From Wikipedia, the free encyclopedia
Nokisrästik (Vipera ammodytes) on rästiklaste sugukonda rästiku perekonda kuuluv mürkmadu, kes elab peamiselt Balkanil, kuid tema levila ulatub Kirde-Itaaliast Küklaadideni. Teda peetakse üheks Euroopa ohtlikumaks mürkmaoks, kuna tal on pikad mürgihambad, millega saab mürgi sügavale ohvri kehasse viia ja küllaltki toksiline mürk. Tegutseb peamiselt päeval ja toitub pisiimetajatest, kuid sööb ka linde, sisalikke ja teisi madusid.
| Nokisrästik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Ülemsugukond |
Caenophidia |
| Sugukond |
Rästiklased Viperidae |
| Alamsugukond |
Pärisrästiklased Viperinae |
| Perekond |
Rästik Vipera |
| Liik |
Nokisrästik |
| Binaarne nimetus | |
|
Vipera ammodytes Linné, 1758 | |
 Nokisrästiku levila (ilma võimaliku alamliigita Vipera transcaucasiana) | |
Täiskasvanud nokisrästikud on enamasti alla 65 sentimeetri pikkused, üksikud isendid kasvavad kuni 90 sentimeetri pikkuseks. Emased on väiksemad kui isased. Neil on jässakas kere, pea on kolmnurkne ja eristub kehast selgelt. Pead katavad üldiselt väikesed soomused, ainult kummagi silma kohal on üks suurem kilbis. Silmade ja mokakilbiste vahel on kaks rida väikseid soomuseid. Nokisrästikul on ninamikusarv ja ta on sellega Ida-Euroopa madude seas ainulaadne. Keskkehal on risti 21 või 23 soomust.[2]
Isased on tavaliselt helehallid, emased hallikad, pruunikad või punakad, harvem ka kollakad või roosakad. Kõhualune on hallikas või roosakas, võib olla täpiline või kirju. Saba alumine pool on roosakas, roheks või kollakas. Selja peal on enamusel kas selgepiiriline tume siksak või rombiline muster. Rombilise mustri laigud pole alati ühendatud. Harva on seljajoon sirge ja katkematu või tuhmi värvi. Üleni musti ehk melantoonilisi isendeid peaaegu ei esine.[2]
Nokisrästikut loetakse üheks Euroopa mürgiseimaks maoks. Tal on ühe sentimeetri pikkused mürgihambad, mistõttu ta võib mürki sügavale ohvri sisse süstida.[2] Mao levila piires on hammustada saamine arvestatav oht. Balkanil esines varem surmajuhtumeid suhteliselt tihti, kuna sealsed talupojad olid harjunud paljajalu käima.[3]
Hiirte peal tehtud katsete tulemusel on mürk hinnatud küllaltki toksiliseks, kuid täpne toksilisus sõltub populatsioonist ja proovi võtmise ajast.[4] Brown (1973) annab mürgi LD50 (keskmine surmav doos ehk mediaanne letaaldoos) väärtusteks hiirtel 1,2 mg/kg veeni süstides, 1,5 mg/kg kõhukelmesse süstides ja 2,0 mg/kg naha alla süstides.[5] Novak et al. (1973) annab LD50-ks 0,44–0,82 mg/kg veeni süstides ja 0,19–0,64 mg/kg kõhukelmesse süstides. Mintoni (1974) järgi on LD50 6,6 mg/kg naha alla süstides.[4]
Mürgil on proteolüütilised ja neurotoksilised omadused ning see sisaldab vereklompide teket soodustavaid hemotoksiine. Mürgi komponendid on sarnased ja sama tugevad nagu lõgismadulastel (Crotalinae). Mürk takistab ka vere hüübimist, vähendab vereplasma kontsentratsiooni ja põhjustab veritsemist. Hammustada saanutel ilmnevad rästiklaste hammustusele tüüpilised sümptomid: valu, paistetus ja kahvatus. Sümptomid võivad avalduda kohe, vahel kaevatakse ka peapööritust ja surinat.[4]
Inimesed, hiired ja linnud reageerivad mürgile kiiresti. Sisalikele avaldab mürk vähem mõju ja kahepaiksed võivad hammustuse isegi üle elada. Euroopas levinud nastikud (Natrix) ja silenastikud (Coronella) võivad mürgi suhtes immuunsed olla.[4]
Nokisrästiku mürgist toodetakse vastumürki ka teiste Euroopa rästikute hammustuste vastu ja neid peetakse sel otstarbel isegi kasvandustes.[6][7]
Nokisrästikuid leidub põhiliselt Balkanil. Levila põhjapiir ulatub Kirde-Itaalia ja Lõuna-Austriani, väike isoleeritud populatsioon elab ka Alpides. Põhjapiir kulgeb läbi Kesk-Serbia, Edela- ja Kagu-Rumeenia kuni Musta mereni. Lõunapiiriks on Peloponnesose poolsaar ja Küklaadid ning Türgi Euroopa-osa. Nokisrästikuid ei leidu nendel saartel, kus elab milose rästikuid.[2]
Nokisrästik eelistab vähese taimestikuga kiviseid alasid, kuid neid võib leida mujaltki. Mägedes võib elada kuni 2500 meetri kõrgusel üle merepinna, levila lõunapiiril mitte kõrgemal kui 1700 meetrit. Neid võib leida ka aedadest, viinamarjakasvandustest ja kivimüüridelt. Sisalike jahtides ronivad nad vahel kaljueenditele ja põõsastele. Peamine toit on pisiimetajad, sööb ka linde, teisi madusid ja sisalikke (mõnel Egeuse mere saarel on sisalikud ka põhitoit). Noored isendid söövad ka putukaid.[8] On teatatud ka kannibalismist.[9]
Madu on aktiivne juba hommikust alates, kuid peamiselt siiski päeval, soojemates elupaikades võib tegutseda ka öösiti.[8][10] Olenevalt elupaigas valitsevatest tingimustest (oluline ka välistemperatuur) veedavad nokisrästikud 2–6 kuud talveunes.[9] Iseloomult on nokisrästikud rahulikud ja kergesti ei ärritu, liiguvad aeglaselt[8] ning ilma tõsise provokatsioonita nad üldjuhul ei hammusta. Häirimise korral sisisevad valjusti, mõned jäävad seejuures paigale ja mõned põgenevad seejärel. Ei ole välistatud, et mõni madu üritab kohe hammustada.[4]
Paaritumine toimub aprillis-mais[9] ja isased maod, sarnaselt isaste harilike rästikutega[4], võitlevad omavahel seksuaalpartneri pärast. Nokisrästik on ovovivipaarne (eluspoegija): emane toob korraga ilmale 4–15, harva kuni 20 järglast, kes on sündides 15–23 sentimeetri pikkused.[8]
Nokisrästikud taluvad vangistust paremini kui teised Euroopa rästikud ning hakkavad pidajalt enamasti juba algusest peale toitu vastu võtma.[7] Nende käsitlemine on aga ohtlik: madu on küll tasase loomuga, kuid üsna tugev ja võib järsu liigutusega käest lahti rabeleda. Seetõttu on mõistlikum madu lähemaks uurimiseks kättevõtmise asemel läbipaistvast plastikust torusse panna.[9]
Nokisrästiku taksonoomia osas puudub üksmeel ja erinevad autorid käsitlevad alamliike erinevalt. Näiteks levila põhjaosas levinud maod, kellele on iseloomulik suur kasv, pikk püstine sarv ja kollane või punakas kõhu alaosa, loetakse V. a. ammodytes alamliiki kuuluvaks, vahel jagatakse aga kolmeks eraldi alamliigiks: V. a. gregorwallneri Austrias, V. a. ruffoi Kirde-Itaalias ja V.a. illyrica Sloveenias.[2] Türgi põhjaosas ja Gruusias leiduvaid rästikuid Vipera transcaucasiana loevad mõned autorid samuti nokisrästiku alamliigiks.[11]
| Alamliik | Autor | Levila | Erisused |
|---|---|---|---|
| V. a. ammodytes[2] | Linné[12], 1758 | Austria, Põhja-Itaalia, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia-Hertsegovina, Serbia, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Albaania, Edela-Bulgaaria ja Edela-Rumeenia | Põhiliik |
| V. a. meridionalis[2] | Boulenger[12], 1903 | Albaania, Montenegro, Makedoonia, Lõuna-Serbia, Põhja-Kreeka, Türgi Euroopa osa ja Küklaadid. | Väiksemat kasvu, sarv rohekas ja ettepoole suunatud, sabaotsa alaosa rohekas või kollakas. |
| V. a. montandoni[2] | Boulenger[12], 1904 | Ida-Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi Euroopa osa põhjapiiril | Väiksem arv soomuseid ja väiksem sarv, kuid kõrgem nokisekilbis. |
Nokisrästikut loetakse soodsas seisundis liigiks, kuid selle arvukus kahaneb. Põhilisteks ohtudeks on ülepüük mürgi kogumise eesmärgil ning nagu paljude madude puhul, tõrjumine inimeste poolt. Nokisrästikud kuuluvad Berni konventsiooni II lisas ja Euroopa Liidu Elupaikade direktiivi IV lisas loetletud liikide hulka.[1]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
