From Wikipedia, the free encyclopedia
"Maailm kui tahe ja kujutlus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung") on saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri peateos. Raamatu esmatrükk ilmus 1818.[1] aasta detsembris ning teine, täiendatud trükk 1844[2].
| Maailm kui tahe ja kujutlus | |
|---|---|
 1844. aasta täiendatud väljaande tiitelleht | |
| Originaali pealkiri | Die Welt als Wille und Vorstellung |
| Autor | Arthur Schopenhauer |
| Päritolumaa | Saksamaa |
| Keel | saksa |
| Teema | filosoofia |
| Žanr | teadus |
| Ilmumisaeg |
1818 (1. trükk); 1844 (2., täiendatud trükk) (originaal) 2018 (eesti keeles) |
Eesti keeles ilmus teos kahes köites aastal 2018.
Raamatu alguses on öeldud, et sellest arusaamiseks on vajalikud eelteadmised Immanuel Kanti filosoofilistest teooriatest. Mõnede autorite arvates järgib Schopenhauer Kanti transtsendentaalse idealismi metafüüsilist süsteemi täpsemini kui ükski teine saksa idealismikoolkonna esindaja. Sellegipoolest sisaldab raamat eraldi lisa pealkirjaga "Kanti filosoofia kriitika", milles Schopenhauer vaidlustab peaaegu kogu Kanti eetika ning suure osa tema epistemoloogiast ja esteetikast. Schopenhauer leiab, et seda osa raamatust tuleks lugeda enne teose põhipeatükkide juurde asumist, kuigi tema kriitika Kanti aadressil ei ole raamatus esitatud täielikul kujul, vaid oli juba varem avaldatud tema doktoritöös pealkirjaga "Küllaldase aluse seaduse nelikjuurest". Sissejuhatuses lisab Schopenhauer veel, et tema teooria mõistmiseks võiks lugeja olla kursis Platoni õpetuse ning india filosoofiaga.
Schopenhaueri arvates oli Kant tähelepanuta jätnud sisekogemuse, mis avaldub kaemuses tahte kujul ning mida ta ise pidas kõige olulisemaks kogemuse vormiks. Schopenhaueri jaoks kujutab tahe endast inimese ainukest akent nähtumuste taga olevasse maailma, mida Kant oli nimetanud asjaks iseeneses. Kui Kanti arvates on tunnetus asjast iseeneses inimkogemusele kättesaamatu, siis Schopenhauer leiab, et seda on võimalik tunnetada analoogia põhjal suhtega inimese tahte ja tema keha vahel. Kogu maailm on ühe ühtse tahte väljendus ning iga inimese individuaalne tahe on selle ühtse tahte ilming. Sellega läheb Schopenhaueri metafüüsika kaugemale Kanti seatud piiridest, kuid mitte nii kaugele kui Kantile eelnenud ratsionalistide seisukohad.
Schopenhauer lükkas ümber ka Kanti kategooriasüsteemi, väites, et kaheteistkümnest kategooriast on oluline ainult üks ehk põhjuslikkus. Schopenhauer tunnistab sageli Platoni mõju oma teooria kujunemisele ning räägib eelkõige esteetika puhul platonlikest ideedest, mis asuvad kujutluse ja tahte vahele jääval ontoloogilisel tasandil.
Schopenhaueri teooria lähtekohad kujunesid välja üsna tema filosoofilise karjääri alguses (1814–1818) ning said lõpliku kuju peateose "Maailm kui tahe ja kujutlus" 1818. aastal avaldatud esimeses köites. See koosnes neljast raamatust, mis käsitlesid vastavalt epistemoloogiat, ontoloogiat, esteetikat ja eetikat. Hulk aega hiljem, aastal 1844, andis Schopenhauer välja teose teise trüki kahes köites, millest esimene oli algversiooni peaaegu täpne koopia, teine aga uus tekst, mis sisaldas selgitusi ja lisamõtteid esimese köite kohta. Tema vaated ei olnud aastate möödudes kuigivõrd muutunud.
Kui Schopenhaueri filosoofiale 1851. aastast alates järjest suuremat tähelepanu pöörama hakati, kasvas ka huvi tema peateose vastu ning 1859. aastal, s.o aasta enne filosoofi surma, anti raamatust välja kolmas ja viimane trükk, mis sisaldas 136 uut lehekülge.
Schopenhauer kasutas tahte mõistet igasuguse inimliku iha, soovi, tungi, himu, kire jne tähistamiseks. Tema filosoofia kohaselt on kogu loodus, k.a inimene, rahuldamatu elutahte väljendus. Kogu inimkonna kannatuse põhjuseks on alaline tahe millegi enama järele.
Saksakeelne mõiste Vorstellung võib olla 'kujutlus', 'ettekujutus', 'ilming', 'esinemine', 'avaldumine', 'idee', 'mõte' vmt, mistõttu näiteks inglise keeles on see teos ilmunud pealkirjaga The World as Will and Idea [3], The World as Will and Representation[4] ja The World as Will and Presentation.[5]
Immanuel Kant kasutab oma Puhta mõistuse kriitikas mõistet "Vorstellung" ladinakeelse repraesentatio vastena[6] ja näib, et Schopenhauer peab Kantiga polemiseerides silmas sama tähendust ehk siis seda, millest meel on teadlik oma olemasolus, kogemustes, teadmistes või tunnetustes – kõike seda, mis esineb ehk on esindatud meeles ehk teadvuses.[7]
Nagu eespool mainitud, on Schopenhaueri tahtemõiste lähtekohaks Kanti asi iseeneses, mida Kant pidas kujutluste aluseks olevaks reaalsuseks, mis on tajutava mateeria aineks, kuid millel iseeneses pole vormi. Kanti arvates annab mateeriale vormi inimmõistus, täpsemalt aru, mis ei saa mateeriat tunnetada muud moodi, kui ruumi ja aja ning põhjuslikkuse jm kategooriate vahendusel. Selliselt moodustuvat kujutlust maailmast nimetas Kant nähtumuseks ning väitis, et inimesel saab olla objektiivseid teadmisi ainult nähtumuste, mitte aga asja iseeneses kohta. Schopenhaueri seisukoht oli, et väljaspool ruumi ja aega ei saa olla mingeid eristusi, seega peab asi iseeneses olema täiesti ühtne ning kõik olemasolevad asjad on osa sellest fundamentaalsest ühtsusest. Inimese sisekogemus on asja iseeneses ilming ning tahe on iga olendi sisemine tuum. Kõik teadmised objektidest on eneseleviitavad, sest me tunneme teistes asjades ära sama tahte, mis on meis enestes.
2. raamatus kirjeldab Schopenhauer elektrit ja raskusjõudu tahte fundamentaalsete jõududena. Tahte teenistuses olev teadmine on omane nii inimesele kui ka muudele elusolenditele. Kõikide elusolendite ning peaaegu kõikide inimeste puhul on teadmine allutatud tahte nõudmistele. Tahe on universumi ning kõige selles sisalduva sügavaim olemus. Schopenhaueri pessimistliku vaate kohaselt põhjustavad rahuldamata ihad valu ning rõõm on kõigest tunne, mida inimene kogeb hetkel, mil mõne üksiku iha rahuldamine valu korraks katkestab. Enamik ihasid ei leia aga kunagi rahuldust ning need, mida õnnestub rahuldada, asenduvad kohe uute rahuldamata ihadega.
Sarnaselt paljude teiste selle valdkonna teooriatega keskendub Schopenhaueri esteetika geeniuse mõistele. Ta käsitleb geeniust kui võimet esteetiliseks kogemuseks ning leiab, et eri määral esineb geeniust kõikides inimestes. Esteetiline kogemus leiab aset siis, kui inimene tajub objekti ning näeb selles mitte ainult konkreetset objekti, vaid ka selle platonlikku ideed. Sel hetkel saab ta vaadeldava objektiga üheks ning suudab lühiajaliselt välja murda katkematust rahuldamata ihade ringist, muutudes "tahtetu teadmise puhtaks subjektiks". Geniaalsetel inimestel on võime anda esteetilisi kogemusi edasi teistele ning objektid, mille kaudu seda tehakse, on kunstiteosed. Schopenhaueri järgi on maalikunsti parimateks näideteks Hollandi kunstnike natüürmordid, sest need aitavad vaatajal näha ilu tavalistes, igapäevastes asjades.
Schopenhaueri esteetikas on tähtis koht muusikal, sest ta uskus, et tahte ja muusika vaheline suhe on eriline. Kui teised kunstivormid ainult imiteerivad tajutavat maailma, siis muusika on tahte vahetu jäljendus.
Raamatus esitatav teooria inimkäitumise eetikast on autori sõnul puhtalt kirjeldav, eristades kahte käitumistüüpi: tahte jaatamine ja tahte eitamine. Schopenhaueri järgi on tahe (tahe kui asi iseeneses, mitte iga üksiku inimese tahe, mis on esimese nähtumus) iseendaga konfliktis, sest kõik inimesed ja loomad on egoistlikud. Egoismi ületamine (mis leiab aset juhul, kui õnnestub purustada illusoorne ettekujutus isiku individuaalsusest ning seeläbi kaasa tunda teise olendi kannatusele) teeb võimalikuks kaastunde, mis omakorda viitab võimalusele ihad ning tahtmised ületada. Schopenhauer eitab kategooriliselt vaba tahte olemasolu selle tavapärases mõttes ning väidab, et tahet saab ainult "vabastada" või eitada, kuid mitte muuta.
Askeesi pooldajana pidas Schopenhauer lugu budismist, vedaanta hinduismist ning mõnedest katoliiklikest mungaordudest ja askeetlikest praktikatest. Ta väljendas põlgust protestantismi, judaismi ning islami suhtes, pidades neid liiga optimistlikuks, ebametafüüsiliseks ning mitteinimolendite suhtes julmaks.
Esimeses raamatus kujutasime maailma pelga ettekujutusena, objektina subjekti jaoks. Teises raamatus vaatasime seda teisest küljest ning leidsime, et maailm on tahe, mis osutus ainsaks, mis maailm peale ettekujutuse veel on. Sellepärast nimetasime maailma kui ettekujutue tahte objektsuseks, tahteks, mis on saanud objektiks, ettekujutuseks. Tahte objektistumisel on palju määratletud astmeid. Neis astmetes tundsime ära Platoni ideed: need on kõikide looduslike kehade määratletud liigid, algsed muutumatud vormid, ja loodusseaduste järgi ilmnevad üldised jõud. Ideed on lugematute indiviidide prototüübid. Indiviidide paljust saame ette kujutada ainult aja ja ruumi abil, nende tekkimist ja hävimist ainult põhjuslikkuse abil. Need on aluse lause vormid. Aluse seadus on igasuguse lõplikkuse ja individueerumise alusprintsiip ning ettekujutuse üldine vorm, niivõrd kui ettekujutus indiviidi tunnetuses esineb. Idee aga sinna ei kuulu, sest erinevalt indiviididest pole tal paljust ega muutlikkust ja ta ei allu aluse seadusele. Seetõttu jäävad ideed indiviidi tunnetusvallast välja. Et ideed saaksid tunnetuse objektiks, peab tunnetav subjekt individuaalsuse kaotama.
See, mida Immanuel Kanti filosoofias nimetatakse asjaks iseeneses, ei ole midagi muud kui tahe. Selle tahte objektiveerumise määratletud astmed ongi see, mida Platon nimetas igavesteks ideedeks, muutumatuteks vormideks.
Need kaks paradoksi on teineteise parimad kommentaarid nagu kaks teed, mis viivad ühte kohta. Kant ütleb, et aeg, ruum ja põhjuslikkus ei ole asja iseeneses määratlused, vaid kuuluvad ainult nähtumusse ning on kõigest meie tunnetuse vormid. Seetõttu kuuluvad ka paljus ning tekkimine ja hävimine ainult nähtumusse. Kogu kogemus on kõigest nähtumuse tunnetus, nii et selle seadused asja iseeneses kohta ei kehti. See käib ka meie mina kohta: me tunnetame seda ainult nähtumusena, mitte nii, nagu see iseeneses on. Platon ütleb, et selle maailma asjadel, mida meie meeled tajuvad, ei ole tõelist olemist, nad aina saavad ega ole kunagi, neil on ainult suhteline olemine, nad on ainult üksteise suhtes ja selle suhtetõttu, nii et nende olemasolu võib samahästi nimetada mitteolemiseks. Nad ei ole päris tunnetuse (teadmise) objektid, sest päriselt saab tunnetada ainult seda, mis on iseenesest ja omaette ning alati ühtemoodi, need aga on ainult tajust ajendatud tõekspidamise (arvamuse) objektid. Kui me piirdume nende tajumisega, oleme nagu inimesed, kes istuvad pimedas koopas nii kõvasti kinniseotuna, et nad ei saa pead pöörata ja näevad ainult seda, kuidas nende taga põleva tule valgel ilmuvad nende ees olevale seinale varjupildid tegelikest asjadest, mida kantakse nende ja tule vahel, ja ka isegi üksteisest ja igaühest endast. Nende tarkus seisneks, et nad kogemuse põhjal ennustavad varjude järjekorda. Aga olevalt olevaks ehk tõeliselt olevaks saab nimetada ainult varjupiltide prototüüpe, sest see on alati ega saa ega hävi. Need on igavesed ideed, kõikide asjade algvormid. Neil pole paljust, sest iga idee on oma olemuse poolest ainult üks, algkuju, mille järelkujud ehk varjud on kõik temaga ühenimelised üksikud muutlikud sama liiki asjad. Neil pole ka tekkimist ega hävimist, sest nad on tõeliselt olevad, mitte kunagi saavad ega hävivad. (Nende kahes eituses kätkeb paratamatu eeldusena, et ajal, ruumil ja põhjuslikkusel pole nende jaoks tähtsust ega kehtivust ja neid ei ole nendes olemas.) Ainult neid saab päriselt tunnetada, sest päriselt tunnetada saab ainult seda, mis on alati ja igas suhtes (iseeneses), mitte seda, mis on ja ka jälle ei ole, oleneb, kuidas vaadata. – On ilmne, et mõlema õpetuse siemine mõte on sama, et mõlemad kuulutavad nähtava maailma nähtumuseks, mis on iseenesest tühine ning millel on tähendus ja laenatud reaalsus ainult selle tõttu, mis selles väljendub, (ühel on see asi iseeneses, teisel idee). Tõeliselt olevale on mõlema õpetuse järgi nähtumuse kõik, ka kõige üldisemad ja olemuslikumad vormid täiesti võõrad. Kant ütles abstraktselt kokku võttes otsesõnu, et aeg, ruum ja põhjuslikkus on ainult nähtumuse vormid ning asjal iseeneses neid pole. Platon lihtsalt eitas ideede kohta samalaadse paljust, tekkimist ja nähtumust, mis on võimalikud ainult nende vormide tõttu.
Et Kanti väljendust Platoni omale veel lähemale tuua, võiks ka öelda: aeg, ruum ja põhjuslikkus on see meie aru aparatuur, mille tõttu tegelikult ainus iga liiki olev esitub meile samalaadsete üha uuesti lõputus järgnevuses tekkivate ja hävivate olevate paljusena. Asjade haaramine selle aparatuuri abil ja järgi on immanentne, aga see haaramine, mis teadvustab, kuidas sellega lugu on, on transtsendentaalne. Viimane võetakse abstraktselt vastu puhta mõistuse kriitika kaudu, aga erandlikult võib see tulla ka intuitiivselt. See viimane on Schopenhaueri lisandus.
Idee ja asi iseeneses ei ole siiski absoluutselt üks ja seesama, sest idee on meile ainult asja iseeneses vahetu ja seetõttu adekvaatne objektsus, aga asi iseeneses ise on tahe. Asi iseeneses peab Kanti järgi olema vaba kõikidest tunnetamise kui niisuguse juurde kuuluvatest vormidest, ja see on Kanti viga, et ta ei arvanud nende vormide hulka eelkõige subjekti jaoks objekt olemist, sest just see igasuguse nähtumuse, ettekujutuse esimene ja kõige üldisem vorm; ta oleks seetõttu pidanud selgesõnaliselt eitama, et asi iseeneses on objekt. Platoni idee aga on paratamatult objekt, tunnetatav, ettekujutus, ja just selle poolest erineb asjast iseeneses, aga ka ainult selle poolest. Ta on endalt heitnud ainult nähtumuse allutatud vormid, mis on aluse lause all, või õigemini ei ole veel nendesse sise läinud; aga ta on säilitanud esimese ja kõige üldisema vormi, ettekujutuse vormi üldse, subjektile objekt olemise vormi. Need allutatud vormid paljundavadki idee üksikuteks ja hävivateks indiviidideks, kelle arv on idee suhtes täiesti tähtsusetu. Kui idee langeb subjekti kui indiviidi tunnetusse, võtab ta aluse lause vormi. Üksik, aluse lause järgi nähtuv asi on asja iseeneses (tahte) vahendatud objektiveering; nende vahel on veel idee kui tahte ainus vahetu objektsus, mis pole võtnud ühtki tunnetamisele kui niisugusele omast vormi peale subjektile objekt olemise vormi. Sellepärast ongi Platoni ja Kanti vahel nii suur vastavus, kuigi rangelt võttes nad ei räägi samast asjast. Üksikud asjad ei ole tahte adekvaatne objektsus, sest neid on juba hägustanud vormid, mida väljendab aluse lause; nende vormideta ei saa indiviid tunnetada. Muidu me tunnetaksime ainult ideesid tahte objektiveerumise treppi, puhtal kujul ning maailma seisva praeguna. Kui me ei oleks indiviidid, kui meie kaemus ei oleks vahendatud kehaga, mille afektsioonidest ta lähtub ja mis ise on ainult konkreetne tahtmine, tahte objektsus, objekt objektide seas ja niisugusena, nagu ta tunnetavasse teadvusse tuleb, saab seda teha ainult aluse lause vormides, aega ja kõiki teisi vorme, mida see lause väljendab, juba eeldades ja sellega sisse tuues. Aeg on vaid jaotatud ja tükeldatud vaade, mis individuaalsel olendil on ideedest, mis on väljaspool aega, seega igavesed. Sellepärast ütleb Platon, et aeg on igaviku liikuv pilt.
Intellekt, mida seni vaadeldi tema algses ja loomulikus tahtele alluvuse seisundis, on kolmandas raamatus sellest vabanenud, kuigi tegu pole püsiva vabakslastusega, vaid lühikese puhkehetkega.
Tahte teenistuses olev intellekt tunneb õigupoolest ainult asjade vahekordi, kõigepealt oma vahekordi tahtega, nii et need saavad tema motiivideks, seejärel ka just selle tunnetuse täiuslikkuse tarvis asjade omavahelisi vahekordi. See viimane tunnetus esineb ulatusliku ja olulisena alles inimese intellektil, looma intellektil isegi juhul, kui see on märgatavalt arenenud, ainult kitsastes piirides. Asjade vahekordade haaramine on ilmselt veel vahendatult tahte teenistuses. See on üleminek tahtest täielikult sõltumatule, puhtobjektiivsele tunnetusele: see on teaduslik haaramine, viimane aga kunstiline haaramine. Kui objekti paljusid ja mitmekesiseid vahekordi haaratakse vahetult koos, siis tuleb neist aina selgemalt esile objekti enda olemus ning ehitub aegamisi puhtalt suhetest, kuigi ta neist täielikult erineb. Intellekti alluvus tahtele jääb üha vahendatumaks ja väiksemaks. Kui intellektil on piisavalt jõudu saavutada ülekaal ning jätta asjade vahekorrad tahtega täiesti maha, et nende asemel haarata nähtuse läbi kõikide suhete ilmnevat puhtobjektiivset olemust, siis ta jätab maha ka pelkade suhete haaramise ja sellega ühtlasi üksiku asja kui niisuguse haaramise. Ta hõljub siis vabalt, kuulumata enam tahte juurde; üksikus asjas tunnetab ta ainult olemuslikku ning seetõttu kogu tema liiki, nii et tal on objekti juurde nüüd ideed. Idee ei ole küll veel asja iseeneses olemus, just sellepärast, et ta on tulnud pelkade uhete tunnetusest, ometi aga on ta kõikide suhete summa tulemusena asja päristine iseloom, end kaemusele objektina esitava oleva täielik väljendus, mida ei haarata vahekorras individuaalse tahtega, vaid nii, nagu ta iseenesest ilmneb, määrates ka kõik oma suhted, ainult mida seni tunnetati. Idee on kõigi nende suhete juurpunkt, täielik ja täiuslik nähtumus, tahte adekvaatne objektsus tahte sellel astmel. Isegi kuju ja värvus, mis idee kaevas haaramises on vahetu, ei kuulu õigupoolest idee juurde, vaid on vaid selle väljendumise vahend, sest ruum on ideele võõras. Ideed ei ilmuta veel olemust iseeneses, vaid ainult asjade objektiivset iseloomu, niisiis ikka ainult veel nähtumust, ja isegi seda ieloomu me ei mõistaks, kui asjade seesmine olemus ei oleks meile mujalt tuttav, vähemalt ebaselgelt ja tundes. Sellest olemusest endast ei saa ideede ega üldse puhtobjektiivse tunnetusega aru saada, nii et see jääks igavesti saladuseks, kui meil poleks sellele ligipääsu hoopis teisest küljest. Ainult seetõttu, et iga tunnetaja on ühtlasi indiviid ja sellega looduse osa, on talle valla ligipääs looduse seesmusse, iseenese eneseteadvuses, kus see ilmneb vahetult, tahtena.
Idee empiiriline korrelaat on liik. Idee on päriselt igavene, liik aga lõpmatu kestusega, kuigi selle nähtumus ühel planeedil võib kustuda. Idee on liik, mitte sugu, seetõttu on liigid looduse töö, sood inimese töö, pelgad mõisted. Artefaktidel ei ole ideid, vaid ainult mõisted, loogilised sood, mille alaliigid on loogilised liigid. Indiviidi juured on liigis, aja juured on igavikus. Nii nagu iga indiviid on seda ainult seetõttu, et tal on oma liigi loomus, on tal ka ainult seetõttu ajaline kestvus, et ta on üksiti igavikus.
Idee ja mõiste sarnasus põhineb järgmisel. Idee algne ja olemuslik ühtsus killustub tunnetava indiviidi meeleliselt ja ajuliselt tingitud kaemuse tõttu üksikute asjade paljuseks. Siis aga taastab mõistuse refleksioon selle ühtsuse, aga ainult abstraktselt, mõistena, üldisena, mille maht on küll sama nagu ideel, on aga hoopis teises vormis, mille tõttu ta on minetanud näitlikkuse ning lausalise määratletuse. Selles (aga ainult selles) mõttes saaks skolastikute keeles nimetada ideid universaalideks enne asja, mõisteid universaalideks pärast asja: nende vahel on üksikud asjad, mida tunnetab ka loom. – Muidugi tekkis skolastikute realism sellest, et Platoni ideed, millele saab omistada objektiivset, reaalset olemist, sest nad on üksiti liigid, vahetati ära pelkade mõistetega, millele realistid tahtsid objektiivset, reaalset olemist omistada ning kutsusid sellega esile nominalismi võiduka opositsiooni.
Et meil indiviididena on ainult see tunnetus, mis allub aluse lausele, see vorm aga välistab ideede tunnetuse, siis on kindel, et kui meil on võimalik üleneda üksikute asjade tunnetuselt ideede tunnetusele, siis ainult tänu sellele, et subjektis toimub muutus, mis vastab ja on analoogne kogu objekti laadi vahetumisele ja mille tõttu subjekt, niivõrd kui ta ideed tunnetab, ei ole enam indiviid.
Tunnetamine üldse kuulub tahte objektiveerumise juurde selle kõrgematel astmetel, ja tundlikkus, närvid, aju, nagu teisedki orgaanilise olendi osad, on tahte väljendus tema objektsuse sellel astmel, vahend tahte nüüd keerukamate eesmärkide saavutamiseks, paljude vajadustega olendi alalhoiuks. Algselt ja olemuslikult on tunnetus täielikult tahte alluvuses, ja nii nagu vahetu objekt, mis põhjuslikkuse seaduse rakendamise kaudu saab põhjuslikkuse lähtepunktiks, on ainult objektiveeritud tahe, jääb ka igasugune põhjuse alust järgiv tunnetus lähemasse või kaugemasse vahekorda tahtega. Sest indiviidi jaoks on tema keha objekt objektide seas, mille kõikidega on kehal mitmekesised suhted ja vahekorrad aluse lause järgi ja mille vaatlemine viib alati, lähemat või kaugemat teed mööda, tagasi tema keha juurde, seega tema tahte juurde. See tunnetus püüab tundma õppida ainult objektide suhteid ruumis, ajas ja põhjuslikkuses. Sest ainult nende kaudu on objekt indiviidile huvitav, ainult nende kaudu on tal suhe tahtega. Tahet teeniv tunnetus tunnetab objektidest ainult suhteid, tunnetab objekte ainult niivõrd, kui nad on kohal sellel ajal, selles kohas, nendel asjaoludel, nendel põhjustel, nende tagajärgedega, ühesõnaga üksikute asjadena, ja kui need suhted ära kaotada, oleks tema jaoks ka objektid kadunud, – Ka see, mida teadused asjade juures vaatlevad, ei olemuslikult midagi muud kui suhted. Tavalisest tunnetusest eristab seda ainult süstemaatilisus. Igasugusel suhtel on ainult suhteline olemasolu, näiteks igasugune ajas olemine on ka jälle mitteolemine, sest aeg on ainult see, mille tõttu samal asjal võivad olla vastandlikud määratlused: seetõttu iga nähtumus ajas ka jälle ei olegi, sest tema algust lahutab lõpust ainult aeg, olemuslikult kaduv, püsitu ja suhteline, mida siin nimetatakse kestuseks. Aeg aga on tahte teenistuses oleva tunnetuse kõikide objektide kõige üldisem vorm ja selle ülejäänud vormide algtüüp.
Tunnetus jääb tahtele reeglina alati alluvaks, nagu ta tahte tarbeks üldse tekkiski, nii nagu pea võrsus kerest. Loomadel ei saa tunnetuse allumist tahtele kunagi ära kaotada. Inimesel esineb see ärakaotamine ainult erandina. See erinevus ilmneb väliselt pea ja kere suhte erinevusena. Alamatel loomadel on nad veel täiesti kokku kasvanud, kõigil loomadel on pea suunatud maa poole, kus on tahte objektid; isegi kõrgematel loomadel on pea ja kere palju rohkem üks kui inimesel, kelle pea näib olevat kehale vabalt otsa pandud, nii et keha ainult kannab pead, aga pea ei teeni keha. Seda inimese paremust näitab ülimal määral Belvedere Apollon: muusade jumala kaugele vaatav pea on nii vabalt õlgadel, et ta on kehast päris välja murdnud, ta ei allu enam murele keha pärast.
See võimalik, aga ainult erandlik üleminek üksikute asjade tunnetuselt idee tunnetusele toimub äkki, kui tunnetus rebib end lahti tahte teenistusest, subjekt lakkab olemast puhtindividuaalne ning on nüüd puhas, tahtetu tunnetuse subjekt, mis ei järgi enam aluse lause järgi suhteid, vaid püsib pakutava objekti kindlas kontemplatsioonis väljaspool selle seost mingite teiste objektidega, ja lahustub sellesse.
Kui vaimujõust tõstetuna lakatakse asju vaatlemast ainult järgides nende omavahelisi suhteid, kusjuures lõppeesmärk on alati suhe oma tahtega, teadvust ei lasta enam hõivata ka mitte abstraktsel mõtlemisel, mõistuse mõistetel, vaid andutakse kogu vaimujõuga kaemusele, sukeldutakse sellesse täielikult ja lastakse kogu teadvusel täituda parajasti kohaloleva loodusliku eseme rahulikul kontemplatsioonil, kaotades end täielikult sellesse esemesse, unustades oma indiviidi, oma tahte, ja jäädes püsima veel ainult puhta subjektina, objekti selge peeglina, nagu kohal oleks ainult ese ilma tajujata ning kaejat ei saa enam kaetavast lahutada, vaid nad on saanud üheks, kogu teadvus on täidetud ja hõivatud ühestainsast näitlikust pildist, objekt on väljaspool suhteid millegagi väljaspool teda, subjekt on väljaspool suhteid tahtega, siis ei tunnetata enam üksikut asja kui niisugust, vaid ideed, ja kaeja ei ole enam indiviid, sest indiviid on kaotanud end sellesse kaemusse, vaid puhas, tahtetu, valutu, ajatu tunnetussubjekt. Baruch Spinoza pidaski seda silmas, kui ta kirjutas: "vaim on igavene, niivõrd kui ta mõistab asju igaviku vaatepunktist". Alles siis esineb maailm kui ettekujutus täielikult ja puhtalt ning tahe objektiveerub täielikult, sest ainult idee on tema adekvaatne objektsus. See kätkeb ühtviisi objekti ja subjekti, sest see on tema ainus vorm; siin on nad täielikult tasakaalus; ja nii nagu objekt ei ole siin midagi muud kui subjekti ettekujutus, on ka subjekt, mis täielikult lahustub kaetavasse esemesse, saanud selleks esemeks endaks, kogu teadvus ei ole enam midagi muud kui kõige selgem pilt sellest esemest. See teadvus, mis kõiki ideid järgemööda ette kujutab, moodustabki õieti kogu maailma kui ettekujutuse. Täpselt nii nagu idees ei ole subjekt ja objekt enam eristatavad, sest nad täidavad ja läbistavad teineteist täielikult, taassünnib idee, tahte adekvaatne objektsus, päristine maailm kui ettekujutus, on ka seejuures tunnetav ja tunnetatatav indiviid asjadena iseeneses eristamatus. Sest kui sellest päristisest maailmast kui ettekujutusest täiesti lahti öelda, siis ei jää muud üle peale maailma kui tahte. Tahe on selle idee iseenesesolemine, mis teda täielikult objektiveerib; ta on ka selle üksiku asja ja seda tunnetava indiviidi iseenesesolemine, mis teda ebatäielikult objektiveerivad. Tahtena, väljaspool ettekujutust ja kõiki selle vormi, on ta üks ja seesama kontempleeritavas objektis ja indiviidis, mis saab selles kontemplatsioonis ülenedes teadvustab end puhta subjektina; nad ei ole iseeneses erinevad, sest iseeneses on nad tahe, mis siin iseennast tunnetab, ning on paljus ja erinevus ainult nähtumuses. Nii nagu mina ilma objektita, ilma ettekujutuseta, ei ole tunnetav subjekt, vaid pime tahe, ei ole tunnetatav asi ilma minuta kui tunnetamise subjektita objekt, vaid tahe, pime tung. See tahe on iseeneses minu tahtega üks ja seesama, ainult maailmas kui ettekujutuse, mille vorm on alati vähemalt subjekt ja objekt, läheme lahku kui tunnetav ja tunnetatav indiviid. Kui tunnetamine, maailm kui ettekujutus, on kaotatud, jääb üle ainult tahe, pime tung. See, et ta saab objektsuse, saab ettekujutuseks, eeldab ühe hoobiga nii subjekti kui ka objekti, aga see, et see objektsus on tahte puhas, täiuslik, adekvaatne objektsus, eeldab objekti ideena, vabana aluse lause vormidest, ja subjekti puhta tunnetussubjektina, vabana individuaalsusest ja tahtele alluvusest.
See, kes on saanud puhtalt tunnetavaks subjektiks, teadvustab seeläbi vahetult et tema kui niisugune on maailma ja kogu objektiivse olemasolu tingimus ja kandja, sest see esitub nüüd tema olemasolust sõltuvana. Ta tõmbab looduse endasse, nii et ta aistib seda veel ainult oma olemuse aktsidentsina.
Kuidas aga saaks see, kes seda tunneb, pidada iseennast erinevalt hävimatust loodusest absoluutselt hävivana? Teda haarab hoopis teadlikkus sellest, mida väljendab upanišad: "Kõik need loodud kokku olen mina, ja peale minu ei ole muud olevat."
Idee haaramine, teadvustamine, toimub ainult ühe muutusega meis, mida võib pidada ka enesalgamiseks, sest tunnetus pöördub oma tahtest täielikult ära, laseb endale usaldatud kallil pandil täielikult silmist kaduda ning võtab asju nii, nagu need ei saaks tahtele iial korda minna. Sest ainult nii saab tunnetusest asjade objektiivse olemuse puhas peegel. Iga ehtsa kunstiteose aluseks selle algupärana peab olema niiviisi tingitud tunnetus. Selleks vajalik muutus subjektis, mis seineb igasuguse tahtmise kõrvaldamises, ei saa lähtuda tahtest, ei saa olla suva akt, olla meie meelevallas. See sugeneb ainult intellekti ajutises ülekaalus tahtest, kaeva ajutegevuse tugevast erutusest, ilma igasuguse kalduvuste või afektide erutuseta. Meie teadvusel on kaks külge: teadlikkus iseendast, tahe; ja teadlikkus teistest asjadest, ja niisugusena esialgu kaev välismaailma tunnetus, objektide haaramine. Mida enam teadvuse üks külg esile tuleb, seda enam tõmbub teine tagasi. Kaev tunnetus on seda täielikum, objektiivsem, mida vähem me oleme teadlikud iseendast. See on antagonism. Mida enam teadvustame objekti, seda vähem subjekti; mida enam hõivab teadvust subjekt, seda nõrgem ja ebatäielikum on välismaailma kaemus. Kaemuse puhtaks objektiivsuseks vajalik seisund nõuab jäävate tingimustena aju ja selle tegevuseks soodsa füsioloogilise laadi täiuslikkust ning mööduvate tingimustena kõike, mis soodustab ajunärvisüsteemi pinget ja vastuvõtlikkust ilma mõne kire erutuseta. Jutt ei ole alkoholjookidest ega oopiumist, vaid rahuliku unega ööst, külmast suplusest ja kõigest, mis vereringet ja kirglikkust rahustades toob ajutegevusele sundimatu ülekaalu. Puhta tahtetu tunnetuseni jõutakse, kui teadlikkus teistest asjadest tõstetakse nii kõrgele astmele, et teadlikkus iseendast kaob. Sest ainult siis haaratakse maailma puhtobjektiivselt, kui enam ei teata, et sellesse kuulutakse, ja kõik asjad esituvad seda ilusamana, mida rohkem ollakse teadlik ainult nendest ja mida vähem iseendast. – Et igasugune kannatus tuleb tahtest, mis moodustab päris mina, kaob ka igasugune kannatuse võimalikkus, nii et kaemuse puhta objektiivsuse seisund on täiesti õnnestav; seetõttu on see ka üks kahest esteetilise naudingu koostisosast. Niipea kui teadlikkus iseendast saab jälle ülekaalu, algab ka vastava astmega ebamugavus või rahutus: ebamugavus, sest kehalisus (organism, mis on iseeneses tahe) saab jälle tuntavaks, ja rahutus, sest tahe täidab teadvuse jälle vaimselt, soovide, afektide, kirgede, murede kaudu. Tahe kui subjektiivsuse printsiip on kõikjal tunnetuse antagonist. Suurim subjektiivsuse kontsentratsioon on päristises tahteaktis, milles meil on kõige selgem teadlikkus iseendast. Kõik teised tahteliigutused on ettevalmistused tahteaktiks: tahteakt on subjektiivsuse jaoks see, mis elektriaparaadi jaoks sädeme ülehüppamine. – Iga kehaline aisting on juba iseenesest tahteliigutus, sagedamini just mittetahtmise liigutus. Tahte vaimne liigutus toimub motiivide vahendusel: objektiivsus ise äratab subjektiivsuse. See juhtub siis, kui objekti ei võeta enam puhtobjektiivselt, osavõtmatult, vaid ta äratab soovi või vastumeelsuse, kas või mälestuse vahendusel, sest siis ta saab juba motiiviks kõige laiemas tähenduses.
Abstraktne mõtlemine ja lugemine, mis on seotud sõnadega, kuuluvad laias mõttes küll objektiivsesse vaimutegevusse, kuid ainult mõistete vahendusel, mõisted aga on mõistuse kunstlik saadus ning juba sellepärast kavatsuslikkuse töö. Ka juhib abstraktset vaimutegevust tahe, mis annab sellele suuna ja hoiab tähelepanu koos; sellepärast on ta alati seotud pingutusega, mis aga eeldab tahte tegevust. Sel juhul ei ole vaimutegevus täiesti objektiivne, nagu esteetilise haaramise, ideede tunnetuse korral.
Kaemuse puhta objektiivsuse seisundit raskendab ja teeb selle haruldaseks see, et selles saab otsekui aktsidents (intellekt) substantsist (tahtest) võitu ja kaotab selle ära, kuigi ainult lühikeseks ajaks. See on sarnane tahte eitusega. – Kuigi tunnetus on võrsunud tahtest ja selle juured on tahte nähtumuses, organismis, määrib tunnetust just tahe, nagu leeki põlev aine ja suits. Sellepärast me saame asjade puhtobjektiivset olemust haarata ainult juhul, kui meil pole huvitatust nendest, sest neil pole vahekorda meie tahtega. Sellepärast kõnetavadki olemuste ideed meid kunstiteosest kergemini kui tegelikkusest. Sellel, mida me näeme ainult pildil või luuletuses, ei saa olla vahekorda meie tahtega, sest ta on juba iseenesest olemas ainult tunnetuseks ja pöördub vahetult tunnetuse poole. Aga kui ideid tegelikkusest haaratakse, tuleb oma tahtest abstraheeruda, oma huvidest kõrgemale tõusta, mis nõuab intellektilt erilist hoogu. See on kõrgemal astmel ja pikemaks ajaks ainult geeniusele, mis seisnebki selles, et tunnetujõudu on rohkem kui individuaalse tahte tarbeks tarvis, see ülejääk vabaneb ja haarab nüüd maailma vahekorrata tahtega. Kunstiteos ei kergenda ideede haaramist, milles seisneb esteetiline nauding, nii väga mitte ainult sellepärast, et kunst tõstab eile olulise ja jätab välja ebaolulise ning kujutab seetõttu asju selgemalt ja iseloomulikumalt, vaid sama palju ka sellepärast, et tahte täielik vaikimine saavutatakse kõige selgemalt sellega, et kaetav objekt ise ei olegi nende asjade alal, millel saab olla vahekord tahtega, sest tegu on kõigest pildiga. See kehtib ka luule kohta, mis samuti mõjub puhtobjektiivse haaramise tõttu. Just see viimane näitab kaetavat eset maalilisena, tegeliku elu sündmust luulelisena. See laotabki tegelikkuse esemete üle selle võlukuma, mida nimetatakse meeleliselt kaetavate esemete puhul maalilisuseks, ainult fantaasias kaetavate esemete puhul luulelisuseks. Kui luuletajad ülistavad rõõmsat hommikut vms, siis tegelikult ülistavad nad puhast tunnetussubjekti, mille looduse ilu esile kutsub, nii et tahe teadvusest kaib ja saabub südamerahu, mida kuskil mujal maailmas ei leidu. – See, et esemete uudsus ja täielik võõrus soodustab nende puhtobjektiivset haaramist, seletabki seda, et võõrastele mõjuvad maaliliste ja luulelistena asjad, mis kohalikele nii ei mõju, sest nad on nendega seotud. Osalt see teebki reisimise nauditavaks. Paistab, et sellepärast paigutataksegi jutustavate ja draamateoste tegevustik kaugetesse aegadesse ja kaugetele maadele. – Seda enam on täiesti objektiivne intuitiivne haaramine vajalik eteetiliste esemete loomiseks. Muidu pole eluat idu, millest ehtsad ja algupärased teosed välja kasvaksid, mitte ainult kujutavates kunstide, vaid ka luules ja isegi filosoofias. Iga kauni teose, iga suure või sügava mõtte puhul on peaasi täiesti objektiivne kaemus. Anne selleks, et see seisund valdaks, ongi geenius.
Puhas tunnetussubjekt on maailmasilm, mis, kuigi erineva selgusastmega, vaatab kõikidest elusolenditest, puutumatuna nende tekkimisest ja hävimisest, iseendaga alati ühe ja sellesamana, püsivate ideede kandjana. – Igaühele võib omistada kaks elu. Tahtena ja indiviidina on ta ainult üks, ja see toob talle küllalt tegemist ja kannatusi. Puhtobjektiivse ettekujutajana on ta puhas tunnetussubjekt, kelle teadvuses on ainult objektiivne maailm; niisugusena on ta kõik asjad, niivõrd kui ta neid kaeb, ja temas on nende olemasolu koorma ja vaevuseta. See ongi tema olemasolu, niivõrd kui ta eksisteerib tema ettekujutuses. Aga seal on see ilma tahteta. Aga niivõrd kui ta on tahe, ei ole see tema. Hea on igaühel selles seisundis, kus ta on kõik asjad, halb seal, kus ta on ainult üks. – Iga seisundit, iga inimest, iga elustseeni pruugib ainult puhtobjektiivselt haarata ja teha pintsli- või sõnakirjelduse esemeks, ja see näib huvitav, suurepärane, kadestusväärne; aga kui sinna oma nina pista, see ise olla, siis võib kurat lahti olla. – Noorukina püüdis Schopenhauer ennast ja oma tegusid väljastpoolt vaadata ja kirjeldada, küllap selleks, et neid endale nauditavaks teha.
Kui maailma ja selle elu kaetakse vahetult, siis vaadeldakse asju reeglina ainult nende suhetes, suhtelise, mitte absoluutse olemuse ja olemasolu poolest. Enamasti ja reeglina on igaüks andunud sellele vaatlusviisile. Schopenhauer usub, et enamik inimesi ei olegi muuks vaatlusviisiks võimelised. – Kui erandlikult juhtub, et meie intuitiivse intellekti intensiivsus hetkeks kasvab, siis me näeme asju teiste silmadega, tajume järsku ka nende absoluutset olemasolu. Asjade ideedest kõneleb kõrgem tarkus. – Selle seisundi toovad füsioloogilised protsessid, mis aju tegevust sedavõrd puhastavad ja õilistavad, et äkki tekivad kevadveed. Väljastpoolt tingib seda asjade võõrus ja see, et me neis ei osale.
Iga afekt või kirg hägustab ja moonutab tunnetust, iga kalduvus või vastumeelsus ei moonuta mitte ainult hinnangut, vaid ka asjade algset kaemust. Kui oleme rõõmsad, tundub maailm rõõmsa ja naervana, kui murelikud, siis süngena. Isegi elutud asjad, mis osalevad milleski, mida me vihkame, võivad meile tunduda kohutavate koletistena. Seevastu see, mis aitab meie soovidel täituda, tundub meeldiv. Sama efekt on väiksemal astmel olemas iga eseme puhul, millel on kõige kaugemgi puutumus meie tahtega, st kalduvuse või vastumeelsusega. Kui tahe on teadvusest täiesti kadunud ja intellekt järgib vabalt oma seadusi, peegeldades objektiivset maailma, ja kuigi ta ei ole ühestki tahtmisest kannustatud, on omaenda tungi tõttu ülimas pinges ja tegevuses, tulevad asjade värv ja kuju esile oma tõelises ja täies tähenduses.
Noorukile, kelle kaev intellekt veel värske energiaga toimib, esitub küll sageli loodus täieliku objektiivsusega ja seetõttu täie iluga. Aga selle vaatepildi nautimist segab mõnikord hägustav refleksioon, et need ilusana esituvad esemed ei ole temaga ka isiklikus vahekorras, tänu millele need võiksid teda huvitada ja rõõmustada; ta ootab oma elu huvitava romaani kujul. Aga seda ilu tal praegu ei oleks, kui tal poleks huvitut pilku. – Kõik on ilus ainult niikaua, kuni see meile korda ei lähe. Elu ei ole kunagi ilus, ainult pildid ilust, kunsti või luule peeglis; eriti noorpõlves, kui me veel elu ei tunne.
Miks mõjub täiskuu vaatepilt nii kosutavalt, rahustavalt ja ülendavalt? Sest kuu on kaemuse ese, mitte kunagi aga tahtmise ese. Ta on ka ülev, st häälestab meid ülevalt, sest tal ei ole meiega vahekorda, ta on maistele askeldustele igavesti võõras, näeb kõike, aga ei võta millestki osa. Tahe kaob meil teadvusest. Võib-olla sekkub ka tunne, et me jagame seda vaatepilti miljonitega, kelle individuaalne erinevus kustub selles, et nad on selles kaemuses üks; see suurendab ülevuse muljet. Seda soodustab ka see, et kuu valgustab ilma soojendamata; sellepärast nimetataksegi teda karskeks ja teda on samastatud Dianaga. – Kuu saab seetõtti ajapikku meie südamesõbraks, päike aga mitte kunagi, sest temale, nagu ülemäärasele heategijale, me ei suuda üldse näkku vaadata.
Täiesti vahetu, mõttevaba rõõm, mida toob metalliläige, veel rohkem läbipaistvusega suurendatud mulje värvidest, näiteks värviliste akende puhul, veel enam keset pilvi ja nende peegeldust päikeseloojangu ajal, rajaneb sellel, et siin võidetakse kõige kergemal, peaaegu füüsiliselt paratamatul viisil kogu meie osa tunnetuseks ilma tahteliigutuseta, nii et me satume puhta tunnetamise seisundisse, mis, kuigi see seisneb peamiselt lihtsalt võrkkesta afektsioonis, kuulub siiski valust või kehalisest naudingust täiesti vabana puhtasse tunnetamisse.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
