John Maxwell Coetzee

John Maxwell Coetzee (sündinud 9. veebruaril 1940 Kaplinnas) on buuri päritolu Lõuna-Aafrikast pärinev Austraalia kodakondsusega ingliskeelne kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (2003). Ta kirjutab inglise keeles ja kasutab kirjanikunime kujul J. M. Coetzee.

John Maxwell Coetzee
Sünniaeg	9. veebruar 1940 (84-aastane) Kaplinn (Lõuna-Aafrika Liit)
Amet	kirjanik
Töökoht	San Martíni ülikool
Autasud	Nobeli kirjandusauhind, Bookeri auhind, Bookeri auhind

John Michael Coetzee (hiljem vahetas ta teise eesnime ära) noorus möödus Kaplinnas ja Worcesteris Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tema vanemate kodune keel oli vaatamata nende afrikandri (buuri) päritolule inglise keel ning ta omandas ingliskeelse koolihariduse. Afrikaani keele õppis ta lapsepõlves peamiselt sugulaste ja sõpradega suheldes.

Coetzee õppis Kaplinna ülikoolis ning lõpetas selle matemaatika (bakalaureus 1961) ja inglise filoloogia erialal (bakalaureus 1960, magister 1963).

1960. aastate alguses asus Coetzee elama Inglismaale, kus ta 1962–1965 töötas IBM-is programmeerijana. Tema tolleaegsed kogemused väljenduvad raamatus "Noorpõlv" (2002).

Inglismaalt kolis Coetzee mõne aasta pärast edasi USA-sse ja asus Texase ülikoolis Austinis doktorandina kirjandust õppima. 1969 kaitses ta doktoritöö Samuel Becketti proosast. Kuni 1983. aastani õpetas ta Buffalo ülikoolis inglise keelt ja kirjandust. 1984 naasis ta Lõuna-Aafrikasse ning temast sai Kaplinna ülikooli inglise kirjanduse professor. Ta on õpetanud ka USA-s Harvardi ülikoolis ja Johns Hopkinsi ülikoolis (Baltimore'is).

1974 ilmus Coetzee esimene jutustus "Dusklands". Selles tõmbas ta paralleele Vietnamis olevate ameeriklaste ja Lõuna-Aafrika afrikandrite vahel. Tema romaani "Südamaal" (1977) põhjal valmis prantsuse mängufilm "Tolm" (1985), mis sama aasta Veneetsia filmifestivalil võitis Hõbelõvi.

Coetzee on esimene kirjanik, kes sai Bookeri auhinna kaks korda: raamatu "Michael K elu ja aeg" eest (1983) ja raamatu "Häbi" eest (1999). Soovides vältida avalikkuse tähelepanu, ei ilmunud ta auhindu vastu võtma.

2002 läks Coetzee pensionile ning kolis Austraaliasse Adelaide'i, kus ta sai Adelaide'i ülikooli inglise filoloogia osakonna au-uurijaliikmeks.

2. oktoobril 2003 määrati talle neljanda aafriklasena Nobeli kirjandusauhind kui kirjanikule, kes "arvututes maskides kujutab kõrvalseisja üllatavat kaasahaaratust".

2006. aastal sai Coetzee Austraalia kodakondsuse.

Coetzee teosed on alati selgelt seotud tema sünnimaa sotsiaalsete ja poliitiliste probleemidega ning seavad kõrgel esteetilisel tasemel keskmesse inimlikkuse. Üksiksaatuste varal kujutab ta allegooriliselt inimest üldse. Tema loomingu üks põhimotiiv on apartheid.

Peale romaanide on Coetzee avaldanud kriitikat (ka ajakirjas The New York Review of Books) ja tõlkeid.

Tunnustus

• 1980 – Central News Agency Literary Award (Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrgeim kirjandusauhind) romaani "Barbarite ootel" eest
• 1983 ja 1999 – Bookeri auhind
• 1992 – Chevalier dans l'Ordre des Arts et des Lettres
• 1995 – Rahvaste Ühenduse kirjandusauhind (romaani "The Master of Petersburg" eest)
• 1995 – The Irish Times International Fiction Prize (romaani "The Master of Petersburg" eest)^[1]
• 1987 – Jeruusalemma auhind
• 1998 – Lannan Award for Fiction
• 2000 – Rahvaste Ühenduse kirjandusauhind (romaani "Disgrace" eest)
• 2002 – Chicago ülikooli Distinguished Service Professor
• 2003 – Nobeli kirjandusauhind

Raamatud

• "Dusklands" (Johannesburg 1974; kaks novelli: "The Vietnam project"; "The Narrative of Jacobus Coetzee"
• "In the Heart of the Country" ("Südamaal"; London 1977; Lõuna-Aafrika motiivid; USA-s pealkirjaga "From the Heart of the Country")
• "Waiting for the Barbarians" ("Barbarite ootel"; London 1980; eesti keeles 1989 Enn Soosaare tõlkes)
• "The Life and Times of Michael K" ("Michael K elu ja aeg"; London 1983)
• "Foe" (London 1986; "Robinson Crusoe" ainetel)
• "White Writing: on the Culture of Letters in South Africa" (New Haven 1988; esseed)
• "Age of Iron" ("Rauaaeg"; London 1990; Lõuna-Aafrika motiivid)
• "Doubling the Point: Essays and Interviews" (Cambridge (Massachusetts) 1992; esseed)
• "The Master of Petersburg" ("Peterburi meister"; London 1994; romaan)
• "Giving Offense: Essays on Censorship" (Chicago 1996; esseed)
• "Boyhood: Scenes from Provincial Life" ("Poisipõlv: stseenid provintsielust"; London 1997)
• "What is Realism?" (Bennington 1997; essee)
• "Disgrace" ("Häbi"; London 1999; eesti keeles Vagabund 2003, Vladimir Indriksoni tõlge, värsid Harald Rajamets; tegevus toimub üksildases talus Lõuna-Aafrikas)
• "The Lives of Animals" (Princeton 1999)
• "The Humanities in Africa = Die Geisteswissenschaften in Afrika" (München 2001)
• "Stranger Shores: Literary Essays, 1986–1999" (London 2001; esseed)
• "Youth" ("Noorpõlv"; London 2002)
• "Elizabeth Costello: Eight Lessons" (London 2003; essee ja ilukirjanduse piiril)

Viited

1. Irish Timesi kirjanduspreemiate laureaadid. Vaadatud 20.04.2020.

Välislingid

• Raamatu "Barbarite ootel" tutvustus
• Raamatu "Häbi" tutvustus
• Kirjaniku tutvustus Nobeli auhinna saamise puhul; fotoportree Enn Soosaare, Vladimir Indriksoni ja Krista Kaera kommentaarid
• Rootsi Akadeemia kommentaar
• Fotoportree
• Nobeli auhinna võitmise puhul
• Nobeli auhinna puhul