Mürkmadu on suhteline mõiste, kuna ka tagamürgihammastega maod eritavad saakloomadesse mürgina toimivat eritist.
Mürkmadude hammustuse käigus organismi sattuv süljenäärmete nõre ei oma mürgilaadset toimet mitte kõikidele organismidele ühetaoliselt. Nii võib Hoplocephalus perekonna maoliigi Hoplocephalus curtus isendi hammustus inimesele surmav olla, kuid Hoplocephalus variegatus ei ole surmav isegi väikestele neljajalgsetele ja inimesel põhjustab üksnes peavalu.[1]
Ka arenenud mürgiaparaadi olemasolu ei ole mitte alati mürkmao tunnuseks, nii on Trimesuriperekonda liigitatud madudel võimsam mürgiaparaat kui surmavalt mürgistel Naga-madudel (tänapäeval Naja), kuid surmav on nende hammustus üksnes väikestele saakloomadele.[1]
Enamik Colubridae sugukonna madusid on mürgitud või poolmürgised (liivamadu jt), kuid seda tuleb mõista nii, et nad pole üldjuhul inimesele ohtlikud peamiselt oma suu ja hammastiku ehituse tõttu. Aga nende hulgas on ka inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavaid, näit bumslang.[2]
Osadel Colubridae sugukonna madudel puuduvad ülalõua eesosas nn pidevalt püstised kanaliga hambad (inglise erect grooved fang), osadel on nimetatud hambad ülalõua eesosas olemas ning sugukonnas leidub ka madusid, kellel kanaliga hambad paiknevad ülalõua tagaosas.[3]
Inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud maod jaotatakse lihtsustatult kaheks:
meditsiiniliselt olulised mürkmaod, kelle hammustus võib maohammustuse mürgistusi esile kutsuda;
farmakoloogiliselt tähtsad maod, kelle süljest eraldatakse mitmeid oluliste ravitoimetega molekule.[4]
P. Gopalakrishnakone, Sea Snake Toxinology, 1994, Singapore University Press, ISBN 9971 69 1930, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
J. Descotes, Human Toxicology, lk 770- 789, 1996, Elsevier Science, ISBN 0 444 81557 0, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 10.11.2013) (inglise keeles)
Pikemalt artiklis Kobra
