooaja suurim väravalööja 28 väravaga. Tšiillasest ründaja sooritas ühes kohtumises, mis võideti lõpptulemusega 5-0, kübaratriki FC Barcelona vastu.
Järgmisel hooajal kerkisid klubi kasvandikest esile teisedki "valged pärlid" nagu José María Gutiérrez, hüüdnimega Guti, ja Álvaro Benito. Vaatamata vasakjalgsete mängijate suurtele jõupingutustele ei olnud meeskonna sooritus eriti hea ja Jorge Valdano lasti treeneri kohalt lahti ning samal ajal lahkus ametist ka Ramón Mendoza, kuid lahkumispõhjuseks oli lisaks halbadele sportlikele tulemustele ka klubi üha kasvav võlg. Mendoza asemel sai klubi uueks presidendiks Lorenzo Sanz (1995–2000). Sel hooajal jäid La Liga parimad kohad klubile kättesaamatuks, mille tõttu pidi meeskond eemale jääma ka Euroopa karikavõistlustest, millest osavõtt sõltus klassifitseerumisest kohalikus liigas kohtadele üks kuni viis. Juba teist korda pärast nende võistluste loomist Real Madrid ei osalenud võitluses auhindade nimel. Pärast lootustandvate lepingute sõlmimist uute jalgpalluritega nagu Davor Šuker, Predrag Mijatović, Roberto Carlos, Clarence Seedorf ja Christian Panucci võitsid valged 1996–97 hooajal La Liga tiitli Fabio Capello juhendamisel, kes jättis Euroopa sõnatuks AC Milani juhtimise ja edulooga kümnendi alguspoolel. Sellele vaatamata tekkis Capellol klubi presidendiga palju vaidlusi ja probleeme käreda iseloomu tõttu ja ta lahkus hooaja lõppedes klubist ning tema järglaseks sai Jupp Heynckes.
Uuendatud koosseisuga ja sakslasest treeneri juhtimisel suutsid merengue'd võita pärast 32 aasta pikkust ootamist Euroopa suurima võistluse. Seitsmes Euroopa karikas, mis alates 1992/93 hooajast kandis nime Meistrite liiga, sai omale koha valgete vitriinis, kui kuninglik klubi alistas finaalis Torino Juventuse tänu ainsale väravale, mille lõi Predrag Mijatović, ühtlasi millega Mijatović end lunastas, sest lõi värava Itaalia klubile, mis kaks aastat tagasi oli talle veerandfinaalis hukatuslikuks saanud. Vaatamata suurtele unistustele sai meeskond La Ligas halva koha, mille tõttu otsustas klubi president lahkuda vaevalt kuus päeva pärast treener Heynckesi lahkumist. See tähendab, et selleks, et olla valgete eestvedaja, peab tasemel olema. Uueks treeneriks sai Guus Hiddink, ja vaatamata teise Kontinentidevahelise karika võitmisele (alistades brasiilia klubi Vasco da Gama), asendati Hiddink veebruaris La Ligas saavutatud halbade tulemuste pärast. Madridistade treeneripink oli väga ebastabiilne ja see ei muutunud enne 1999. aasta novembrit, mil meeskonna treenimine usaldati Vicente del Bosque kätte. Endise mängija ja klubi hea tundjana suutis del Bosque kehtestada uue mõttelaadi, mis viis meeskonna taas Euroopa tippu. Algas teine kuldne ajastu. Del Bosque teadis, milline ajalooline tähtsus on klubi kasvandikel, ja selle tõttu lasi ta noorel ja paljutõotaval väravavahil Iker Casillasel sooritada oma debüütmängu Athletic Clubi vastu peetud kohtumises, mis leidis aset Baskimaa klubi kodustaadionil hüüdnimega Katedraal. Sel päeval algas noormängija karjäär, mis viis tema tunnustamiseni maailma parima väravavahina FIFA ja IFFHSi poolt. Salamanca päritolu treeneri abiga suudeti 2000. aastal võita kaheksas UEFA Meistrite liiga karikas, kui alistati Valencia CF tulemusega 3-0 Pariisis toimunud finaalmängus. Madridista'de väravalööjad olid Morientes, McManaman ja Raúl. Selleks aga, et finaali jõuda, pidi Real Madrid veerandfinaalis alistama praeguse Meistrite liiga tiitlihoidja Manchester Unitedi Old Traffordil. Lõppseisuks vormistati 2–3.
Zidane'id ja Pavónid
16. juulil 2000 korraldati uued presidendivalimised. Sanz tahtis tagasi valitud saada, kuid jäi alla Florentino Pérezele, kellest sai Real Madridi neljateistkümnes president. Ta lubas lõpetada klubi suure võla ja palgata FC Barcelona staarmängija ja kapteni Luis Figo. Portugallasest pallur, kelle eest maksti 60 miljonit eurot (tol ajal ajaloo kalleim üleminek), toodi klubisse ühes Flávio Conceição, Claude Makélélé ja Albert Celadesega. Meeskond võitis La Liga hooajal 2000/01 ja Raúl pälviti Primera Divisióni suurima väravalööja tiitliga (24 väravat).
Pärast keerulisi läbirääkimisi 2001. aasta suvel jõuti kokkuleppele prantslasest keskvälja mängija Zinedine Zidane'i palkamises. Üleminekutasuks kujunes 73,5 miljonit eurot, mis ületas Figo palkamiseks kulunud summa. Tekkis los cuatro galácticos ehk neli galaktilist mängijat: Figo, Zidane, Ronaldo (liitus 2002. aastal) ja David Beckham (2003. aastal). Nende palkamine rajas aluse ja aitas Real Madridil saada taas üheks maailma kõige mainekamaks klubiks, millele aitas suuresti kaasa uute klubi kasvandike sirgumine, ja mis viis väljendi "Zidane'id ja Pavónid" (hispaania keeles Zidanes y Pavones) tekkele. Väljendi tegi kuulsaks Florentino Pérez, kes ütles: "Ajaloo vältel on klubis alati tegutsenud maailma parimad mängijad koos klubi kasvandikest mängijatega – Zidane'id ja Pavónid (vihje Francisco Pavónile, klubi kasvandikule)."
Suur töö ja vaev tasus end ära, kui meeskond võitis kaks La Liga tiitlit (2000/01 ja 2002/03) ja oma üheksanda UEFA Meistrite liiga karika 2002. aastal – klubi sajanda aastapäeva aastal –, kui purustati Bayer Leverkusen tulemusega 2-1 tänu Zidane'i löödud imetlusväärsele väravale matši viimastel minutitel ja Casillase heale väravavahitööle mängu otsustavatel hetkedel. Juba poolfinaalis lülitas Real Madrid Barça võistlusest välja. Võõrsil võideti Kataloonia klubi tulemusega 0–2 Camp Nou staadionil jaanipäeval toimunud mängus. Kodumängus jäädi 1-1 viiki.
Võideti UEFA Meistrite liiga karikas, mistõttu pidasid nad maha nii Euroopa superkarika kui ka Kontinentidevahelise karika finaalmängud, milles klubi osutus edukaks. Superkarikal võideti Feyenoordi tulemusega 3-1 ja seega sai Real Madrid lõpuks ainsa puuduva Euroopa võistluste auhinna (mäletatavasti UEFA karikavõitjate karikat ei peeta enam alates aastast 1999). Kolmas Kontinentidevaheline karikas võideti 3. detsembril Yokohama staadionil, kui alistati Club Olimpia tulemusega 2-0.
2003. aasta suvel, kui galaktilisi juhtis uus treener Carlos Queiroz (asendas del Bosquet, sest salamancalasest treeneri lepingut ei pikendatud), võideti Supercopa de España alistades Mallorca lõpptulemusega 4-2. Pärast seda võidukat ajajärku algas kolme aasta pikkune suurvõitudeta periood. Sellegipoolest jääb see ajastu meelde pigem unustamist väärivate rekorditega nagu seda on liiga hooajal 2003/04 aset leidnud olukord, kui merengue'de meeskond kaotas järjest viis mängu. Hooaja lõppedes lasti Queiroz lahti ja tema ameti võttis üle José Antonio Camacho. Tollel suvel toodi valgete meeskonda Michael Owen (2001. aasta Ballon d'Ori võitja). Murciast pärit treener juhendas meeskonda vaid kolmes La Liga ja ühes Meistrite liiga ringis, sest jättis ameti juba septembris. Tema asendajaks sai Mariano García Remón, kuid kes lasti lahti juba sama aasta 30. detsembril, ja kelle kohale asus Vanderlei Luxemburgo. 18 kuu jooksul oli Real Madridist läbi käinud neli treenerit, mis näitas meeskonda tekkinud ebastabiilsust. Uuel läheneval hooajal (2005/06) jätkas Luxemburgo meeskonna eesotsas ja klubisse tuli tähtmängija Robinho, aga ka Sevilla FC pallur Sergio Ramos. Veebruaris langes kuninglik klubi (eesotsas López Caroga, kes asendas detsembris lahti lastud Luxemburgot) Copa del Rey võistlussarjast välja poolfinaalis, kui kaotati Zaragozale, ja kui Meistrite liiga väljalangemisringis vannuti alla Arsenalile ja võeti vastu 0–1 kaotus. Järgmisel päeval, 27. veebruaril 2006, kui oldi alla jäädud Mallorcale tulemusega 2:1 (kuigi Baleaaride meeskond polnud nelja kuu jooksul kodus ühtegi mängu võitnud), andis Florentino Pérez sisse lahkumisavalduse ja ühtlasi sulges sellega klubi viimase kuldse ajastu.
Ebakindlus jalgpalliklubis
Ramón Calderóni presidendiks saamine poleemilistel valimistel, milles väidetavasti võltsiti valimistulemusi,[61] oli liiast institutsionaalsest kriisist haaratud spordiklubile, mis muutis organisatsiooni veelgi ebastabiilsemaks. Neid asjaolusi hajutasid kaks liigavõitu (2006/07 ja 2007/08)[62][63] ja üks Supercopa de España (2008) võit, mis saavutati kahe peatreeneri abiga (Fabio Capello ja Bernd Schuster).
Need kaks hooaega pakkusid mälestusväärseid hetki nii madridista'dele kui klubi ajalukku jäädvustamiseks. 2006/07 hooaeg jääb meelde kui la liga del clavo ardiendo (mängu päästmine viimasel hetkel)[64] või Liga Cesarini (liiga, mille otsustasid viimaste minutite Zona Cesarinid),[65] kui Real Madrid võistles Sevilla FC ja FC Barcelonaga. Valged olid üldkokkuvõttes kaotusseisus, kuid näidates vastastele oma ajalooliselt tugevat meeskonda ja ilma enesesse usku kaotamata alustati seekord võitlust turniiril, mida iseloomustasid mängu viimastel minutitel kaotusseisust väljatulekud, nn Zona Cesarinid. Samuti aitas liiga meistriks tulemisele suuresti kaasa Ruud van Nistelrooij täpne jalg (hooaja edukaim väravakütt 24 väravaga).[66]
Järgnenud hooaeg jääb meelde selle päeva poolest, mil FC Barcelona tuli Santiago Bernabéu staadionile, et pidada maha liigakohtumine, kui Real Madrid oli punktide arvu poolest juba võitjaks tulnud, ja valgete suurim rivaal võttis meistreid staadionil vastu austusavaldusega.
Hooajal 2008/09 puhkes skandaal, kui 2008. aasta detsembris ühinesid klubi assambleega väidetavad meeskonna radikaalsed pooldajad. See tõik,[67] aga ka poleemika võidetud valimiste ümber ja mõned teised asjaolud sundisid Calderóni presidendi ametist tagasi astuma 2009. aasta jaanuaris. Calderóni asendajaks sai Vicente Boluda,[68] kes oli selles ametis tegev kuni Florentino Péreze naasmiseni (ühtlasi oli ta valimistel ainus kandidaat). Madridista'de ringkond soosis Pérezt ja teda nähti kui ainsat isikut, kes suudaks klubi käekäiku muuta.[69]
Nüüdisaeg
Florentino Pérez naasis hooajal 2009/10 olles klubi presidendi valimistel ainus kandidaat. Seejärel ostis klubi Cristiano Ronaldo (96 miljoni euro eest, mis on ühtlasi klubi ajaloo kalleim ost),[70] Kaká, Karim Benzema, Xabi Alonso, Ezequiel Garay ja Raúl Albiol ning uus võimalus anti ka Álvaro Arbeloale ja Esteban Granerole. Treeneriks palgati Manuel Pellegrini. Nii pandi alus uuele paremate eeldustega perioodile. Kõigele vaatamata polnud see piisav ning Real Madrid ei võitnud 2010. aastal ühtegi suurvõitu, kuigi La Ligas koguti rekordilised 96 punkti, mida ületasid vaid meistri 99 punkti. Hea liigahooaeg vastandub varajasele väljalangemisele Copa del Reyst ja UEFA Meistrite liigast, milles kuuendat korda järjest langeti välja kaheksandikfinaalis.[71] Pellegrini lasti treeneri ametikohalt lahti ning tema asemele tuli José Mourinho. Samuti lahkusid klubist kaks suurt mängijat, Raúl ja Guti, kes olid viimased klubi kasvandikest tähed ühes Iker Casillasega.
Samal hooajal paneb oma eduloole alguse FC Barcelona, ajaloo üks paremaid klubisid, ning peab maha tähtsaimad ja võitluslikumad kohtumised Real Madridi vastu, millesse valgete võistkond paneb kogu tahtejõu, et tõugata troonilt Hispaania jalgpalli valitsev katalaani meeskond. Midagi sellist polnud toimunud alates Hispaania jalgpalli algusaastatest. Mõlemad meeskonnad näitasid oma suurt võimu omandades Hispaanias seninägematuid mõõtmeid ning need kaks klubi väljusid riigi teiste tiimide ulatusest, mille tõttu hakati rääkima "kaheparteilisusest" ja "Šoti liigast". Võrdlus viimasega on tingitud sellest, et ka Šoti liiga tippu valitsevad vaid kaks meeskonda.
Töötades selle nimel, et taastada oma ülemvõim Hispaanias ja Euroopa tunnustus, mis oli viimastel aastatel vähenenud, tegi klubi suuri jõupingutusi loomaks aluspõhja uuele pikaajalisele projektile, mille jooksul toodi meeskonda mitmeid uusi mängijaid nagu Ángel Di María, Mesut Özil, Sergio Canales, Sami Khedira, Ricardo Carvalho ja José Callejón. Nii moodustati järgnevateks aastateks tugev ja võitlusvalmis meeskond ning nõnda suudeti pärast 18-aastast pausi võita taas Copa del Rey tiitel 2010/11 hooajal, kui Mestallal peetud finaalis alistati 0–1 tulemusega FC Barcelona. Värava lõi üleaja esimesel poolel Cristiano Ronaldo. See oli Florentino Péreze teisel ametiajal saadud esimene tiitel ja samuti ka José Mourinho esimene võit, mille ta sai Real Madridi peatreenerina.
2011/12 hooajal purustas klubi kaks ajaloolist jalgpallirekordit: liigahooajal ja terve hooaja vältel löödud väravate koguarvu, vastavalt 109 ja 162 väravat, ületades nii eelmise rekordi 107 ja 157 väravat, mille samuti oli püstitanud kuninglik klubi. Klubi võis selle hooajaga rahule jääda. UEFA Meistrite liigas jõuti teist aastat järjest poolfinaali pärast seda, kui kuuel eelmisel aastal langeti välja kaheksandikfinaalis. Samale tasemele jõuti ka Copa del Rey turniiril. FC Barcelona, suurim rivaal koduses liigas, ja Müncheni Bayern Euroopa tasandil, said klubile siiski hukatuslikuks. Sellele vaatamata tuldi 32. korda liiga meistriks.[72] Selle võiduga püstitati ka uued rekordid: suurima punktiarvu saavutanu (100), suurima väravate arvuga liigavõitja (121) ning koduväljakul kõige rohkem mänge võitnud meeskonna rekord (16).[73]
2012/13 hooajal pikendas valgete klubi peatreener Mourinho lepingut kuni aastani 2016[74] ning osteti Luka Modric[75] ja laenule võeti Michael Essien.[76] Lisaks võideti üheksas Supercopa de España, kui alistati FC Barcelona.[77]
Hooaja 2015/16 teises pooles asus Reali peatreeneriks Zinedine Zidane. Samal hooajal tuldi UEFA Meistrite Liiga võitjaks.
Hooajal 2016/17 tuldi pärast viieaastast pausi Hispaania meistriks. Esimest korda UEFA Meistrite Liiga ajaloos võitis Real sellel hooajal tiitli teist korda järjest.
Logo
Madrid Foot-ball Clubi esimesel logol oli väga lihtne kujundus, milles põimusid nime kolm initsiaali (M, F ja C) ja mis trükiti valgele särgile. Klubi pidi tolleaegsete nõuete kohaselt oma esimese logo ühendama Villa de Madridi vapiga ja selle logo kasutamine ametlikel mängudel teiste võistkondade vastu oli kohustuslik. Mõlemad klubi logod paiknevad särgi rinnal vasakul pool ja neid kasutati vaheldumisi vastavalt mängule. Nõnda toimus see kuni 1931. aastani, mil klubi primaarne logo muutus ainsaks, mis edaspidi särke kaunistas.
Esimene variant logost ulatub tagasi aastasse 1908, kui ühte põimunud tähed said esteetilisema kuju ja kirjutati ringi sisse. See kestis 1920. aastani, mis leidis aset järgmine uuendus ja kuningas Alfonso XIII de Borbón andis klubile kuningliku (Real) tiitli. Lisaks eelnimetatud tiitlile lisati meeskonna logole ka Kuninglik Kroon. Klubi nime initsiaalid said uue esteetilise lihvi ning uueks nimeks sai Real Madrid Foot-ball Club. Endiselt kehtivate nõuete kohaselt ja seoses ametlike mängudega lisati meeskonna logole ka linna vapp koos Borbónide krooniga ning äärt ümbritses loorberitest kroon.
Seoses Hispaania II Vabariigi loomisega 1931. aastal võeti kasutuselt kõik kuninglikud sümbolid, mistõttu klubi kaotas krooni, mille oli aastaid tagasi pälvinud. Selle asemel lisati logole lillakas lint, mis läbistas logo diagonaalselt, ja mis viitas Kastiilia regioonile omasele sümbolile.
1941. aastal, paar aastat pärast Hispaania kodusõja lõppu, leidsid aset uued muutused: taastati Kuninglik Kroon, kuid säilitati violetne triip. Lisaks muudeti värve ja lillast sai peamine värv ning klubi uueks nimeks sai hispaania keele pärasem Real Madrid Club de Fútbol. Selline nimede hispaniseerimine leidis aset kõikides spordiühingutes. Just selle logo all pälvis klubi maailmas oma suurimad loorberid ja seda logo kasutati kuni 1990. aastate lõpuni. Viimane muutus leidis aset aastal 2001, et anda logole moodsam välimus, mis mõjuks hästi müüdavusele, kuid samas kadus üks kõige traditsioonilisemaid klubi identiteedi sümboleid, kui risti paiknev lillakas triip muudeti tumesiniseks. See tõik on klubi ajaloos küll ebaoluline, kuid siiski elimineeriti Kastiiliale omane ja oluline ajalooline violetne värv.
Klubi esimene kolme initsiaaliga logo
Esimene logo, milles initsiaalid paiknesid ringi sees
Hümn
Real Madridi hümn, mida laulab José de Aguilar, sai oma kuju rongis, mis sõitis liinil Aranjuez-Madrid. Rongis kohtusid Marino García ja tema abikaasa, Antonio Villena Sánchez ja maestro Cisneros. Ühele La Rana Verde ('roheline konn') restorani paberist salvrätile kirjutati esimesed märkmed ja akordid, millest hiljem loodi klubi hümn.
Hümn salvestati Discos Columbia stuudios Cisnerose juhtimise all. Isegi klubi president don Santiago Bernabéu oli salvestusel isiklikult kohal. Loometöös osalesid ka José de Aguilar; 32 tolleaegset esmaklassilist muusikut, kes olid lõpetanud konservatooriumi; ja viimaks paljud Hispaania Rahvusorkestri liikmed. Lindistusel viibis ka viiuldaja Enrique García, kes on orkestri praeguse dirigendi Enrique García Asensio isa.
Mängija riietus
       1. mängijavorm
|
   2. mängijavorm
|
     3. mängijavorm
|
Väravavahi riietus
|
|
|
|
Treeninguriietus
     |
     |
Real Madridi riietus on alati olnud üleni valge, kui arvata välja mõned erivärvilised lisadetailid, mida võis mõnedel aastatel näha.
Praegusse riietusse kuuluvad valge pluus, püksid ja kedrad, millel on Adidasele[78] omased kolm paralleelset triipu ja klubi peamise toetaja Air Emiratesi logo. Üks uuendusi on valgele särgile lisavärvi – tumesinise – lisamine, seda täiustab veidi heledam sinine. Ühtlasti muudeti ka numbrite stiili, mis sai klassikalise ilme.
Teine ja kolmas riietus muutuvad vastavalt sellele, kas tegemist on riigisisese või rahvusvahelise võistlusega. Teise vormi särk, püksid ja kedrad on tumesinised ning neil on erkrohelised detailid. Kolmas vorm, nagu ka eelmisel hooajal, on uudset ja silmatorkavat rohelist värvi ning särgi, pükste ja kedrade detailid valget värvi. Spekuleeritakse jällegi sellise värvivaliku üle, sest kolmanda vormi disainimisel on viimastel aastatel aset leidnud kõige suuremad ja riskantsemad muutused, mis on arvatavasti toimunud seoses sponsorluse ja kaubanduslikkusega.
Samuti on särkidele lisatud peetavate võistluste eritunnused. Liigamängudel on särgi paremal varrukal LFP logo. Euroopa mängudel võib paremal varrukal näha UEFA Champions League'i logo ja vasakul varrukal embleemi, mis tunnustab Real Madridi kui üheksakordset Euroopa meistrit. Lisaks on uuendusena käimasoleval hooajal lisatud vasakule varrukale riba, mis mälestab klubi hiljutist 110-aastaseks saamist.
    Kõige esimene mängijavorm
|
     Praegune mängijavorm
|
Staadionid
Madridi Reali kodustaadionid
| Aastad | Mänguväljak/staadion |
|---|---|
| 1901–1902 | Tiro del Pichón |
| 1902–1912 | Campo de Jorge Juan |
| 1912–1923 | Campo de O'Donnell |
| 1923–1924 | Campo de Ciudad Lineal |
| 1924–1947 | Estadio Chamartín |
| 1947– | Estadio Santiago Bernabéu |
Esimesed väljakud (1902–1912)
Klubi esimestel aastatel ei olnud meeskonnal oma staadioni selle tõttu, et neid polnud tol ajal Hispaanias peaaegu üldse ja seepärast pidi Real Madrid mänge pidama erinevatel Madridi autonoomse piirkonna väljakutel: Desmontes de Moncloa, Solar de Estrada, Härjavõitlusareeni esplanaadil, aga eelkõige Madridi hipodroomil, mille andis klubile kasutamiseks Hispaania arenguselts Cría Caballar.[3]
Staadion O'Donnell (1912–1923)
1912. aastate lõpul avati ametlikult Madrid CF-i uus staadion, mille eesmärk oli suurendada vaatajaskonda ja kuhu mahtuski 5000 pealtvaatajat.[55] Staadion asus Narváezi ja O'Donnelli tänava vahel ja krunt, millele see rajatud oli, läks klubile maksma tuhat peseetat aastas. Sellele vaatamata vajas see korrastamist. Ala tasandamisel ja prahist puhastamisel tulid appi sajad entusiastlikud Madridi toetajad, nende seas ka noor jalgpallur Santiago Bernabéu, kes mängis noortetiimis.[79]
Don Pedro Parages tegi ettepaneku ümbritseda mänguväljak puidust piirdega, mis eraldaks publiku platsist, ja ei kõhelnud puidu maksumust käendada. Tema riskantset ettevõtmist kopeerisid peagi kõik Hispaania klubid. Lõpphinnaks kujunes peaaegu 6000 peseetat, mis saadi kokku tänu partnerite panustamisele; Paragesi, Pardósi ja Revuelto annetustele ning staadionilt kogutule. Selleks ajaks oli Madridil juba 450 partnerit, kes tulid meeskonnale pealinnas peetavatele mängudele kaasa elama ja täitsid ühtlasi mänguväljaku tribüünid, mille mõõtmed olid 115x85 meetrit.
Kaks aastat pärast pidulikku avamist lisati väljakule uus tribüün 216 pealtvaatajale, et võtta vastu väljapaistvaid isikuid ja klubi tuntumaid toetajaid ning pakkuda neile kõige mugavamaid istekohti. See samune tribüün viidi aastaid hiljem Chamartíni staadionile, esimesele päriselt klubile kuuluvale staadionile. O'Donnelli staadion avati matšiga Sporting Club de Irúni vastu, mis peeti Excelsiori karikavõistluste (Copa Excelsior) raames ja mis lõppes väravateta viigiga.[3]
Ciudad Lineali velodroom (1923–1924)
O'Donnelli väljak hakkas juba väikses jääma klubi toetajate hulga tõttu, kes liitusid Real Madridiga, ja seetõttu jäi klubi direktiivile silma Madridi linna uus velodroom, mis suutnuks mahutada uue väljaku ja ühtlasi saanuks kasutada ka maa-ala, mis jäi raja keskele. See idee viidi täide ja uus mänguväljak sai ühena esimestest väljakutest Hispaanias lõpuks murukatte, mille mõõtmed olid 108x68 meetrit. Staadion mahutas 8000 vaatajat, mis oli selle aja kohta suur number, mistõttu Madridi linnavalitsus tegi klubiga koostööd ning kahekordistas trammide arvu mängude päeval, mis väljusid Plaza de Cibeleselt või Glorieta de Cuatro Caminoselt suunaga staadionile.
Uus staadion avati pidulikult 29. aprillil 1923 mänguga Real Madridi ja Real Unión Club de Irúni vahel. Nagu Real Madridile, andis Hispaania monarh ka sellele klubile kuningliku (Real) tiitli. Mängu külastas Tema Kuninglik Kõrgus don Alfonso XIII de Borbón koos abikaasa donja Victoria Eugenia de Battenbergi ja pojaga, infant don Juan de Borbóniga, Barcelona krahviga.[3]
Chamartíni staadion (1924–1947)
Pärast väga lühikest aega Ciudad Lineali velodroomil sai Real Madrid oma omandusse mõned maatükid Chamartín de la Rosasse, et ehitada uus staadion, mis oleks klubi ainuomand. Maatükid, mis olid tuntud Villa Rosa nime all, piirnesid Chamartín de la Rosa maantee, Maudese tee ja Alfredo Calderóni tänavaga ning asusid Madridi lähistel.
Kuigi algul kaaluti, kas uue staadioni nimeks võiks saada Real Madrid FC Spordipark (Parque de Sports del Real Madrid FC), siis lõpuks ristiti see ametlikult kui Jalgpalliklubi Real Madridi väljak (Campo del Real Madrid Club de Fútbol). Sellele vaatamata tunti seda alati kui Chamartíni, ja sellest sai esimene vaid klubile kuuluv staadion, tänu millele suurenesid klubi tribüünid märkimisväärselt.[3] Ühele tribüünidest, mis pärines O'Donnelli staadionilt ja mida nüüd laiendati, mahtus 2000 istekohta.
Santiago Bernabéu staadion (1947–...)
Praegu on Real Madridi kodustaadioniks Santiago Bernabéu staadion, mida kuni 1955. aastani kutsuti Uueks Chamartíni staadioniks, et eristada seda endisaegsest Chamartíni staadionist.[80] Bernabéu asub Chamartíni linnajaos ja hõlmab kvartali, mis piirneb Paseo de la Castellanaga ning Concha Espina, Padre Damiáni ja Rafael Salgado tänavaga. Koht, kus praegu asub Madridi Reali kodustaadion, õnnistati sisse 27. oktoobril 1944 ja kohe alustati ka ehitust. Kuu aega varem oli klubi presidendiks valitud Reali enda kasvandik ja tähtmängija Santiago Bernabéu.
Staadion avati 14. detsembril 1947, mille puhul peeti maha mäng C.F. Os Belenensesi vastu. Staadioni avamatš Belenensesi vastu andis võidu Realile 3:1. Rahvusvaheline press andis uuele rajatisele ühese hinnangu: parim Euroopas (1954. aasta laienduse järel ka suurim). Staadion mahutas sel ajal 75 000 pealtvaatajat, mis suurenes veelgi pärast korduvaid ümberehitusi kuni 120 000 pealtvaatajani. 1955. aastal pandi staadionile endise presidendi auks nimeks Santiago Bernabéu staadion.
Staadion, mis oli üks Euroopa suuremaid, vähendati 85 454 pealtvaatajani UEFA turvanõuete tõttu, mille kohaselt pidi igal pealtvaatajal olema oma istekoht ja seega tuli eemaldada seisukohad, mis asusid alumistes ridades ja kolmandas sektoris (el tercer anfiteatro) ning mida üldiselt kutsuti suure lärmi tõttu "kanalaks" (gallinero).[81]
Sellele vaatamata oli staadion jätkuvalt üks suurima mahutavusega ja parim jalgpalliväljak, mistõttu andis 2007. aastal sellele oma tunnustuse UEFA[82] ja täitis sellega kadunud Santiago Bernabéu unistuse omada üht maailma parimat staadioni. Staadionil on toimunud palju suursündmusi, näiteks Euroopa meistrite karika finaal (1957), maailmameistrivõistluste finaal (1982) ja paavst Johannes Paulus II kokkusaamine Hispaania noortega (1982).
Spordilinnak
Spordikompleksis, ametliku nimega Ciudad Real Madrid, asuvad mängijate eluruumid ja jalgpalli eri kategooriate treeninguväljakud, aga ka klubi raadio- ja telejaama kontorid. Linnak asub Madridi põhjaosas Valdebebase pargis, väga lähedal Madrid-Barajase lennujaamale. Uus linnak avati 2005. aastal Real Madridi endise spordilinnaku asemel, mis asus Paseo de la Castellanal, Santiago Bernabéu staadioni lähistel ning leidis aset pärast seda, kui klubi hindas ümber ühes Madridi linnavalitsusega klubile kuuluvad maa-alad.
Linnaku pindala on 1 200 000 m², millest siiani on välja arendatud 300 000 m². Esimene faas koosneb tervise- ja treenimisrajatiste ehitamisest esindus- ja noortemeeskonna tarvis, kuid selle alla kuuluvad veel 12 mänguväljaku rajamine, mille seas on ka Alfredo di Stéfano staadion ja millel peab oma mänge klubi duubelmeeskond Real Madrid Castilla. Järgmine ettevõtmine, mida plaanitakse, on elamute rajamine nendele mängijatele, kes liituvad klubiga, kuid tulevad väljastpoolt Madridi. Ette on nähtud, et selle ehitus peaks valmima 2013/14 hooaja alguseks.
Real Madridi muuseum
Klubi muuseumis, mis asub Santiago Bernabéu staadionil, ei ole ainult auhindade näitusesaal, vaid näha saab ka dokumente, mis räägivad klubi ajaloost (need on küll kättesaadavad vaid klubi korraldatud näitustel ja üritustel), nagu näiteks kirjalikud ja graafilised allikad ning audiovisuaalsed materjalid või Real Madridile esinduslikud esemed nagu vimplid, plakatid, riietus ja liikmepiletid. Kõike seda on võimalik näha võttes osa ekskursioonist Tour Bernabéu, mida pakub staadion, ja mis kulgeb läbi peamiste ruumide, ja viib külastajad läbi "valge ajaloo".
Külastus sisaldab ringkäiku staadioni tähtsamates osades (sh tribüünidel) ning staadioni all paiknevas riietusruumide osas. Külastus lõpeb Näitustesaalis, kus võib näha klubi 110-aastase ajaloo jooksul võidetud auhindu. Nende kõrval võib näha ka pilte ajalooliste matšidest; mängijavorme ja ajalukku läinud jalgpalluride botaseid; pilte mängijatest, kes on kuulunud esindusmeeskonda; ja mitmeid teisi esemeid, millest mõned on annetanud toetajad, kes on olnud seotud klubi ajalooga.[83]
Ajalooline arhiivifond asub Ajaloopärandikeskuses (Centro de Patrimonio Histórico), mille haldamisega tegeleb Real Madridi Fond (Fundación Real Madrid).[84]
Ajaloopärandikeskuse ülesannete hulka kuulub ka dokumenteeritud ajaloolise pärandi otsimine, milles kajastub klubi ajalugu (näiteks mängude protokollid, ametlikud teadaanded, artiklid, uudised, jms); annetatud ajalooliste esemete vastuvõtt, milles kajastuks meenutusi klubist; klubiga seotud ürituste ja näituste abistamine ning organiseerimine; ja informatsiooni andmine klubi meediumitele.[84]
2012. aastal sõlmitud lepe klubi presidendi Florentino Péreze ja šeik Saud bin Saqr al-Qassimi vahel näeb ette, et 2015. aastal avatakse klubi teine muuseum, mis asub tulevasel Real Madrid Resort Islandil – temaatiline lõbustuspark ja puhkekeskus, mis asub kunstlikult loodud saarel Araabia Ühendemiraatide Ras al-Khaima emiraadis.
Muid rajatisi
- Alfredo di Stéfano staadion (duubelmeeskonna jalgpalliväljak)
- Endine Real Madridi spordilinnak (vanad treeninguväljakud ja mängijate elamud)
- Endine Raimundo Saporta nimeline spordisaal (korvpalli esindusmeeskonna endine spordisaal)
- Palacio de Deportes de Madrid (korvpalli esindusmeeskonna palliplats)
Tihti on klubide taust seotud nende peamiste rivaalide omaga. Real Madrid on saanud võidud ja vastu võtnud kaotused peamiselt viielt klubilt.
Jalgpalli algusaastatel oli Real Madridi suurim konkurent Hispaanias Athletic Club, sel ajal olemasolevatest klubidest olid need kaks parimat, ning mitmel korral kohtuti Copa del Rey finaalis. Tänapäeval on üheks suurimaks rivaaliks kujunenud FC Barcelona ja selle mõju ulatub isegi väljapoole riigipiire.[85] Derbi madrileño aga on kahe Madridi klubi, Real Madrid Club de Fútboli ja Club Atlético de Madridi, vaheline kohtumine, mis ajalooliselt on suurim rivaalide vaheline heitlus.
Euroopa tasemel on Real Madridi üheks peamiseks rivaaliks Müncheni Bayern. See vastasseis on kasvanud alates 1970. aastatest tuliste kohtumiste tõttu Euroopa karikal, tänapäevases UEFA Meistrite liigas, mis on pälvinud nimed El loco del Bernabéu ("Hull Bernabéul") või El pisotón de Juanito a Matthäus ehk kui Juanito Matthäusi jumalt jalgadega lõi.[86] AC Milani ja Real Madridi vahel aga säilib sportlik rivaalitsemine Meistrite liiga kui suurvõistluse trooni pärast, milleni pürgimine on olnud edukas just valgetele.
Teised hiljutisemad, kuid vähem kajastatud rivaalitsemised toimuvad näiteks klubiga Real Sporting de Gijón,[87] mis algasid 1970. aastail peetud mängudel, mis pidid otsustama viimaste tõusmise järgmisse liigasse. 1980. aastal aset leidnud konflikti tõttu El Molinóni staadionil peetud mängul loodi lauluke "Así, así, así gana el Madrid" ("Vaid nii, nii, nii võidab Real Madrid"), milles viidati väidetavale kohtunike abile, kuid mille madridistadest toetajad võtsid hiljem üle kui ülistuslaulu oma klubile, ja mida lauldi kooris hea mängu või väravate löömise puhul. Club Atlético de Osasunaga[88] ollakse rivaalid alates 1980. aastatest, mil pamplonalased viskasid väljakule seapea, millele oli n-ö selga pandud Real Madridi palluri, mängijanimega Juanito, mängijasärk. Paar aastat hiljem võtsid punasärklased kasutusele ilutulestiku raketid, millest üks tabas Paco Buyot. See veidi keeruline olukord Pamplona ja Madridi klubi vahel on nüüdseks normaliseerunud. Pinged Valencia CF-iga said alguse 1990. aastate lõpul,[89] kui Real Madrid palkas valencialaste tähtmängija Predrag Mijatovići. Valencias peeti mängija käitumist reeturlikuks. Tüli ulatus läbi mitme liiga ja isegi Euroopa karikasarjani, mille raames toimus esimene finaalmäng, kus osalesid kaks sama riigi klubi, milleks olid Real Madrid ja Valencia CF.[90]
El clásico
Hispaania liiga kahe kõige tugevama klubi vahel on alati pingeid esinenud, kuid eriti tulised on La Liga mängud, milles Real Madridi ja FC Barcelona omavahelisi kohtumisi kutsutakse nimega El clásico. Juba riigisiseste võistluste algusaastail nähti klubisid, kui kahe vaenujalal oleva Hispaania piirkonna (Kataloonia ja Kastiilia) esindajaid või kui nende autonoomsete piirkondade rivaalitsevate pealinnade esindajaid. See vastasseis peegeldab paljude meelest katalaanide ja kastiillaste vahelisi poliitilisi pingeid ja kultuurilisi erinevusi.[91] Rohkem kui sportlik on see pigem poliitiline vastasseis, eriti selle tõttu, et Barcelona on nimetanud end katalaani rahvusluse kaitsjaks, mis mõnikord küündib separatismini.
Primo de Rivera, kuid eriti Francisco Franco dikatuuri ajal (1939–1975) suurenes Madridi-vastasus, kui kohalikke kultuure represseeriti avalikult. Keelati kõik Hispaanias räägitavad keeled, välja arvatud hispaania keel, mida peeti ainsaks ametlikuks keeleks.[92][93] Katalaani rahva vabaduse ihalust hakkas sümboliseerima FC Barcelona "Enam kui klubi" (katalaani keeles Més que un club). Manuel Vázquez Montalbáni, viljaka katalaani kirjaniku, meelest oli parim viis, kuidas üks katalaan sai näidata oma rahvuskuuluvust, oli liituda FC Barcelonaga. See oli vähem riskantne kui ühinemine põrandaaluse Franco-vastase liikumisega ja ühtlasi võimaldas see katalaanidel näidata oma teisitimõtlemist.[94]
Teisalt nähti Real Madridi kui repressiivse valitseja keskset kehastust ja fašistlik režiim oli esindatud ka juhtkonnas (Santiago Bernabéu, endine klubi president, kelle järgi pandi praegusele koduväljakule nimi, võitles natsionalistide ridades ehk Franco poolt).[95][96] Sellegipoolest kannatasid Hispaania kodusõja ajal Franco toetajate kätte sattunud mitmed nii Real Madridi kui ka FC Barcelona klubi liikmed, nagu Rafael Sanchez Guerra ja Josep Sunyol. Veelgi enam, Franco kasutas oma hüvanguks ära valgete edu Euroopas eriti 1950. aastatel, mil Hispaaniasse hakati halvustalt suhtuma seal valitsema fašistliku režiimi tõttu.
Siiski muutus kahe klubi rivaalitsemine väga tõsiseks alles 1950. aastatel, kui tekkisid vastuolud, mis puudutasid Alfredo Di Stéfano üleminekut, kes lõpuks mängis Real Madridis ja oli võtmeisikuks valgete klubi eduloos. 1960. aastatel jõudis rivaalitsemine isegi Euroopa tasemele, kui meeskonnad kohtusid kahel korral Euroopa karika väljalangemisringides.
Pealinnaklubi võitis mitu mängu ja võttis riigisisestel võistlustel FC Barcelona eest tiitleid ära, nii juhtus ka äsja loodud UEFA Meistrite liigas, kus turniiri esimestel aastatel tuldi meistriks viiel aastal järjest. Kõikide omavaheliste kohtumiste lõikes on Real Madrid saanud 81 ja FC Barcelona 76 võitu ning 39 kohtumist on lõppenud viigiga.[97] FC Barcelona võitis UEFA Meistrite liiga tiitli esimest korda alles 1992. aastal.
Klubidevaheline vastasseis kestis kogu aja vältel, mil Barcelona meeskond ei olnud kuigi paljudel võistlustel edukas (1960.–1990. aastatel). Kuid hiljem muutus FC Barcelona rahvusvahelisel tasandil üha edukamaks ja saadi mitu väärt võitu. Siiski on sama tugeva jõuga püsinud kuni tänapäevani Real Madridi ja FC Barcelona vaheline vastasseis.
Tuntumatest mängijatest, kes on olnud edukad nii Reali kui ka Barcelona ridades, võib välja tuua sellised pallurid nagu Ricard Zamora, Josep Samitier, Evaristo de Macedo, Bernd Schuster, Michael Laudrup, Luis Enrique, Luís Figo ja Ronaldo. Lisaks on Samuel Eto'o, endine Barça tähtmängija, mänginud mõlemas meeskonnas. Viimane jalgpallur aga, kes läks üle ühe klubi esindusmeeskonnast teise, oli aregntiinlane Javier Saviola.
2002. aastal leidis aset ajalooline kohtumine, mille Hispaania ajakirjandus ristis sajandi matšiks ja mida vaatas üle 500 miljoni inimese.[98]
El derbi madrileño
Real Madridi lähim võistleja on Madridi Atlético ja kummagi meeskonna toetajad on oma klubi tulihingelised pooldajad. Kuigi Atléticole panid 1903. aastal aluse kolm baski üliõpilast, ühinesid sellega 1904. aastal mõned Madrid FC-st lahkunud teisitimõtlejad. Edasised pinged tekkisid seetõttu, et Reali toetajad olid tavaliselt pärit keskklassist, kuid Atlético pooldajad töölisklassist. Tänapäeval ei ole see eristus enam nii ühene. Madridi Atlético oli, enne kui vastasseis FC Barcelonaga võttis laiaulatusliku pöörde, Real Madridi peamine rivaal.
Kaks klubi kohtusid esimest korda 21.veebruaril 1929 endisel Chamartíni staadionil toimunud liigavõistluste kolmandal päeval. See oli esimene uuel turniiril aset leidnud derbi ja selle võitis 2-1 Real Madrid.[99] Esmakordselt pälvis klubidevaheline vastasseis tähelepanu rahvusvahelisel tasandil 1959. aastal Euroopa karikavõistlustel, kui kaks Madridi meeskonda kohtusid poolfinaalis. Real võitis Bernabéu staadionil toimunud esimese mängu tulemusega 2-1, kuid Metropolitano staadionil (Madridi Atlético endisel koduväljakul) toimunud kordusmängus oli võidukas Atlético, vormistades lõpptulemuseks 1-0. Üldkokkuvõttes jäädi viiki, mistõttu korraldati uus kohtumine, mille võitsid valged tulemusega 2-1. Atlético aga võttis Realilt revanši, kui endise valgete treeneri José Villalonga abiga võideti Reali Copa del Generalísimol aastatel 1960 ja 1961.
Aastatel 1961–1989, kui Real Madrid valitses La Ligat, oli Madridi Atlético ainus klubi, mis pakkus valgetele tõsist vastupanu ja tuli liiga meistriks aastatel 1966, 1970, 1973 ja 1977. Aastal 1965 sai Madridi Atléticost esimene meeskond, mis oli pärast kaheksat aastat võitnud Real Madridi nende kodustaadionil, Santiago Bernabéul. Seevastu hooajal 2002/03, tulemusega 0:4 võitsid valged Madridi Atléticot Vicente Calderóni staadionil ja tulid liiga meistriks.[100]
Real on tulnud 32 korda Hispaania meistriks Atlético üheksa vastu ja omavahelistest kohtumistest on valged võitnud 84, vastased 35. Alates 1999. aastast pole Real Atléticole kordagi kaotanud. Lisaks on valgete linnarivaal langenud Primera Divisiónist madalamale kahel korral, Real mitte kordagi.
Valgete ja punavalgete rivis on mänginud sellised mängijad nagu Luis Aragonés, Juan Esnáider, Santiago Solari, Rodrigo Fabri ja viimati ka José Antonio Reyes.
Seisuga 31. august 2021[101]
Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.
|
|
Hispaania
- Meister (34): 1931–32, 1932–33, 1953–54, 1954–55, 1956–57, 1957–58, 1960–61, 1961–62, 1962–63, 1963–64, 1964–65, 1966–67, 1967–68, 1968–69, 1971–72, 1974–75, 1975–76, 1977–78, 1978–79, 1979–80, 1985–86, 1986–87, 1987–88, 1988–89, 1989–90, 1994–95, 1996–97, 2000–01, 2002–03, 2006–07, 2007–08, 2011–12
- Teised kohad (20): 1929, 1933–34, 1934–35, 1935–36, 1941–42, 1944–45, 1958–59, 1959–60, 1965–66, 1980–81, 1982–83, 1983–84, 1991–92, 1992–93, 1998–99, 2004–05, 2005–06, 2008–09, 2009–10, 2010–11, 2016–17, 2019–20
- Võidud (20): 1905, 1906, 1907, 1908, 1917, 1934, 1936, 1946, 1947, 1962, 1970, 1973–74, 1974–75, 1980, 1981–82, 1988–89, 1992–93, 2010–11, 2013–14, 2022/23
- Teised kohad (19): 1903, 1916, 1918, 1924, 1929, 1930, 1933, 1940, 1943, 1958, 1960, 1961, 1968, 1978–79, 1982–83, 1989–90, 1991–92, 2001–02, 2003–04
- Võidud (12): 1988, 1989*, 1990, 1993, 1997, 2001, 2003, 2008, 2012, 2017, 2019–20, 2021–22
- Teised kohad (4): 1982, 1995, 2007, 2011
- Võidud (1): 1985
- Teised kohad (1): 1983
Euroopa
Euroopa karikas ja UEFA Meistrite Liiga
- Võidud (13): 1955–56, 1956–57, 1957–58, 1958–59, 1959–60, 1965–66, 1997–98, 1999–2000, 2001–02, 2013–14, 2015–16, 2016–17, 2017–18
- Teised kohad (3): 1961–62, 1963–64, 1980–81
- Võidud (2): 1984–85, 1985–86
- Teised kohad (2): 1970–71, 1982–83
- Võidud (4): 2002, 2014, 2016, 2017
- Teised kohad (2): 1998, 2000
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
