From Wikipedia, the free encyclopedia
Rahvuslik konservatism ehk rahvuskonservatism on peamiselt Euroopas ja Aasias levinud konservatismi alaliik, mille keskne osa on rahvusliku ja kultuurilise identiteedi püsimise toetamine.[1]
Rahvuskonservatism taotleb rahvuslike huvide kaitsmist ning sarnaselt traditsioonilise konservatismi ja sotsiaalse konservatismiga keskendutakse säilitamisele ja traditsioonidele.[2][3][4] Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine. Politoloog Sieglinde Rosenbergeri hinnangul "tõstab rahvuslik konservatism esile perekonda kui identiteedi, solidaarsuse ja traditsiooni keskpunkti".[5]
Euroopa rahvuslikud konservatiivid on tavaliselt euroskeptikud.[6][7]
Eri riikide rahvuskonservatiividel pole alati samasugune vaade majanduspoliitika küsimustes, varieerudes plaanimajanduse pooldamisest kuni tsentristliku segamajanduse või laissez-faire lähenemise pooldamiseni.[1]
Rahvuskonservatiivsete erakondade toetusbaas on sageli maapiirkondades, ääremaadel või traditsioone järgivates paikades. See eristab neid liberaalkonservatiivsetest erakondadest, kelle toetus tuleb rohkem linnastunud piirkondadest.[8]
Enamik postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa konservatiivsetest erakondest on olnud rahvuskonservatiivsed.[9]
Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka on loetud näiteks:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.