Demograafia (kreeka keelest – δῆμος dēmos inimesed, γράφω graphō kirjeldus)[1] ehk rahvastikuteadus uurib rahvastiku suurust, struktuuri, rahvastikusündmusi (sünnid, surmad, ränne), rahvastikuprotsesse ja rahvastiku ruumilist paiknemist.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2015) |
Demograafia võimaldab analüüsida kõiki ajas ja ruumis muutuvaid inimpopulatsioone. Demograafia uuringud hõlmavad populatsioonide suuruse, struktuuride ja jaotuse analüüsimist. Samuti vaadeldakse populatsioonidesiseseid ja -vahelisi ruumilisi ja ajalisi muutusi, mida toovad endaga kaasa erinevused sündides, surmades, migrantide arvu muutused ja muutused vanuselises, soolises jne koosseisus.[2]
Demograafia liigitatakse kirjeldavaks demograafiaks, teoreetiliseks demograafiaks, paleodemograafiaks, ajalooliseks demograafiaks. See on seotud paljude erinevate teadusvaldkondadega nagu ajalugu, meditsiin, statistika, sotsioloogia ja majandus.[2]
Demograafia põhitunnusteks on sugu, sünniaeg/vanus ja sünnikoht/põlisus.[2]
Ajalugu
Esimesi demograafiaga seotud mõtteid võib täheldada juba Vana-Kreeka haritlastel. Selle algseid ideid võib kohata paljudes kultuurides, näiteks Vana-Roomas, Indias ja Hiinas.[3]
Juba Vana-Kreekast võib Halikarnassose, Herodotose, Hippokratese, Epikurose, Thukydidese, Polose, Protagorase, Platoni ja Aristotelese kirjutistest leida viiteid demograafiale.[3] Rooma kirjanikud ja filosoofid Cicero, Seneca, Plinius Vanem, Marcus Aurelius, Epiktetos, Cato ja Columella väljendasid samuti ideid selles valdkonnas.[3]
Keskajal tegelesid demograafia ideede edasiarendamisega William Conchesist[4], Tolomeo da Lucca[4], Guillaume d'Auvergne[4], William Paull[4] ja Ibn Khaldūn[5].
Üks varasemaid demograafilisi uurimistöid on loodusloolised ja poliitilised tähelepanekud, mis põhinevad lisatud materjalidel ning mis on tehtud surnute nimekirjade alusel (1662), mille koostas Inglise kaupmees John Graunt. See sisaldas ka primitiivset suremustabelit. Uurides neid üleskirjutisi, leiti näiteks, et üks kolmandik Londoni lastest suri enne 16. eluaastat.[6]
Demograafia mõiste võttis esimesena kasutusele Belgia statistik Achille Guillard teoses "Rahvastikustatistika elemendid ehk võrdlev demograafia" (1855).[6]
18. sajandi lõpus väitis Thomas Malthus, et populatsioonide kasv on eksponentsiaalne, kui seda kuidagi ei piirata. Ta kartis, et Maa rahvastik kasvab kiiremini, kui ollakse suutelised kasvatama toidu tootlikkust, mis toob endaga kaasa näljahäda ja vaesuse kasvu. Teda peetakse ülerahvastatuse ja rahvastiku kasvu limiidi ideede intellektuaalseks isaks.[7]
Hiljem esitasid Benjamin Gompertz ja Verhulst realistlikumad ja keerulisemad mudelid rahvastiku kasvu kohta. 1860.–1910. aastaid võib lugeda perioodiks, kus demograafiast sai eraldi uurimisala. Varem oli see olnud statistika alamvaldkond. Sel perioodil andsid oma panuse demograafia arengule kuulsad teadlased nagu Adolphe Quételet (1796–1874), William Farr (1807–1883), Louis-Adolphe Bertillon (1821–1883) ja ta poeg Jacques (1851–1922), Joseph Körösi (1844–1906), Anders Nicolas Kaier (1838–1919), Richard Böckh (1824–1907), Émile Durkheim (1858–1917), Wilhelm Lexis (1837–1914) ja Luigi Bodio (1840–1920).[8]
Meetodid
Andmete kogumisel eristatakse otsest ja kaudset andmete kogumist.
Rahvaloendus on otsese andmete kogumise meetod, mis korraldatakse tavaliselt umbes iga kümne aasta tagant. Eestvedajaks on tavaliselt riik ja püütakse loendada kõiki riigis elavaid inimesi. Lisaks rahvaarvule kogutakse informatsiooni soo, rahvuse, keelsuse, haridustaseme, töökoha, religiooni, kodakondsuse jne kohta.[9]
Eestis on alates 1881. aastast toimunud 11 täiemahulist rahvaloendust, millest viimane toimus 2011. aastal. Need rahvaloendused annavad viimase 130 aasta Eesti rahvastiku kohta põhjaliku ülevaate.[10]
Otseseid andmeid saadakse ka registritest, mis peavad arvet sündide ja surmade, samuti juriidiliste protseduuride, nagu abielude, lahutuste ja migratsiooni kohta. Eestis koguvad andmeid rahvastiku kohta Eesti Statistikaamet ja Rahvastikuregister.
Kaudset andmete kogumist kasutatakse sellistes riikides ja sellistel ajaperioodidel, mil kogu andmestik puudub, peamiselt arengumaades ja ka ajaloolise demograafia puhul. Üheks meetodiks tänapäeval arengumaades andmete kogumiseks on õdede meetod, mille puhul küsitakse naistelt, kui paljud tema õdedest on surnud ja kui palju lapsi tema õed on saanud. Nende andmete põhjal saavad uurijad kaudselt hinnata sündide ja surmade arvu. Teiseks kaudse demograafia meetodiks on inimeselt tema laste, vanemate ja õdede/vendade kohta andmete küsimine.[11]
Rahvastikuteaduse näitajad ja valemid
Näitajad
Iive (I) ehk rahvastiku muutumine sõltub sündimusest, suremusest ja rändest. Iive on negatiivne, kui rahvaarv väheneb, ja positiivne, kui rahvaarv kasvab. Loomulikuks iibeks nimetatakse sünni ja surmajuhtude vahet. Eristatakse suletud rahvastikku, kus arvestatakse vaid sündide ja surmade arvu, ning avatud rahvastikku, mida mõjutab ka ränne.[2]
Sündimuse üldkordaja (N) on sündide arv aastas 1000 inimese kohta. Arvutatakse valemiga: sündimuskordaja = sündimus / keskmine elanike arv * 1000 = arv ‰ promillides.[2]
Suremuse üldkordaja (M) on surmade arv aastas 1000 inimese kohta. Arvutatakse valemiga: suremuskordaja = suremus / keskmine elanike arv * 1000 = arv ‰ promillides.[2]
Ränne (S) ehk migratsioon on protsess, kus inimene vahetab oma alalist elukohta. Ränne on positiivne, kui sisserändajate hulk ületab väljarändajate hulga, ning negatiivne, kui sisserändajate hulk ei ületa väljarändajate hulka.[2]
Imikusuremuse üldkordaja on surmade arv aastas alla 1-aastaste laste seas 1000 sünni kohta.[2]
Keskmine eluiga tähistab keskmist eeldatavat eluiga sünnimomendil.[2]
Valemid
Rahvaarv = algne rahvaarv + loomulik iive + rände iive
Rahvaarv kasvab, kui iibe ja rände iibe summa on positiivne, ja kahaneb, kui iibe ja rände iibe summa on negatiivne. Kui iive on null, siis rahvastik ei muutu.[2]
Loomulik iive = sünnid – surmad
Loomulik iive on positiive, kui sündimus on suurem kui suremus, ja negatiivne, kui on vastupidi.[2]
Rände iive = sisseränne – väljaränne
Rände iive on positiivne, kui sisseränne ületab väljarännet, ja negatiivne, kui on vastupidi.[2]
Neid valemeid saab kasutada nii terve Maa rahvastiku kohta kui ka näiteks riikide või etniliste gruppide populatsioonide näitajate arvutamiseks.[2]
Rahvastik liigitatakse tihti ka suletud ja avatud rahvastikuks. Suletud rahvastikku ei mõjuta ränne, aga avatud rahvastikus võetakse arvesse nii loomulikku iivet kui ka rände iivet.[2]
Rahvastiku ennustus
Rahvastiku ennustus on tuleviku rahvastiku ennustamine, milles võetakse arvesse hetkeseisu ja trende ning püütakse vastavalt neile ennustada, mida tulevik endaga kaasa toob.
Demograafiliste uurimistööde tulemusena on võimalik prognoosida näiteks Maa elanikkonna suurust aastatel 2050 ja 2100. Arvatakse, et 2050. aastaks elab Maal 9,6 miljardit ja 2100. aastaks juba 10,9 miljardit inimest. Peamiselt tõuseb vaeste arengumaade rahvaarv, kuna neis riikides puudub sündimuskontroll ning traditsioonid ja kultuuriruum soosivad paljulapselisi peresid. Samuti suureneb rahvaarv jõudsalt riikides nagu Hiina ja India, kus juba praegu elab üle poole maailma rahvastikust. Kui ei võeta kasutusele rahvastikku vähendavaid meetmeid, on maailmas oodata rahvaarvu kiire kasvu jätku.[12]
Rahvusvahelised organisatsioonid
Rahvastiku Teadusliku Uurimise Rahvusvahelise Ühingu (IUSSP) peamiseks eesmärgiks on demograafia terminoloogia ajakohastamine. Lisaks korraldatakse iga nelja aasta järel ülemaailmset rahvastiku teadlaste konverentsi ja muid väiksemaid seminare ja koolitusi.[13]
Euroopas tegeleb rahvastiku uurimisega Euroopa Rahvastiku-uuringute Ühendus (EAPS), mis asutati 1983. aastal. Ühendus tegeleb Euroopa Rahvastikukonverentsi ja paljude teiste ürituste korraldamisega. Samuti ühendab ta eri riikide rahvastikuteadlasi. Population Europe, European Journal of Population kui ka üleeuroopaline demograafia doktorikool on algatatud nende abiga.[13]
Rahvastiku analüüsimine Eestis
Rahvastiku uurimisega tegelevad Eestis demograafid, statistikud, sotsioloogid, geograafid, epidemioloogid ja majandusteadlased. Perekonna uurimise ning statistikaga tegeles alates 1960. aastatest Tartu Perelabor, mille töös osalesid Ene-Margit Tiit ja Dagmar Kutsar. Rände uuringuid arendas geograafia professor Ann Marksoo ning tema õpilased Hill Kulu ja Tiit Tammaru koos oma õpilastega. Üks Ann Marksoo õpilastest Mare Ainsaar töötab Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudis ning uurib rahvastikupoliitika ning sündimuskäitumise seoseid.
Tallinna Ülikooli juures tegutseb Eesti demograafia keskus, mis loodi 2015. aastal. Keskuse eelkäijateks on TLÜ Demograafia Instituut, mis asutati 1998. aastal, TPÜ demograafia õppetool, asutatud 1994. aastal ning Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskus, asutatud 1986.[14] Keskusel on kolm peamist eesmärki: Eesti rahvastiku uurimine ja analüüsimine nii Baltikumi kui ka Euroopa kontekstis, rahvastiku andmestiku arendamine ja kohandamine, et seda oleks võimalik kasutada rahvusvahelistes uuringutes, ning rahvastiku uurimise järjepidevuse tagamine ja noortes teaduse vastu huvi äratamine.[14]
Lisaks Eesti demograafia keskusele tegelevad rahvastiku-uuringutega ka Tartu Ülikooli instituudid, Statistikaamet, Tervise Arengu Instituut, Rahvusarhiiv ja Eesti Demograafia Assotsiatsioon.[13]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
