Ibn Khaldūn

‘Abd ar-Raḩman ibn Khaldūn (araabia keeles أبو زيد عبد الرحمن بن محمد بن خلدون الحضرمي ‎Abū Zayd ‘Abdu-r-Raḩman ibn Muḩammad ibn Khaldūn Al-Ḩaḑramī, berberi Ben Xeldun^[viide?]; 27. mai 1332 – 17. märts 1406) oli Tuneesiast pärit astronoom, majandusteadlane, ajaloolane, jurist, teoloog, matemaatik, strateeg, toitumisteadlane, filosoof, ühiskonnateadlane ja riigimees.

Ausammas Ibn Khaldūnile Tunises

Ibn Khaldūni peetakse mitme sotsiaalteaduse – demograafia, kultuuriloo, historiograafia, ajaloofilosoofia ja sotsioloogia – eelkäijaks. Samuti on ta üks moodsa majandusteaduse eelkäijaid koos India õpetlase Tšānakjaga. Teda peetakse üheks suuremaks araabia ajaloolaseks. Suur osa meie teadmistest berberite ja araablaste ajaloost pärineb Ibn Khaldūni kirjutistest.

Elulugu

Ibn Khaldūni elu on suhteliselt hästi tuntud, kuna ta kirjutas autobiograafia (التعريف بابن خلدون ورحلته غربا وشرقا; "Al-ta‘rīf bi Ibn Khaldūn wa Riḩlatuhu gharbān wa sharqān"), milles tsiteerib paljusid dokumente sõna-sõnalt. Teos räägib siiski vähe õpetlase eraelust ja perekonnast, mistõttu on mõnevõrra lahtine küsimus, kas Ibn Khaldūn oli araabia või berberi päritolu^[viide?].

Ta sündis Tunises 1332. aastal (islami kalendri järgi 732. aastal) mõjukas Andaluusia kõrgklassi perekonnas (Banū Khaldūn). Ibn Khaldūni suguvõsa pidas Andaluusias tähtsaid ameteid, kuid oli sunnitud 13. sajandil, kui Sevilla langes rekonkista eesümber asuma Tuneesiasse. Hafsiidide dünastia valitsuse all pidasid mõned ta pereliikmed riigiameteid; Ibn Khaldūni isa ja vanaisa taandusid siiski poliitikast ja astusid müstikute ordusse. Tema vend Yahya ibn Khaldūn oli samuti ajaloolane ja kirjutas raamatu Abdalvadiidide dünastiast. Yahya mõrvas konkurent, kes soovis saada õukonnakroonikuks.

Aastatel 1352–1375 oli Ibn Khaldūn mitmel poliitilisel ametikohal mitme valitseja, sealhulgas Maroko sultani juures. Rahutuste ja intriigide tõttu jäid tema ametiajad lühikeseks. Ta oli 1365 Granada sultani rahusaadik Kastiilia kuninga Pedro I juures. Samuti oli ta Fāsi ja Bijāyah' valitseja teenistuses. Samal ajal uuris ta islami õigust ja ajalugu.

Ajavahemikus 1375–1379 pühendus ta teose "Muqaddimah" kirjutamisele.

Alates 1382. aastast elas ta mamelukkide võimu all olevas Kairos. Ta õpetas seal islami õigust ja pidas mitut kohtunikuametit. Ta pidas 1401 Egiptuse sultani An-Nāşir Faraji saadikuna läbirääkimisi Timuriga, kui too 1400. aastast Damaskust piiras.

Looming

Tema tuntuim teos on "Muqaddimah", Ibn Khaldūni üldajalookäsitluse "Al-kitābu-l-‘ibar" ("Al-kitāb al-‘ibar") esimene köide. Ta vaatleb ajalugu sidusast ühiskondlikust, poliitilisest ja majanduslikust vaatepunktist, mitte jumaliku juhtimise vaatekohast. Tugev dünastia viib ühiskonna beduiinielult linnaelule. Tema arusaam arenenud riikide stagnatsioonist ja lagunemisest on aidanud mõista vaesuse ja alaarengu põhjusi. Kaasaegne ühiskond ei võtnud Ibn Khaldūni ideid omaks, ka ei arendanud neid edasi järgmised sugupõlved. Teda hakati islamimaailmas hindama alles uuemal ajal.

Peale maailma ajaloo "Al-kitābu-l-‘ibar" on Ibn Khaldūnilt säilinud vähe raamatuid. Neile ei viita ka tema autobiograafia, mistõttu võib arvata, et Ibn Khaldūn pidas end eelkõige ajaloolaseks. Teistest allikatest on siiski teada, et ta kirjutas ka muid teoseid, eelkõige Põhja-Aafrikas ja Andaluusias elades. Tema esimene raamat "Lubābu-l-muḩaşşal" ("Lubāb al-muḩaşşal") on kommentaar Fakhr ad-Dīn ar-Rāzī käsitlusele islami teoloogiast, selle kirjutamise ajal oli Ibn Khaldūn 19aastane. Ligikaudu 1373 koostas ta Fāsi linnas Marokos teose sufismist ("Shifā'u-s-sā'il", "Shifā' as-sā'il"). Granada sultani Muḩammad V õukonnas^[viide?] kirjutas Ibn Khaldūn raamatu loogikast ("‘Allaqah li-s-sulţān").

Ibn Khaldūni peateos "Kitāb al-‘ibar" (täisnimega "Kitāb al-‘ibar wa diwān al-mubtada' wa-l-khabar fī ayyām al-‘arab wa-l-ajam wa-l-barbar wa-man ‘āşarahum min dhawī as-sulţān al-akbar"; "Raamat tõendustest, alguste ja sündmuste kroonika araablaste, pärslaste ja berberite ning nende vägevate kaasaegsete päevilt"), pidi algselt olema berberite ajalugu. Kirjutamise käigus selle maht laienes, hõlmates kogu üldajaloo ning sisaldades metodoloogiat ja antropoloogiat. Teos jaguneb seitsmeks raamatuks, millest esimest ("Muqaddimah") käsitletakse eraldiseisva teosena. Teine kuni viies raamat räägivad inimkonna ajaloost kuni Ibn Khaldūni ajani. Kuues ja seitsmes raamat kirjeldavad berberi rahvaste ja Magribi ajalugu ning on tänapäeva ajaloolastele väärtuslik allikas, kuna Ibn Khaldūn kasutas oma vahetut kogemust berberitega.