From Wikipedia, the free encyclopedia
Lüneburgi nõmm (saksa keeles Lüneburger Heide) on suur nõmme-, liivanõmme- ja metsaala Alam-Saksi liidumaa kirdeosas Põhja-Saksamaal. See on osa Hamburgi, Hannoveri ja Bremeni linnade tagamaast. Ala on nimetatud Lüneburgi linna järgi. Suurem osa alast on kaitseala. Piirkonnas räägitakse veel laialdaselt alamsaksa keele põhjamurret.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2011) |
Lüneburgi nõmm on ulatuslik nõmmemaa, üks sellistest, mis katsid enamikku Põhja-Saksamaad kuni umbes aastani 1800, kuid mis on mujal peaaegu täielikult kadunud. Nõmmed tekkisid pärast neoliitikumi perioodi ülekarjatamisega kord laialt levinud metsades vaesel liivanõmme pinnasel, nagu seda kergelt künklikku ja liivast maad Põhja-Euroopas kutsutakse. Lüneburgi nõmm on seega ajalooline kultuurmaastik. Nõmme ülejäänud alad on võetud peamiselt karjatamiseks, eriti nõmmelamba põhja-saksa tõug Heidschnucke. Tänu unikaalsele maastikule on Lüneburgi nõmm populaarne turismi sihtkoht Põhja-Saksamaal.
Geograafilisest vaatepunktist on Lüneburgi nõmm kindel maastikurajoon, mis on määratletud abiootiliste tegurite (kliima, reljeef, veestik, mullastik, geoloogia) ja biootiliste tegurite (floora ja fauna) kindla kombinatsiooniga. Lüneburgi nõmm on Põhja-Euroopa lauskmaa alajaotus. Saksamaa suurte maastikurajoonide loendis, mida toimetab Föderaalne Looduskaitseamet (Bundesamt für Naturschutz), on selle ala number D28.
Lüneburgi nõmm katab ala, mis sisaldab järgmisi kreise (Landkreise): Celle kreis, Gifhorni kreis, Heidekreisi kreis, Uelzeni kreis, Lüneburgi kreis, Lüchow-Dannenbergi kreis, Rotenburgi kreisi kaguosa (Visselhövede, Fintel, osa Scheeßelist ja Botheli idapool) ning Harburgi kreis. Lüneburgi nõmme läänepoolseimat ääreala, mis kuulub Verdeni kreisi, kutsutakse Lintelni liivanõmmeks (Lintelner Geest) või Verdeni nõmmeks (Verdener Heide) ja see moodustab osa Kirchlintelnist.
Lüneburgi nõmmest põhjas asub Elbe jõgi, idas asub Drawehni küngastik, lõunas ja edelas asub Alleri jõgi, läänes asub Wümme jõe keskjooks ja loodes asuvad Harburgi künkad (Harburger Bergen).
Lüneburgi nõmme loodeservas on Harburgi künkad ja Schneverdingenist lõunasse jäävad sood, nagu Pietzmoor (vaata fotot). Märkida tuleks ka teisi väiksemaid soid karstilehtrites, nagu Grundloses Moor ("põhjatu soo") Walsrode lähistel või Bullenkuhle Bokeli lähistel (Sprakensehli osa). Wendlandi idapiiri moodustavad Göhrde-Drawehni künkad (Ostheide loodusala). Ühed Lüneburgi nõmme osad on Südheide looduspargis, teised Lüneburgi nõmme looduspargis.
Lüneburgi nõmme kõrgeim punkt on Wilseder Berg (169,2 m üle merepinna). Teised üle 100 m kõrgused künkad on: Falkenberg (150 m) Bergeni lähistel, Ahrberg (145 m), Hakenberg (143 m), Hoher Mechtin (142 m), Pampower Berg (140 m), Lüßberg (130 m), Brunsberg Sprötze lähistel (129 m), Goldbockenberg (129 m), Hingstberg (126 m), Staffelberg (126 m), Hengstberg (121 m), Höpenberg Schneverdingeni lähistel (120), Haußelberg (119,1 m), Breithorn (118 m), Mützenberg (115 m), Tellmer Berg (113 m), Wümmeberg (107,9 m), Schiffberg (107 m), Hummelsberg ja Wulfsberg (kumbki 106 m), Drullberg ja Thonhopsberg (kumbki 104 m), Kruckberg ja Wietzer Berg (kumbki 102 m) ning Höllenberg (101 m).
Mitmed neist küngastest – Wilseder Berg, Falkenberg, Haußelberg ja Breithorn – olid matemaatik Carl Friedrich Gaussi poolt kasutusel triangulatsioonipunktidena tema topograafilistel mõõdistustel Hannoveri kuningriigis aastatel 1821–1825.
Piirkonna jõgede hulgas on rohkete väikeste ojade kõrval Wümme, Lachte, Lutter, Aller, Vissel, Böhme, Grindau, Meiße ja Örtze. Need kõik kuuluvad Weseri jõgikonda. Elbesse voolavad Aue, Ilmenau, Luhe ja Seeve.
Vahetult Lüneburgi nõmme pinnaalustes kihtides on peaaegu eranditult kvaternaari jääaja setted. Maastik koosneb tasasest põhimoreenist, künkliku otsamoreeni servad koosnevad jää poolt väljapestud setetest.
Saale jäätumise ajal (230 000 – 130 000 aastat tagasi) kattis mandrijää tänapäeva Lüneburgi nõmme ala kolm korda. Viimasel jääajal (110 000 – 10 000 aastat tagasi) ei katnud jää enam Lüneburgi nõmme ala; see ulatus vaid Elbe jõeni. Taimkatte puudumise tõttu kujundasid sel ajal enamasti kaljust pinnast vesi, tuul ja maavoole; see tekitas orud nagu Totengrund. Erosiooniga ümberpaigutatud materjali tuntakse settena (Geschiebedecksand) ja Lüneburgi nõmmel on selle paksus 0,4–0,8 meetrit (nõlvadel kuni 1,5 meetrit).
Vaata ka: Drawehn, Bullenkuhle, Diatomiit.
Ala on enamasti kaetud nõmmemaastikuga, mis sisaldab suuri kanarbiku- ja kadakaalasid, metsi ja mõne väiksema mülka. Erinevalt põhjapoolsetest aladest on Lüneburgi nõmme maastik väga künklik, kuna see paikneb otsamoreenil.
Lüneburgi nõmm koosneb järgmistest looduspiirkondadest:
Lüneburgi nõmm paikneb parasvöötmes merelise kliimaga alal, mida mõjutab Atlandi ookean, pehmed talved, jahedad suved ja aastaringsed sademed. Hohe Heides on siiski "madala mäestiku kliima" madalamate temperatuuridega ja rohkemate sademetega kui ümbritsevatel aladel.
Lüneburgi nõmme loodeosas on Lüneburgi nõmme looduspark, mis katab pindala 1130 km². Selle südames, ümber Wilseder Bergi, on Lüneburgi nõmme reservaat (Naturschutzgebiet), mis asutati juba aastal 1921 pindalaga 234 km² ja millest ligikaudu 58% on metsa ja 20% nõmme. Teised looduspargid Lüneburgi nõmme piirkonnas on Südheide looduspark ja Elbufer-Drawehni looduspark. Alast otse põhjas on Harburgi küngaste looduspark. Lüneburgi nõmme kaitseala koos hiiglaslike Munsteri polügooni põhja- ja lõunaalade ning Bergen-Hohne polügooni avatud nõmmega on suurim nõmm Kesk-Euroopas. Ja endises Lüneburgi valitsemispiirkonnas (Regierungsbezirk) on mitte vähem kui 212 üksikut looduskaitseala (seisuga 31. detsember 2006).
Pärast Weichseli jäätumise (115 000 – 10 000 aastat tagasi) lõppu ilmusid piirkonda, mis nüüd moodustab Lüneburgi nõmme, esimesed puud, mis vastavalt looduslikule suktsessioonile ja julgustatuna kliima järkjärgulisest paranemisest olid algul kask ja mänd, siis sarapuu ning lõpuks kivitamm.
Nõmm ja seda ümbritsev ala kuuluvad sellesse Põhja-Saksa tasandiku piirkonda, kus mesoliitikumi ajastu küttide kultuur asendus üpris varakult neoliitikumi maaviljelejatega. Umbes 5000 aastat tagasi, neoliitikumi ajal, tekkisid Lüneburgi nõmmel kergelt lainjale liivanõmmele suured avatud alad. See oli tingitud intensiivsest karjatamisest kivitamme metsades ning seotud metsanoorendiku hävinemisega. Nendel avatud aladel hakkas domineerima kanarbik (Calluna vulgaris), peamiselt karjatamisele vastupidav taim. Siiski õnnestus tamme- ja pöögimetsadel aeg-ajalt jälle tärgata, kui inimene jättis nõmmealad hooldamata. Pikka aega vaheldusid Lüneburgi nõmme piirkonnas perioodid, kus nõmmemaa laiutas, perioodidega, kus ala oli laialdaselt metsaga kaetud ja alles olid ainult väikesed nõmmealad. Lõpuks, pärast suurt rahvasterännet, kasvasid piirkonna metsased alad märkimisväärselt.
Alles pärast aastat 1000 näitab õietolmuanalüüs pidevat metsamaade vähenemist ja märkimisväärset [kanarbik]]u kasvu. Selle tõi kaasa rändava eluviisi asendumine paikse eluviisiga. Tekkis tüüpiline nõmmele iseloomulik põllumajandus: kehva pinnase tõttu kontsentreerus suurelt alalt väheste toiduainete kättesaamine suhteliselt väikestele põldudele, kus sai toota eriti teravilja. See saavutati mätaste korrapärase eemaldamisega , mida kasutati nõmmelammaste (Heidschnucken) aedikutes heinana. Siis see rikastus lammaste sõnnikuga – ning laotati väetisena üle põllu.
Mätaste lõikamisega mulla taastumisvõime ammendus. Pealmise mullakihi regulaarne eemaldamine tõi kaasa nõmmemaa levimise. Kanarbiku lagunedes langeb mulla pH väärtus drastiliselt, jõudes raua puhverpiirkonda pH 3, mis käivitab leetestumise protsessi. Mulla elu on tugevalt kahjustatud, mille tulemuseks on nõmmel kõva kiht kohe juurtekihi all umbes 40 cm sügavusel. Raua ja huumuse osakesed vabanevad pealmisest mullakihist ja sadestuvad kõvasse kihti. Alusmuld seega eraldab end pealismullast. Toitained uhutakse pealismullast laialdaselt välja, mis viib leetestumiseni ja põhjustab tüüpilise hall-valge värvusega nõmmerajad.
Kirjanduses sageli väljendatud väide, et nõmm tekkis keskajal puidu nõudluse tulemusel Lüneburgi soolaluidetel, on vale. Lüneburgi soolatiigid kindlasti vajasid küttepuid soola tootmiseks, kuid need tekkisid alles umbes aastal 1000, mis ajaks oli nõmm juba umbes 4000 aastat kestnud. Nõutava hulga, isegi tootmise õitseajal, oleks saanud pideval kasutamisel umbes 50 km² metsaalalt, kuid nõmm hõlmab üle 7000 km². Igal juhul ei tulnud puit kindlasti nõmmelt, vaid veeteid kaudu, eriti Mecklenburgist Elbet pidi üles ja Schaalsee alalt. Transport maa kaudu oleks olnud liiga kallis (peale Ilmenau jõe, mis oli sel ajal laevatatav, ei voola jõgesid nõmmemaalt Lüneburgi), nagu võib näha mitte ainult mõnest säilinud saatelehest, vaid ka asjaolust, et ümber Lüneburgi on veel praegugi suured metsad, nagu Göhrde. Lõpuks arendati nõmmemaad sageli piirkondades, kus puuduvad soolaluited, nagu lambakarjanduse regioonides rannikul Norrast Portugalini ning Šotimaal ja Iirimaal.
Nõmm ei ole seega loodusmaastik, vaid kultuurmaastik, mis loodud inimese vahelesegamisega. Selleks, et vältida poolavatud nõmmemaa taasasustamist puudega, eriti mändide ja vähemal määral arukaskedega, mis võiksid põhjustada selle aastatuhandeid vana keskkonna ja selle paljude asukate kadumise, sealhulgas väga haruldased looma- ja taimeliigid, lubatakse regulaarselt lambaid karjatada; need on peaaegu eranditult kohalikud saksa nõmmelambad (Heidschnucke).
20. sajandil on Lüneburgi nõmmel ellu viidud arvukalt kaitsemeetmeid; selle tulemusel on see üks põhjalikumalt uuritud piirkondi Kesk-Euroopas.
Liivanõmmed moodustavad umbes 20% Lüneburgi nõmme looduskaitsealast ja need võib jaotada allosadeks, millest tähtsaimad on:
Suurem osa (umbes 58%) Lüneburgi nõmme looduskaitsealast koosneb metsast, peamiselt männimetsast, mis istutati 19. sajandi teisel poolel endisele nõmmemaale ja liikuvatele liivadele. Mõnel juhul düünid lihtsalt kasvasid looduslikult täis, ikka mändidega. On ainult mõned vanad kivitamme salud, mis järel metsaraiest Hannoveri kuningriigi aegadel. Paljudes looduskaitseala osades on niinimetatud Stühbüsche (madalmetsa vorm), puud, mis võsastati korduvalt lühemaks lõigates. Vahepeal on need metsikult kasvanud ning saanud iseloomuliku ja ebatavalise välimuse oma paljude harudega. Wilsede lähistel on jäänuk looduslikust karjamaast (Hutewald) koos hiiglasliku mitmeharulise pöögiga.
Lüneburgi nõmme suurim soo on Pietzmoor, mis asub Schneverdingenist idas. Seda siiski kuivendati ja turvast lõigati seal kuni 1960. aastateni. Loodusparkide liit tegi 1980. aastatel tööd, et taastada selle looduslik vesine olek. Näiteks aeti mõned kuivenduskraavid täis, mis viis märkimisväärse veetaseme tõusuni endistel turbaväljadel. Siiski ei ole tüüpiline sooelustik veel taastunud.
Lüneburgi nõmmel elutseb palju loomaliike, eriti linde, kes on kodus laial avatud maastikul ja kellest mõned on mujal intensiivse põllumajanduse tõttu tugevalt ohustatud. Nende hulka kuuluvad teder (Tetrao tetrix), öösorr (Caprimulgus europaeus), nõmmelõoke (Lullula arborea), hallõgija (Lanius excubitor), punaselg-õgija (Lanius collurio), kivitäks (Oenanthe oenanthe), väänkael (Jynx torquilla), roherähn (Picus viridis), kaelustäks (Saxicola torquata), suurkoovitaja (Numenius arquata), põldvutt (Coturnix coturnix) ja must-toonekurg (Ciconia nigra). Lüneburgi nõmmel on väga haruldase tedre arvukus jätkuvalt tõusnud. Aastal 2007 loendati neid 78, 13 rohkem kui eelmisel aastal. Aastast 2003 on tedre arvukus kahekordistunud. Arvukalt liike nagu Euroopa piison, põder ja pruunkaru, kes kord piirkonda asustasid, võib näha Lüneburgi nõmme metsiku looduse pargis kõrvuti eksootiliste loomadega nagu lumeleopard ja polaarhunt.
Õietolmuanalüüs näitab, et Põhja-Saksamaa kuivad liivased mullad on tekkinud umbes alates 5000 aastat tagasi. Tulega puhastamine ja kultuuride kasvatamine pleistotseeni liivastel muldadel viis siiski kiiresti mulla vaesumisei. Nii sai tulega puhastatud maad vaid lühikest aega kasutada. Asustus liikus sageli ja metsi puhastati mujal. Isegi sel ajal tekkisid esimesed kanarbikunõmmed. Suhteliselt tiheda asustuse tõendeid leidub eriti Uelzeni kreisis. Lüneburgi nõmme maastikul on arvukalt megaliitilisi paiku ja tumulusi neoliitikumist ja varasest pronksiajast. Kõige kuulsamad on Oldendorfer Totenstatt (Oldendorfi kalmistu) ja Sieben Steinhäuser ('seitse kivist maja'). Kuid isegi Lüneburgi nõmme looduskaitsealal on rohkem kui tuhat tumulust, eriti Niederhaverbecki ja Oberhaverbecki lähistel. Suurim nendest tumulustest on niinimetatud vürsti haud (Fürstengrab). Wilsede lähistel on ka hästituntud kivi ja kadakate grupp Hannibali Haud (Hannibals Grab).
Pärast langobardide taandumist suure rahvasterände ajal kuulus Lüneburgi nõmm umbes aastast 700 Saksimaa hertsogkonnale, mis võitles 9. sajandil Karl Suurega ja sai Frangi riigi osaks. Tekkinud tugev kontroll rahvastiku üle ja ristiusustamine tähendasid, et maa-asustus jäi paikseks ja ei liikunud enam vabalt. Maad hariti palju intensiivsemalt, mis viis nõmmemaa laienemiseni.
Lüneburgi nõmm oli alati suhteliselt hõredat asustatud kehvade muldade tõttu piirkonnas. Piirkonnas valitses nõmme põllumajandus, mis oli vähem intensiivne maakasutuse vorm, kui vajalik viljatu maastiku ja nõmmemaa suurele alale. Tähtis majanduslik kõrvaltegevus möödunud sajanditel oli nõmmemaa mesindus. Külad olid tavaliselt ümbritsetud väikeste metsatukkadega, mida mõnikord eraldasid põllud või niidud ja mis ilma selgete piirideta ümbritsevasse maastikku sulandusid. Talud paiknesid suhteliselt meelevaldselt, paljud seisid üksteisele väga lähestikku, teised olid eemal. Need olid hajakülad (lockere Haufendörfer). Et vältida karja trampimist, lisati majadele aiad, külatänavad ääristati puittaradega ja hiljem iseloomulike kiviseintega. Talumaja tüüpiline kuju oli Fachhallenhaus, suur puitraamistusega üksikhoone, milles inimesed ja loomad elasid ühe katuse all. Igas külas oli suhteliselt vähe täielikke talusid; Wilsedes oli ainult neli, Undeloh kirikukülas (Kirchdorf) oli üksteist, kuid see oli erand. Lisaks olid veel Koten (tillukesed, üksikhooned), lambaaedikud ja pagaritöökojad. Talud ise olid siiski väga suured. Wilsedes võib veel kõiki siinkirjeldatud nõmmeküla tunnuseid näha. Wilsede nõmmemuuseum (Heidemuseum Wilsede) rajati ühes Fachhallenhaus ja see annab ülevaate töö- ja elutingimustest nõmmemaa talus umbes 1850. aasta paiku. Rischmannshofi nõmmemuuseum oli üks esimesi Saksa vabaõhu muuseume ning portreteerib ka nõmmemaa rahva elu. Piirkonna maakohtades kasutatakse veel tänapäevalgi alamsaksa murret Heidjerisch. See sõna tuleneb Lüneburgi nõmme asukatele antud nimest – Heidjer.
Lüneburgi nõmme piirkonnas on keskajast säilinud kuus nunnakloostrit, mis muutusid pärast reformatsiooni protestantlikeks konventideks. Konvendid sisaldavad huvitavaid kunstitöid, mida võib näha. Need kloostrid on: Ebstorf, Isenhagen, Lüne, Medingen, Wienhausen ja Walsrode.
Aastast 1831 kaotati feodalism Hannoveri kuningriigis ja need nõmmemaa alad, mis oli külade ühismaa, jagati üksiktalunike vahel. Nõmmemaa põllumajandus suri 19. sajandi lõpus välja. Paljud talunikud müüsid oma maa Preisi riigikassale või Hannoveri kloostrite ametile, kes metsastasid maa mändidega. Selle tulemusel vähenes nõmme ala drastiliselt.
Aastal 1800 olid suured Loode-Saksamaa alad kaetud nõmmede ja sooga. Tänapäeval on kontrastina ainus suur, pidev, allesolev nõmmeala Lüneburgi nõmme looduskaitsealal ja mõnel sõjaväepolügoonil.
19. sajandi keskpaiku tekkisid esimesed positiivsed nõmme kirjeldused, inspireerituna algselt romantistlikust liikumisest. Tööstusliku pöördega Saksamaal muutus puutumatu loodus rahvale veelgi olulisemaks, pakkudes teretulnud kontrasti kiirelt kasvavatele linnadele. Kuna Põhja-Saksamaa nõmmed olid põllumajanduse ja taasmetsastamisega järjest hävinud, oli tulnud aeg allesolevaid nõmmesid kaitsta. Arvukalt kirjanikke ja maalijaid portreteeris nõmme ilu, eriti õitsemise aegu augustis ja septembris. Üks tähtis nõmme kunstnik oli Eugen Bracht. Ja kõige kuulsam nõmme poeet oli kohalik kirjanik Hermann Löns (1866–1914), kes elas mõnda aega jahimajakeses Westenholzi lähistel. Ta töötas nõmmel oma raamatute jaoks ja algatas esimese Saksa looduskaitseala asutamise Lüneburgi nõmmel. Ta maeti aastal 1934 kadakatukka Tietlingenis Walsrode lähistel. Tema tööd olid allikaks kodumaad tutvustavatele filmidele (Heimatfilme), mis toodeti Lüneburgi nõmmel, nagu "Grün ist die Heide" ("Roheline on nõmm") aastast 1932 ja selle 1951. aasta uusversioon, samuti "Rot ist die Liebe" ("Punane on armastus") aastast 1956.
1900. aasta paiku kasvasid nõuded päästa Loode-Saksamaa nõmmemaa ja sood, mida ähvardasid taasmetsastamine ja kuivendus. Lüneburgi nõmmel oli Wilhelm Bode, siis Egestorfi pastor, eriti aktiivne survestamisel ohustatud maa kaitsmiseks. Aastal 1905 tutvus ta plaanidega nädalalõpu majade ehitamiseks Totengrundis. Selle ärahoidmiseks veenis ta professor Andreas Thomsenit Münsterist omandama ala looduskaitsealaks. Aastal 1909 hoidsid pastor Bode ja kreisi administraator (Landrat) Fritz Ecker ära kavandatud Wilseder Bergi metsastamise.
Samal aastal ilmus ajakirjas Kosmos Dr. Curt Floerike pöördumine – tsiteerides olukorda USA-s – rahvusparkide asutamiseks Saksamaal. Selle teostamiseks asutati 23. oktoobril 1909 Münchenis rahvuspargi ühing (Verein Naturschutzpark). Nad kavandasid rahvusparkide loomist Alpides, Keskkõrgustikul ja Põhja-Saksamaa nõmmepiirkonnas. Aastaks 1913 oli ühingul juba 13 000 liiget koos liikmemaksude ja annetustega.
Lüneburgi nõmm Wilsede lähistel valiti Põhja-Saksa rahvuspargi asukohaks. Rahvuspargi ühingu raha eest osteti või renditi aastaks 1913 rohkem kui 30 km² nõmmemaad. Aastal 1921 võeti politseikorraldusega rohkem kui 200 km² Lüneburgi nõmmest kaitse alla, Saksamaal saavutati see esmakordselt. Üks probleem, mis kerkis juba aastaks 1920, oli pidevalt kasvav külastajate arv. Aastal 1924, et hoida külastajaid tundlikest nõmmemaa aladest eemal, asutati vabatahtlik nõmmekaitse (Heidewacht).
Aastal 1933, natsiajastul, võeti vastu riigi kaitse seadus. Lüneburgi nõmm kuulutati nüüd ametlikuks looduskaitsealaks. Järgnevatel aastatel suutis ühing vältida kiirtee läbi pargi ehitamise plaane ja nõmme kasutamist polügoonina. Aastal 1933 saadeti Heidewacht laiali, peamiselt selle pärast, et selle liikmed olid sotsiaal-demokraatlike noorteorganisatsioonide liikmed. Aastal 1939 võeti vastu uus seadus, mis andis esimehele – füürerile – laiaulatusliku võimu. Juudid ei saanud enam olla ühiskonna liikmed.
1891. aasta ja Teise maailmasõja vahel rajati Lüneburgi nõmmele suured sõjaväe polügoonid, sealhulgas suurim Euroopas, Bergen-Hohne polügoon Südheides. Seal on nõmmemaa laialdaselt säilinud, kuigi pole enam üldsusele kättesaadav.
Suure ala ühingule kuulunud looduspargist Schneverdingeni lähistel võttis Briti Reiniarmee aastal 1945 tankipolügoonina kasutamiseks üle. 1950. aastatel liikusid Briti tankid sõjaliste õppuste ajal isegi kuni Wilseder Bergini. Alles Soltau-Lüneburgi lepinguga, mis sõlmiti aastal 1959 Saksamaa Liitvabariigi, Suurbritannia ja Kanada vahel, fikseeriti tankipolügooni piirid. Pidev soomustehnikaga harjutamine alal hävitas täielikult Osterheide taimestiku Schneverdingen lähistel, tekitades suured liivadüünide alad. 1994. aastal andis Suurbritannia niinimetatud Punased alad tagasi looduspargi ühingule, kes föderaalvalitsuse rahalise abiga hakkas sealset loodust taastama.
Augustis 1975 puhkes Südheides tulekahju, mis osutus suurimaks metsatulekahjuks Lääne-Saksamaal selle ajani. Tõsised metsatulekahjud puhkesid piirkonna lõunaosas Stüde, Neudorf-Platendorfi, Meinerseni lähistel ning siis Eschedes Celle lähistel, mis nende laastava mõju ja surmajuhtumite tõttu sai tuntuks kui katastroofiline metsatulekahju Lüneburgi nõmmel.
Nõmm oli piirkond, kus Saksa väed Põhja-Saksamaal, Taanis ja Hollandis alistusid 4. mail 1945 teise maailmasõja lõppedes tingimusteta välimarssal Bernard Montgomery juhitud liitlastele. See on ka piirkond, kuhu tähistamata hauda maeti salaja pärast tema enesetappu Natsi-Saksamaa juhtfiguuri ning SS-i pealiku Heinrich Himmleri keha.
Lüneburgi nõmme läbib kolm kiirteed (Autobahn): A 7, A 27 ja A 250, samuti mitmeid üleriigilisi maanteid, B 3, B 71, B 440 ja muud.
Lüneburgi nõmme läbivad järgmised raudteeliinid:
Tänapäeval on piirkond populaarne turismi sihtpunkt. Sellele aitavad kaasa teemapargid Heidepark Soltaus, Weltvogelpark Walsrode ja Serengeti-Park Hodenhagenis, samuti pakuvad paljud talud puhkusemajutust, tehes Lüneburgi nõmme eriti atraktiivseks perekondadele. Teine grupp turiste on vanurid tasuta giidiga bussireisil (Kaffeefahrten), peatudes tunniks talus kohvipausiks enne Lüneburgi ekskursiooni.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
