From Wikipedia, the free encyclopedia
Ohvritees (saksa keeles Opferthese), kriitiliselt ka ohvrimüüt (Opfermythos), on ajaloo tõlgendamise viis, mis käsitleb anšlussi käigus Kolmanda Riigiga liidetud fašistlikku Austriat Saksa agressiooni ohvrina nagu Teise maailmasõja ajal okupeeritud maid.
Ohvritees on olnud Teise Austria vabariigi üks põhjapanevaid doktriine alates tekkimisest kuni 1990. aastateni.[1]
Ohvriteesi allikaks peetakse[1][2] traditsiooniliselt 1943. aasta liitlaste Moskva deklaratsiooni, millega Austria tunnistati "esimeseks vabaks maaks, mis hitlerliku agressiooni ohvriks langes".[3]
Sama narratiivi võttis pärast Austria vabastamist üle Austria ajutine valitsus. 1945. aasta iseseisvusdeklaratsiooni preambul kuulutas anšlussi kehtetuks (null und nichtig), pidades silmas järgmist asjaolu:[4]
„…et 1938. aasta anšluss ei olnud, nagu kahe suveräänse riigi suhetes endastmõistetav, mitte kõigi huvisid tagavate riikidevaheliste läbirääkimiste ega rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kaudu saavutatud, / vaid välise sõjalise ähvardamise ja natsifašistliku vähemuse reeturliku terrori abil toime pandud, kaitsetult riigijuhtkonnalt pettuse teel välja pressitud, / lõpuks riigi sõjasarnase okupeerimise tõttu abituks jäänud Austria rahvale peale sunnitud, [– – –]“
„…daß der Anschluß des Jahres 1938 nicht, wie dies zwischen zwei souveränen Staaten selbstverständlich ist, zur Wahrung aller Interessen durch Verhandlungen von Staat zu Staat vereinbart und durch Staatsverträge abgeschlossen, / sondern durch militärische Bedrohung von außen und den hochverräterischen Terror einer nazifaschistischen Minderheit eingeleitet, einer wehrlosen Staatsleitung abgelistet und abgepreßt, / endlich durch militärische kriegsmäßige Besetzung des Landes dem hilflos gewordenen Volke Österreichs aufgezwungen worden ist, […]“
Lisaks väideti preambulis, et "võimutuks ja tahtetuks tehtud rahvas" olevat olnud "kaasa tõmmatud mõttetusse ja väljavaatetusse vallutamissõtta", mida "ükski austerlane" ei olevat "kunagi tahtnud".[4]
Ohvriteesi omaksvõtmine oli Teise vabariigi asutajatele soodne, kuna see võimaldas ühiskonna jaoks valusad teemad maha vaikida ja majanduslikule taasümberehitamisele keskenduda.[1] Lisaks toetas sakslastel ja austerlastel selgelt vahet tegev ohvritees "stabiilse Austria identiteedi" rajamist.[5]
Anšlussi sündmuste määratlemine annekteerimise või ka okupatsioonina on terminoloogiliselt võimalik.[6][7] Austria Liitriigi juhtkond ei taotlenud Austria territooriumi liitmist Saksamaa külge, vaid oli sunnitud diplomaatilise surve ja ultimaatumite tõttu alluma.[8] Liitmise saavutamiseks tungisid Saksa väed Austriasse sisse, millega kaasnes olemasolevate poliitiliste struktuuride likvideerimine ja juhtivate poliitikute (sealhulgas kantsler Kurt Schuschniggi) arreteerimine. Referendum anšlussi üle toimus 10. aprillil 1938 juba pärast seda, kui natsionaalsotsialistid olid Austria üle täieliku kontrolli saavutanud, ega vastanud enamikule demokraatliku hääletuse kriteeriumitele.[8][9]
Samas on ohvriteesile vastuväitena välja toodud[2] asjaolu, et üsna suur osa elanikkonnast (täpset suurust pole siiski teada ning see jääb vaieldavaks[9]) tegelikult pooldas anšlussi ideed, võttis Saksa väed juubeldades vastu ega tundnud ennast ohvrina.[8] Vastupanuliikumine kui selline tekkis Austrias alles Teise maailmasõja lõpufaasis.[10][11]
Ohvriteesist lähtuvalt on sageli püütud austerlaste osalust Suur-Saksa võimu all nii Teise maailmasõja käigus kui ka enne seda (näiteks juutide suhtes) toime pandud inimsusvastastes kuritegudes eitada, eirata või pisendada.[1][13]
Aktiivne denatsifitseerimine kestis vabastatud Austrias vaid kuni 1948. aastani, mil kõik endiste NSDAP liikmete suhtes kehtinud piirangud tühistati (sealhulgas anti neile tagasi valimisõigus).[14] Kuigi liitlased olid seda alguses nõudnud, ei lisatud 1955. aasta Austria riigilepingusse klauslit, mis räägiks Austria rahva kantavast vastutusest natsionaalsotsialistliku mineviku eest.[1] Natsionaalsotsialismiga seotud hilisajalugu riigis kaua aega praktiliselt ei uuritud,[9] ka kooliõpikutes käsitleti teemat üksnes pealiskaudselt.
Lisaks on küsimusi tekitanud ohvriteesiga tihtipeale kaasnev teatud kaasatundmine Schuschniggi austrofašistlikule režiimile või selle õigustamine. Viimast peegeldavad muu hulgas Ständestaat'i tähistamiseks loodud hulgalised eufemismid, millega katsuti sõna "fašism" otsest kasutamist vältida: "kodanlik-konservatiivne diktatuur" (bürgerlich-konservative Diktatur), "autoritaarne süsteem" (autoritäres System), "poolfašism" (Halbfaschismus), "konkurentsfašism" (Konkurrenzfaschismus) jne.[15]
Alates 1980. aastate teisest poolest on ohvriteesi mõju Austria ühiskonnale vähehaaval vähenenud ning sellesse suhtumine muutunud kriitilisemaks. Murdepunktidena tuuakse üldiselt välja kaks poliitilist skandaali:
Alles 1998. aastal asutati Austrias ajaloolaste komisjon, mis uuris viie aasta vältel natsionaalsotsialistliku võimu all toime pandud (juutide, mustlaste, keelatud organisatsioonide jms) omandi võõrandamise juhtumeid, võimaldamaks restitutsioonide määramist.[19]
20. veebruaril 2022, neli päeva enne Venemaa laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse, võrdles Austria välisminister Alexander Schallenberg (Austria Rahvapartei) ORFi otse-eetris Ukraina kriisi anšlussi sündmustega. Schallenbergi sõnul olevat austerlased 1938. aastal "omal nahal tunda saanud", mida tähendab "üksi jäetud" olla. Poliitilised oponendid süüdistasid ministrit "vastuvõetamatus ajaloorevisionismis", Schnuschniggi režiimi õigustamises ja "vale ohvrimüüdi" levitamises. Kriitikutele vastates väitis Schallenberg, et ei pidanud silmas ohvriteesi, vaid viitas ajaloolistele tõikadele.[20]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.