Punane kärbseseen

Punane kärbseseen
	; Punane kärbseseen Amanita muscaria
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota;
Klass	Agaricomycetes;
Selts	Šampinjonilaadsed Agaricales;
Sugukond	Kärbseseenelised Amanitaceae;
Perekond	Kärbseseen Amanita;
Liik	Punane kärbseseen;
Binaarne nimetus
	Amanita muscaria; (L.:Fr.) Lam.

Punane kärbseseen (Amanita muscaria) on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.

Võimalik autoriõiguste rikkumine!

Autoriõiguse loa taotlemise juhendi leiad lehel Vikipeedia:Autoriõiguse loa taotlemine.

Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka mõtte edasiandmine teises sõnastuses, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Teksti allikas: https://www.16662.ee/et/seened/punane-karbseseen

Quick Facts Taksonoomia, Riik ...

Close

Levila ja kasvukoht

Punane kärbseseen kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Soojemates piirkondades, nagu Hindukušis, Kesk-Ameerikas ja Vahemere maades kasvab ta mägedes. Koos männiseemnetega on ta sisse talutud mitmele poole lõunapoolkerale, sealhulgas Austraaliasse, Uus-Meremaale, Lõuna-Ameerikasse ja Lõuna-Aafrikasse. Austraalias peetakse punast kärbseseent võõrliigina ohtlikuks, sest ta on hakanud laialt levima ja kohalikke seeneliike kõrvale tõrjuma.

Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Võib moodustada nõiaringe.

Kirjeldus

Hiljutised molekulaaruuringud näitavad, et punane kärbseseen tekkis tertsiaaris Siberi ja Beringia piirkonnas.

Täiskasvanuna on seene kübar 8–18 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 5–20 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas.

Toksilisus

Punane kärbseseen on mürgine. Ta kuulub närvimürke sisaldavate seente hulka. Seenes on järgmised mürkained: iboteenhape, mustsimool ja muskasoon. Nende mõju kesknärvisüsteemile avaldub 20 minuti kuni 3 tunni jooksul pärast seente söömist. Esmaselt avalduvad unisus, pearinglus, tasakaaluhäired, iiveldus, oksendamine. Järgnevad eufooria, hallutsinatsioonid, psühhoosinähud, lihastõmblused. Lisaks on krampide oht – seda eriti lastel. Mürgistusseisundist, mille tunnus on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja -valu, väljatulek võib kesta kuni 5 päeva ning inimene ei pruugi sel ajal olla töövõimeline.

NB! Toksilised on kõik seeneosad, eriti kübar. Keetmine ei kõrvalda muskimooli/iboteenhapet sisaldavate seente kõiki toksilisi koostisosi ega vähenda märgatavalt toksilisust. Punane kärbseseen ei toimi antibiootikumina, ei ravi vähki ega muid haiguseid, nagu soovitavad kärbseseene preparaatidel põhinevaid tooteid pakkuvad ärimehed ja imeravitsejad.

Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse). Esimene, kes seda rahva seas levinud kommet kirjalikult mainis, oli Albertus Magnus enne 1256. aastat. Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape.

Punast kärbseseent tarvitatakse selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Seetõttu väide, et tegemist on uimastiga, ei vasta pigem tõele, sest pole tõendeid, et punase kärbseseene tarvitamine oleks kunagi sõltuvust tekitanud, pigem tarvitanutel võivad esineda olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta nohu, tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, eufooria, lõdvestumine või peapööritus.

Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma. Sümptomid ilmuvad 30–90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12–24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus.

Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral.

Punane kärbseseen on hallutsinogeen ning seda seent on kasutanud läbi aastatuhandete šamaanid üle maailma oma rituaalides, et viia ennast transsi vaimudelt nõu ja juhatuse küsimiseks.

Teisendid

Punase kärbseseene kõige levinum teisend kannab nime Amanita muscaria muscaria. Ülejäänud teisendid on sellele väga sarnased, kuid erinevad märkimisväärselt värvi poolest.

Var. alba on valge.
Var. americana on kollase või kollakas-oranži kübaraga.
Var. flavivolvata on punane, kollaste täppidega, kasvab Ameerikas Lõuna-Alaskast Colombiani.
Var. formosa on oranžikas-kollane.
Var. guessowii värvus varieerub kollasest oranžini, kübara keskosa on rohkem oranž või punakas-oranž kui välimine osa.
Var. persicina värvus varieerub lillast oranžini.
Var. regalis ehk kuning-kärbseseen on maksapruun kollakasvalgete täppidega. Esineb ka Eestis.

Vaata ka

Galerii

Välislingid

Punase kärbseseenemürgistuse kahtluse korral helista 112 või 16662

Punane kärbseseen andmebaasis eElurikkus

Erowid Psychoactive Amanitas (A. muscaria & A. pantherina) Vault