Kärkna klooster
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kärkna klooster ehk Valkena klooster (saksa keeles Zisterzienserkloster zu Falkenau) oli keskaegne tsistertslaste mungaklooster Tartu piiskopkonnas, praeguses Kärkna külas Tartu vallas.
Kloostrit on viimase sajandi jooksul eesti keeles nimetatud Kärkna kloostriks, kuigi selle nimekuju sai paikkond alles 17. sajandil kloostri maadele tekkinud Kärkna mõisa tollaste omanike Gertenite (Tartu bürgermeister Berendt von Gerten) järgi. Klooster on tuntud ka Muuge kloostrina.
Kloostrit on viimasel ajal[millal?] hakatud nimetama tema ajaloolise nimega Valkena, millest sajandite jooksul on kujunenud välja ka viimasel ajal[millal?] pruugitud saksakeelne nimi Falkenau.
Valkena kloostri emaklooster oli Saksi-Anhaltis Naumburgi lähedal Saale jõe ääres paiknev Pforte tsistertslaste klooster ja alates 14. sajandist Stolpe klooster.
Kloostrile kuulusid suured maavaldused, mis paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses ning ka maad väljaspool Tartu piiskopkonda (Järva-, Harju- ja Virumaal) ja maja Tallinnas, samuti mitu panditud mõisa. Kärkna abtkonda kuulusid ka Sangaste Laatre ühes Tõlliste, Uniküla, Velle, Varrikase, Ihatse, Hero, Mõisamaa, Pallule, Rama, Hassikuse ja Raistaga[1].
Tsistertslaste ordu üldkapiitli statuudi järgi ei tohtinud ordu kloostrit ehitada linnadesse, küladesse ja linnustesse, vaid kohta, kuhu inimese jalg päris iga päev ei satu. Asutatud klooster asus Emajõest 0,5 km kaugusel Amme jõe suudmealal (praeguses Lammiku külas) ning täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Kloostri rajamise algataja oli Tartu piiskopkonna esimene Tartu piiskop Hermann I, kes veetis hiljem pimedana seal oma vanaduspäevad ning ka maeti sinna.
Kärkna klooster rajati Amme ja Emajõe nurka ka selleks, et saaks rajada kanalisatsiooniga kalatiikide süsteemi, kuna tsistertslased olid kuulsad kala- ja hobusekasvatajad. Kärkna ja Padise kloostris rakendatud kalakasvatuses oli kasutusel kolme tiigi süsteem. Kalakasvatus oli tsistertslaste seas vajalik, kuna tsistertslaste mungad ei söönud liha, kuid tarvitasid söögiks kala.
1229. aastal alanud ja 1233. aastal lõpetatud esmased kloostrihooned purustasid 1234. aastal Tartu piiskopkonda tunginud Novgorodi-Suzdali väed. Varaseim teade uue kloostri kohta Liivimaa allikatest pärineb 1234. aastast.
Klooster paiknes nelinurksel kunstlikul saarel ja oli ümbritsetud kastellitüüpi ringmüüriga. Uuesti ehitatud klooster kujundati konvendihoonetaoliseks kindluskloostriks, Eestimaa suurimaks vesilinnuseks, mida ümbritses tornidega kindlustatud nelinurkne ringmüür ja veega täidetud sügav vallikraav. Kindluskloostri müürinurkades olid tulirelvatornid, kabel ja majandusruumid.
Kloostrikompleksi läänetiivas asuv kloostri väravaehitis koos tõstesilla ja kahe torniga ning loodetorn said lõpliku kuju alles 16. sajandil, edelaküljel oli vallikraavil vesiveski, idatiivas asus käärkamber ja selle kõrval kapiitlisaal ja ülakorrusel dormitoorium. Lõunatiiva ees asus kaevumaja ja refektoorium, see oli ka traditsiooniliselt refektooriumi asukoht. Läänetiib kuulus konversidele.
Idakülgse vallikraavi taga olid läbivoolava veega kalakasvatustiigid. Vallikraavi taga loodekaarel asus käsitööliste alevik.
Kloostri kirik
Kloostri kogu põhjatiiva hõlmas pikk kahekorruseline kirik, mille all oli kahelööviline krüpt. Kloostrikiriku alumine korrus oli kahelööviline ja kümne traveega, vähemalt idas paiknesid kõrvalaltarid. Kiriku peakorrus oli ühelööviline ja viie traveega, kooriruum oli pikihoonest eraldamata.
Krüptis paiknesid kõrvalaltarid ja matusepaigad, kuhu oli maetud peale esimese Tartu piiskopi Hermanni ka väidetavalt üks Taani kuninga tütar (15. sajandil).
Klausuur
Klausuuri kolme ülejäänud tiiba ühendas ristikäik, kus asusid ilmalike vendade ja vaimulike eluruumid. Vallikraavi sees, kuid väljaspool ringmüüri asus Mihkli kabel, kuhu pääses peale kloostrielanike ka tavaline maarahvas.
Täpne kloostri elanike arv Kärknas ja Padisel ei ole teada, arvatakse, et kummaski kloostris elas 30–40 munka, hinnangu aluseks on andmed, et Padise kloostris tapeti Jüriöö ülestõusu ajal 28 munka.
Kloostri hävitasid Liivimaa sõja algul 1558. aasta augustis Moskva tsaaririigi väed.
Kärkna kloostri ehitiste varemed olid veel 17. sajandil ulatuslikult säilinud, kuid neile sai saatuslikuks arvatavasti 18. sajandi Tartu kaitseehitiste (Tartu kindlus) rajamine, mil neid tõenäoliselt kivimurruna kasutati.
Hoonetest on alles peamiselt kloostrihoone esimese korruse müürid 1–2 meetri kõrguselt, enamikus rusuhunnikute (küngaste) alla mattunud. Avatud ja vaadeldavaid müüriosi on vähe (umbes 10 meetri pikkune lõik), sest kloostri varemeid ei ole senini süstemaatiliselt ja kavakindlalt välja kaevatud. Aprillis 2024 puhastati varemeid talgute korras võsast ning avati uus müürilõik.
Vene-Poola sõja (1562–1582) järel Poola kuningas Stefan Batory andis suurema osa Kärkna abtkonna mõisatest kloostri maaalal kuninglikkudele majandusmõisatele[1].
- 1234 P.
- 1254 Godefridus
- 1264 B.
- 1277–1288 Winandus
- 1295–1298 Daniel
- enne 1304 Johannes de Hapsele
- 1305 Dithmarus
- 1327–1336 Hermannus
- 1346 Everhardus
- 1354 Johannes
- 1388–1397 Albertus
- 1411–1433 Bertoldus
- 1462–1466 Gotfrid Mäke
- 1484 Johannes
- 1504–1525 Lambert
- 1528–1535 Christophorus Hogensteen
- 1538–1540 Gerardus
- 1544–1558 Hermann Wesel (alates 1554 ka Tartu piiskop)
Keskajal kontrollis Itaalia munk Kärkna kloostri munkade usust kaugenemise kuulujuttu. Kohalikud mungad kutsusid külalise sauna. Kuulujutu kummutas Itaalia munga arvamus, et Kärkna kloostri mungad olid nii pühendunud, et läksid põrgukuumusesse ja nuhtlesid ennast peksuga.[2]
- Daugavgrīva klooster, saksapäraselt Dünamünde klooster
- Tsistertslaste klooster Padisel
- Kärkna mõis
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
