Louis-Ferdinand Céline (kodanikunimega Louis Ferdinand Auguste Destouches; 27. mai 1894 Courbevoie, Prantsusmaa – 1. juuli 1961 Meudon, Prantsusmaa) oli prantsuse romaanikirjanik, pamfletist ja arst. Kirjanikunimes oli Céline ta vanaema eesnimi.
| Louis-Ferdinand Céline | |
|---|---|
 Louis-Ferdinand Céline 1932. aastal | |
| Sünninimi | Louis Ferdinand Auguste Destouches |
| Sünniaeg |
27. mai 1894 Courbevoie, Prantsusmaa |
| Surmaaeg |
1. juuli 1961 (67-aastaselt) Meudon, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Alma mater | Rennesi meditsiinikool |
| Tegevusala | kirjandus, meditsiin |
| Abikaasa |
Édith Follet (1919–1926) Lucette Destouches (1943–1961) |
| Lapsed | Colette Destouches |
| Autogramm | |
 | |
Céline’i peetakse üheks 20. sajandi mõjukamaks kirjanikuks. Ta moderniseeris oma ainulaadse stiiliga nii prantsuse kui ka mõnes mõttes ka kogu maailma kirjandust. Céline’i tuntuim teos on "Reis öö lõppu" (1932). Kodumaal on ta antisemitismi pooldamise ja Teise maailmasõja ajal tehtud valikute tõttu vastuolulise kuulsusega.[1]
Elulugu
Louis-Ferdinand Céline sündis 1894. aastal pere ainsa lapsena Pariisi eeslinnas Courbevoies. Tema perekond oli pärit Bretagne’ist; isa Fernand Destouches töötas väikeametnikuna kindlustusfirmas ja ema Marguerite-Louise-Céline Guilloux müüjana pitsikaupluses.
Aastad 1908–1910 veetis Céline Saksamaal ja Inglismaal, kuhu vanemad olid saatnud ta võõrkeeli õppima.[2] 18. eluaastani töötas ta lühikest aega mitmesugustes ametites, sealhulgas mitmel korral juveliiri juures. Kuigi ta enam kooli ei läinud, ostis ta teenitud raha eest õpikuid ja õppis iseseisvalt. Sel ajal tekkis tal mõte saada arstiks.
1912. aastal astus 18-aastane Céline sõjaväkke. 1914. aastal sai ta Esimese maailmasõja lahingutes Ieperi piirkonnas sakslaste tule all haavata ning kuulutati veidi aega hiljem sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks.
Aastatel 1920–1924 õppis Céline Rennesi meditsiinikoolis arstiks, mis sai võimalikuks eelkõige tänu tutvusele kooli direktoriga, kelle tütre, illustraator Édith Follet’ga ta 1919. aastal oli abiellunud. 1920. aastal sündis neil tütar Colette Destouches.
1925. aastal asus Céline tööle vastloodud Rahvasteliitu. Ta kolis Genovasse ning reisis töö tõttu palju Euroopas, Aafrikas, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja Kuubas. 1926. aastal lahutas abikaasa temast. 1927. aastal lahkus ta Rahvasteliidust, kolis Pariisi ja pidas mõnda aega erakliinikut. Sel ajal kirjutas ta ka oma esimest romaani "Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit), mille lõpetas 1932. aastal. Romaan võeti tuliselt vastu ning kui sama aasta Goncourti auhinna laureaadiks määrati hoopis Guy Mazeline’i romaan "Les Loups", tekitas see skandaali.[3]
1935. aastal tutvus Céline tantsija Lucette Destouches’iga ning abiellus temaga 1943. aastal. Céline lahkus arstitöölt ja pühendus kirjutamisele.
1936. aasta mais ilmus Céline’i teine laiemat vastukaja pälvinud romaan, "Mort à credit". Kriitika oli vastuoluline, autorit süüdistati liigses pessimismis ja jämedates väljaütlemistes. Sellele järgnes 1937. aastal "Bagatelles pour un massacre", milles Céline käsitles Prantsusmaa ja Natsi-Saksamaa liidu tugevusi, mille tulemusena oleks Prantsusmaa sõjakahjude ja juutide võimu eest hoitud.[4]
Teise maailmasõja ajal ei saanud Céline viletsa tervise tõttu Prantsuse armeega liituda, kuid osales sõjasündmustes meedikuna. Tema Natsi-Saksamaa lembus tekitas sõjast räsitud prantslastes viha ning ta sai vaat et iga päev tapmisähvardusi. Kuigi ta ei olnud teadaolevalt kollaborant, lasi ta end meeleldi tsiteerida riigivaenulikes väljaannetes. 1944. aasta juunis, kui liitlasväed jõudsid Prantsusmaale, põgenes Céline koos abikaasaga Saksamaale ja sealt Saksamaa okupeeritud Taanisse, kuhu ta jäi 1951. aastani.
Pärast maailmasõda korjati Céline’i raamatud Prantsusmaal müügilettidelt, süüdistati teda kollaboratsionismis ja arreteeriti ta mitu korda. Prantsusmaa mõistis ta riigile kahjuliku tegevuse tõttu 1951. aasta veebruaris aastaks vangi. Aprillis andis Prantsuse sõjakohus talle amnestia kui endisele sõjaveteranile ning juulis naasis ta Prantsusmaale.[5]
Kodumaal sõlmis Céline lepingu kirjastusega Gallimard, et oma romaanid uuesti välja anda. Ta ostis Pariisi lähedal Meudonis villa, kus elas kogu ülejäänud elu. Ta esimene sõjajärgne romaan "Féerie pour une autre fois and Normance" võeti halvasti vastu. 1957. aastal järgnenud romaan "D’un chateau l’autre", mis rääkis pagulaselust Sigmaringenis, oli menukas. 1960. aastal välja antud järg "Nord" võeti veel soojemalt vastu.
Louis-Ferdinand Céline suri kodus Meudonis 1. juulil 1961 aneurüsmi tõttu. Ta on maetud kohalikule Longs-Réages’i kalmistule.
Eesti keelde tõlgitud teosed
- "Reis öö lõppu" (Voyage au bout de la nuit, 1932). Tallinn: Varrak, 2010. Prantsuse keelest tõlkinud (ja järelsõna kirjutanud) Heli Allik.
- "Vestlused professor Y-iga" (Entretiens avec le professeur Y, 1955). Loomingu Raamatukogu nr 31–32. Kultuurileht, 2013. Prantsuse keelest tõlkinud (ja järelsõna kirjutanud) Heli Allik.
- "Surm järelmaksuga" (Mort à crédit, 1936). Tallinn: Varrak, 2019. Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik.
Viited
Kirjandus
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
