Jaan Raamot (vene keeles Рамот Иван Матвеевич) VR III/1 (28. juuli vkj/ 9. august 1873 Vigala vald, Vigala kihelkond, Läänemaa – 5. jaanuar 1927 Jäneda) oli Venemaa keisririigi (IV Riigiduuma) ja Eesti poliitik, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige.
 | |
| Sünniaeg | 9. august 1873 |
|---|---|
| Sünnikoht | Vigala vald, Vigala kihelkond |
| Surmaaeg | 5. jaanuar 1927 |
| Erakond |
Eesti Rahvameelne Eduerakond Eesti Maarahva Liit |
| Amet | Eesti Ajutise Valitsuse põllutöö- ja toitlusminister (1918) |
| Õppeasutus | Mustiala põllutööinstituut |
Elulugu
Jaan Raamot sündis talurentniku Matvei Raamatu pojana. Õppis Pärnu linnakoolis, Kuldīga õpetajate seminaris Lätis ja Mustiala põllutööinstituudis Soome suurvürstiriigis, mille lõpetas 1898.
1898. aasta sügisel määrati ta piimaasjanduse instruktoriks Novgorodi kubermangu, kus töötas aasta. Aastail 1899–1901 õppis ta Königsbergi ülikoolis agronoomiat, misjärel, töötanud paar aastat piimanduskooli juhatajana Tula kubermangus, sai ta Vene põllutööministeeriumilt stipendiumi, mis võimaldas tal end täiendada Leipzigi ja Kieli laboratooriumis ning tutvuda piimanduse korraldusega Saksamaal, Taanis ja Rootsis.
1905 kaitses ta Königsbergi ülikoolis filosoofiadoktorikraadi väitekirjaga "Beiträge zur Bakterienflora des Edamer-Käses".
Poliitiline tegevus
Poliitiliselt oli seotud Tallinna liberaalsete rahvuslaste ringkonnaga. Konstantin Pätsi toimetatud radikaalse päevalehe Teataja aktiivse kaastöölisena avaldas ta selles nii erialaseid kui ka üldpoliitilisi artikleid.
1903 nõudis ta Liivimaa rüütelkonna mõisnike esinduskogu maapäeva asendamist Vene keisririigi sisekubermangudes kehtestatud valitsusvormi semstvoga.
1905 asus ta Eesti Aleksandrikooli inspektori kohale, kelleks jäi kuni kooli sulgemiseni 1906. aastal.
Avaliku elu tegelasena langes 1905. aasta revolutsioonis silmapaistnuna, 1906. aasta algul karistussalga kätte ja oli pool aastat vangis.
1910 ostis ta Raadi vallas Sahkapuu suurtalu koos telliskivivabrikuga. Seal asutas ta koos abikaasa Mari Raamotiga kaheaastase õppeajaga tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskursused, kus seitsme aasta jooksul sai teoreetilise ja praktilise emakeelse hariduse 265 noort perenaist.
Tegevus Vene Riigiduumas
Jaan Raamoti suur poliitikukarjäär algas tema valimisega Eesti Rahvameelse Eduerakonna saadikuna Venemaa Riigiduuma IV Koosseisu, kus ta Nagu enamik Baltimaade duumasaadikuid, astus ta kadettide fraktsiooni. Valituks osutus ta Põhja-Liivimaa (Lõuna-Eesti) talupoegade poolt.
J. Raamot võttis osa Eesti omavalitsuse loomisest ja omariikluse ettevalmistamisest 1917. aastal. Pärast keiser Nikolai II ja Mihhail I troonist loobumist ning Ajutise Valitsuse moodustamist määras Venemaa Ajutine Valitsus Raamoti Soome asjade ülemkomissari abiks ja Vene Riigipanga komissariks.
Tegevus Eesti iseseisvuse saavutamisel
Oma kõnedes Vene Riigiduumas nõudis ta liberaalseid reforme, baltisaksa aadli privileegide kaotamist ja eestlaste poliitiliste õiguste laiendamist jne. Kõige olulisem oli 1916 sisse antud seaduseelnõu, mille järgi maaomavalitsus pidi aadli asutustelt (rüütelkondadelt) minema avara valimisõiguse alusel eestlaste ja lätlaste kätte, asjaajamiskeeleks pidi saama põlisrahva emakeel. Need reformiprojektid ei leidnud loodetud tähelepanu.
Omades tutvusi ja positsiooni vene kõrgbürokraatlikes sfäärides, tõstatas ta taas Eesti autonoomia küsimuse Ajutise Valitsuse ees. Venemaa Ajutise Valitsuse esimene esimees vürst Georgi Lvov andis 8. märtsil 1917 Raamotile kirjaliku volituse välja selgitada Eesti omavalitsusega seotud küsimused kohapeal, Tallinnas ja Tartus.
Jaan Raamoti osavõtul töötati välja Eesti omavalitsuse reformi projekt ja 30. märtsil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus määruse Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise reorganiseerimise kohta. Eestimaa (Põhja-Eesti) ja Põhja-Liivimaa (Lõuna-Eesti) ühendati üheks rahvuskubermanguks, mille valitsemine pandi kubermangukomissarile.
Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsusorganina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Eesti Maapäev), mis pidi olema eestlaste ajaloos esimene üldise valimisõiguse alusel valitud esinduskogu.
Juunis 1917 toimunud Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu valimistel valiti Jaan Raamot selle liikmeks.
Juulis sai temast Maanõukogu täitevorgani – Ajutise Maavalitsuse esimene esimees (kuni oktoobrini 1917) ja põllumajandusosakonna juhataja. 1917 ühines Jaan Raamot Eesti Maarahva Liiduga ja temast sai selle agraarpartei tähtsamaid tegelasi.
1917/1918. aastavahetusel ettevalmistatava Iseseisvusdeklaratsiooni (memorandumi) väljatöötamiseks moodustati parteidevaheline büroo, kus Maaliitu esindas Jaan Raamot.
Tegevus Eesti Vabariigis
24. veebruaril 1918 Eestimaa Päästekomitee päevakäsuga nr 5 väljakuulutatud esimese Eesti Ajutise Valitsuse koosseisu liideti Raamot, kui põllutöö- ja toitlusminister.
Nn esimene Ajutine Valitsus püsis selles koosseisus kuni 12. novembrini 1918. 11. novembril 1918 jõudis lõpule Saksa okupatsioon Eestis.
Eesti Ajutise Valitsuse Maanõukogu (Maapäev) 24. novembri 1918. aasta otsusega lahutati Põllutöö- ja Toitlusministeerium Põllutööministeeriumiks ja Toitlusministeeriumiks. Põllutööministriks määrati Otto Strandmann ja toitlusministriks Jaan Raamot[1].
Saksa okupatsiooni ajal tegutses ruumipuuduse tõttu Eesti Valitsus algselt Vanaturu kaelas toonase teedeministri Ferdinand Petersoni kodus, siis aga Raamotite 9-toalises korteris, kus:
„ Tuli “Korralda asjad nõnda, et valitsuse koosolekuid võiks kümmekond päeva meie kodus pidada!”. Tuligi siis kiires korras ruumides ümberkorraldusi teha, sest valitsus tarvitas ruume mitte ainult koosolekute tarvis, vaid tuli siia ühes oma kantselei ja kogu asjaajamisega. Varsti ilmusid valitsuse sekretär Eduard Laaman ja riigiasjade valitseja Theodor Käärik kogu kantselei personaliga, mis koosnes paarist masinakirjutajapreilist kirjutusmasinatega, paarist käskjalast ja kuberneri endisest vanast pika halli habemega teenrist.“
– Mari Raamot (1872–1966), “Minu mälestused”, 1962[2]
Saksa okupatsiooni ajal tegutses see valitsus põranda all ning Raamot tegeles rahakogumisega Eesti välisdelegatsiooni ülalpidamiseks. Saksa-vastase mässu ärahoidmise ettekäändel vahistasid okupatsioonivõimud augustis 1918 suure hulga eesti tegelasi. Raamoti asemel, keda ei saadud kätte, võeti vangi tema abikaasa Mari ja poeg Ilmar.
Vabadussõja ajal oli Raamot Konstantin Pätsi kolmandas ajutises valitsuses toitlusministriks kuni valitsuse lahkumiseni mais 1919.
Jaan Raamot asendas pärast Eduard Georg Aule tagasiastumist Eesti Asutavast Kogust 23. aprillil 1919 teda Asutavas Kogus[3].
Maaliidu nimekirja järgi valiti ta Asutavasse Kogusse, kus ta osales maaseaduse väljatöötamisel. Hiljem viis ta maareformi ellu põllutööministri abina, ta oli Eesti Agronoomide Seltsi asutajaid 1919 ja valiti selle esimeseks esimeheks.
11. märtsil 1921 nimetas Vabariigi Valitsus Jaan Raamoti põllutööministri abiks[4].
Tegevus majanduselus
Foto: 16.09.2011
Alanud majandustegevuses vahendajatena Nõukogude Venemaa ja Euroopa asutas Jaan Raamot oma Sahkapuu talu müügist saadud 700 tuhande margaga koos insener Karl Ipsbergi, August Jansoni, Karl Saretoki ja Jaan Kirsiga ariühingu Atlanta, mille asutajateks ja osanikeks oli 7 isikut. Atlanta äri sai aluse nende ühest esimesest äritehingust Nõukogude Venemaaga, kes ostis Atlanta kaudu Saksamaalt 300 miljoni Saksa marga eest Singeri õmblusmasina osi. Järgmisena omandas Atlanta mitmeid saeveskeid Saaremaal, Tallinnas ja Petseris, kus ostetud mets muutus propsideks ja laudadeks ning rändas eksportkaubana Inglismaale. Tallinna asutati oma naelavabrik, kosmeetika- ja seebivabrik, samuti nööbivabrik, mis oli esimeseks Baltimaadel[5]. Äritegevuse laienemisel Nõukogude Venemaal, seal ajutiselt kehtestatud NEPi tingimustes kaasati äritegevusse ka uusi osanikke ja osanike arv suurenes 13-le; äritegevusega liitusid ka Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Atlanta esindajaks Peterburi suundus osanik Jaan Kirs, kes rentis Peterburi suurima õllevabriku Novaja Bavarija ja üle Venemaa tuntud Landrini kompvekivabrik ja ühe naftapuhastamise vabriku. Asutatud majandustegevus andis suurt kasumit, millest osanikud said juba esimese tegevusaasta jooksul kõik ärisse mahutatud kapitali mitmekordselt tagasi. Kuid Nepi ajajärk Venemaal kestis ainult aasta või paar. Äritegevusele Nõukogude Venemaal hakati takistusi tegema. See algas sellega, et nõukogude pool asus sõlmitud ärilepinguid enda kasuks "tõlgendama", misjärel tõsteti makse ja tekitati raskusi kauba transportimisel. Kõik see lõppes lepingute tühistamise ja ettevõtete nõukogude võimule "üleandmisega".
Pärast Venemaa-äri fiaskot tegeles Raamot laevandusäriga, ta ostis endale oma väikese "kaubalaevastiku", mis koosnes kaheksast mootorpurjekast, millest pooled olid neljamastilised. Oma laevade kogutonnaažilt oli ta jõudnud Eesti kaubalaevastikus kolmandale kohale, kuid endisele sõjaministrile August Hankole antud miljoniline laen pärast Hanko pankrotti viis ka tema suurde kahjumisse. Raamotil tuli oma laevad müüa maha ja järele jäi esialgu ainult mootorpurjekas Viljandi, mille ta oli aga sunnitud samuti võla katteks ära andma piiritusekuningas Eduard Krönströmile.
1926 läks Jaan Raamot Jänedale, kus töötas põllutöökooli juhatajana kuni oma elupäevade lõpuni.[6]
Tunnustus
Isiklikku
1899 abiellus Peterburis Mari Tammega (1872 Tarvastu – 1966 New York), kellest sai tuntud seltskonna- ja naisliikumistegelane; neil oli poeg Ilmar (1900–1991), kes oli agronoom ja poliitik.
Mälestuse jäädvustamine
Jaan Raamot suri 1927. aasta alguses ning maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Tema hauale telliti arhitekt Karl Lüüsi projekti järgi hauasammas kirjaga " Eesti vaprad vanemad vaimuvallast vaatavad". Sambal on skulptor Ferdi Sannamehe valmistatud portreereljeef.[7]
Viited
Kirjandust
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
