Kiililised ehk odonaadid (Odonata) on putukate klassi kuuluv selts.
 |
See artikkel räägib putukate seltsist; teiste tähenduse kohta vaata lehekülge Kiil. |
| Kiililised | |
|---|---|
 Austrolestes annulosus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kiililised Odonata |
Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.
Maailmas elab 5680 liiki kiile, Eestis 62.
Välisehitus
Kiililistel on pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea. Tavaliselt on kiilide keha erksalt värvunud, enamasti rohelise- või sinisekirju. Kiilide tundlad on väikesed ja vähemärgatavad. Tiibadel on väikeste tiivasoonte tihe võrk. Tiibade eesserva tipuosas on tiivatäpp, mis toimib lennul stabilisaatorina ega luba õhukesel tiival vibreerida.[1]
Kiililiste selts jaotub kahte alamseltsi. Taolistiivalistel on ees- ja tagatiivad ühelaiused. Siia kuuluvad väikesed kiililised nagu liidriklased, kõrsiklased ja veidi suuremad vesineitsiklased, kelle isaste tiivad on sinised. Istudes hoiavad nad tiivad tagakeha kohale tõstetuna. Liitsilmad on teineteisest üsna kaugel. Kõigil neil kiilidel on emastel muneti ja nad munevad taimekudedesse. Tiivad on neil enamasti läbipaistvad.[1]
Teise alamseltsi moodustavatel eristiivalistel on tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused. Sellesse rühma kuuluvad suurimad kiilid: tondihobulased, hiilgekiillased ja vesikiillased.[1]
Eluviis
Üldiselt elavad kiilid veekogude läheduses, kuid osade liikide esindajad võivad sooritada ka pikemaid lende sisemaale. Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Putukaid püütakse lennult: saakloomadeks on mitmesugused kahetiivalised, kiletiivalised, liblikad ja ehmestiivalised. Saakobjektide suurus oleneb suuresti kiili enda suurusest.
Kiililised on röövtoidulised, kes püüavad saaki õhust. Kiilidel on tugevad lõuad. Nende ogadega varustatud jalad moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul putukaid püüda. Kiililised on aktiivsemad soojade päikesepaisteliste ilmadega.
Lennuaeg jääb kiililistel soojemale perioodile ehk kevade lõpust kuni sügise alguseni. Aktiivsed on kiilid enamasti päeval, ööseks peatuvad nad puuokstel või veetaimede veepealsetel osadel, kus langevad puhkeseisundisse (tardesse).
Kiilid on suurepärased lendajad ja sageli võib neid kohata veekogudest kaugel. Sageli lendavad nad tervete parvedena: see võimaldab neil asustada uusi veekogusid.[1]
Kõzõlkumis avastati 20. sajandil mitmeid seni kasutamata mageda või peaaegu mageda arteesia vee varusid, mis võimaldas rajada uusi oaase. Ja juba mõne aasta pärast ilmusid sinna kiilid, kuigi oaaside kaugus lähimatest veekogudest oli üle 100 km. Niisugune vahemaa osutus kiilidele ületatavaks.[1]
Lennuvõime võimaldab kiilidel ellu jääda ka veekogu kuivamise korral. Ka kiili vastsed, eriti need, kellel pole trahheelõpuseid, suudavad oma elupaigaks oleva lombi kuivamise korral mööda maad naaberloiku roomata.[1]
Kuigi kiilid lendavad hästi, teevad nad tiibadega üsna lihtsaid liigutusi. Vene putukateadlane J. M. Zalesski suutis kiilid proteesidega lendama panna. Ta lõikas kiilil tiivad ära, jättes järele üksnes tiiva aluse. Sellele kleepis ta teise kiili tiivad või isegi liblika tiivad, ning kiil lendas võõraste tiibadega, lendas küll halvasti, kuid ikkagi lendas.[1]
Sigimine ja areng
Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isaste pulmamängu käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi. Võitluses peale jäänud isane haarab emase rindmikust jalgadega kinni ning täidab seejärel tagakeha ette painutades suguaparaadi spermaga. Sellele järgneb kopulatsioon, mille käigus isane kinnitub sabajätketega emase külge ning viib seejärel sperma emaslooma suguteedesse.
Paarumine võib toimuda kas maapinnal või siis osaliselt või ka täielikult õhus. Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Vesikiillased aga näiteks kasutavad munemissubstraadina veekogude kaldapinnast. Munast väljub eelvastne, kes on ümbritsetud kitiinkestaga. Eelvastse staadium kestab mõne minuti, seejärel kest puruneb ja sealt väljub vastne, keda nimetatakse ka nümfiks või neidiseks.
Kiililiste vastsed elavad seisu- või aeglase vooluga veekogudes ja on samuti röövtoidulised. Troopilise kliimaga aladel arenevad vastsed taimede lehekaenlates või puuõõnsuste väikestes mikroveekogudes. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Vastsed tegutsevad veekogude põhjas või setete pinnal ning taimede vahel. Taolistiivaliste vastsed liiguvad ronides või ujudes keha kahele poole painutades ning eristiivaliste vastsed liiguvad tagasoolest tugeva veejoa väljasurumise teel. Hingamiseks kasutavad taolistiivaliste vastsed tagakeha tipul olevat kolme pikergusega lõpuslehte ning taolistiivaliste vastsed tagasooles paiknevate lõpuslehekeste abil. Vastne kasvab suuremaks, kestub mitu korda ning ronib enne valmikuks saamist taimedele, kus viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.
Suhted ökosüsteemis
Kiilid elavad rohkem soojades maades[1] ja veekogude ääres. Enamik kiililiike eelistab suuremaid või väikemaid siseveekogusid. Kiilid lendavad ka metsalagendikel, metsasihtidel ja siirdesoodel, kus nad armastavad süüa.
Kiilide valmikud püüavad mitmesuguseid väikeseid lendavaid putukaid, sealhulgas palju sääski, kihulasi ja teisi verd imevaid putukaid.[1]
Kiilivastseid söövad meelsasti bentostoidulised kalad: karpkalad, linaskid jt. Suurte kiilide, näiteks tondihobude vastsed võivad omakorda kalamaimude söömisega kalamajandites kahju teha.[1]
Evolutsioon
Kiilid on väga ürgne rühm. Hästi säilinud fossiile tuntakse juba vanaaegkonna kivisöeajastu lademeist, mis on umbes 300 miljonit aastat vanad. Sel ajal olid olemas näiteks paleodiktüopterid, kelle tiibade siruulatus võis küündida 90 sentimeetrini.[1]
Kiililiste sugukonnad Eestis
.jpg)
- hiilgekiillased Corduliidae
- kõrsiklased Lestidae
- liidriklased Coenagrionidae
- ojasääriklased Platycnemididae
- tondihobulased Aeshnidae
- jõgihobulased Gomphidae
- vesikiillased Libellulidae
- vesineitsiklased Calopterygidae
- vöötkiillased Cordulegastridae
Eesti ohustatud kiililised
- rohe-tondihobu (Aeshna viridis)
- valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons)
- hännak-rabakiil (Leucorrhinia caudalis)
- suur-rabakiil (Leucorrhinia pectoralis)
- rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia)
- ida-pronkskõrsik (Sympecma paedisca)
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
