From Wikipedia, the free encyclopedia
Inimgeograafia ehk ühiskonnageograafia on geograafia haru, mis uurib inimeste elu ja majandustegevust kohalikul, regionaalsel ja maailma tasandil ruumis ja ajas. Inimgeograafia on üks kahest geograafia peamisest suunast. Inimgeograafia on sotsiaalteaduste haru, mis uurib maailma, inimesi, kogukondi ja kultuure[1], keskendudes koha- ja ruumisuhteile. Inimgeograafia analüüsib inimkonna, looduse ja inimtegevuse vastasmõju ja suhteid nii looduse kui ka ühiskonna seisukohast.
Inimgeograafia erineb loodusgeograafiast selle poolest, et keskendub inimtegevusele ja kasutab sagedamini kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Teadusharuna on inimgeograafia iseäranis mitmekülgne meetodite ja teoreetiliste lähenemiste poolest.
Inimgeograafia peamised allharud on majandus- (sh tööstus-, põllumajandus-, veondus- ja turismigeograafia), sotsiaal- (sh rahvastikugeograafia ja asustusgeograafia (linna- ja ruraalgeograafia), poliitiline (sh valimis- ja sõjageograafia ning geopoliitika), meditsiini-, ajalooline, kultuurigeograafia (sh keelte ja religioonide geograafia) jm.
Nii loodus- kui ka sotsiaalgeograafilistel teadmistel on pikk ajalugu. Geograafia ajaloos on geograafid tihti kirja pannud ja seletanud nähtusi, mida tänapäeval käsitletakse loodusgeograafia asemel pigem inimgeograafia osana. Näiteks Vana-Kreeka geograaf ja ajaloolane Hekataios Mileetoselt kirjeldas nii antiikmaailma elanikke kui ka loodusolusid.
Geograafiat hakati Inglise ülikoolides õpetama 16. sajandi lõpus, USA-s 19. sajandi alguses. Formaalse akadeemilise teadusharuna tunnustati geograafiat alles 18.-19. sajandil.[2]
1830. aastal rajati Inglismaal Kuninglik Geograafiaselts (Royal Geographical Society) [3], esimene geograafia õppetool loodi Suurbritannias aga alles 1917. aastal. Esimene, kes Suurbritannias silma paistis, oli Halford John Mackinder, keda peetakse üheks geopoliitika ja geostrateegia loojaks. Mackinder hakkas Oxfordi Ülikoolis õpetama 1887. aastal.
Riiklik Geograafiaselts (National Geographic Society) loodi 1888. aastal USA-s ja see hakkas välja andma ajakirja National Geographic, millel on siiani tähtis koht geograafia populariseerimisel. Riiklik Geograafiaselts on pikka aega pakkunud geograafiaharidust ja korraldanud uurimusi.
Üks esimesi olukordi, kus geograafia meetodeid ei ole kasutatud üksnes Maa füüsikaliste omaduste kirjeldamiseks ja teoretiseeringuks, on John Snow kaart 1854. aasta Broad Streeti koolerapuhangu kohta. See kaart on ühtlasi esimesi tõendusi meditsiinigeograafia tekke kohta.
Praegune küllaltki selge erinevus loodus- ja inimgeograafia vahel kujunes alles hiljem. Inim- ja loodusgeograafia vaheline seos avaldub kõige selgemini keskkonnadeterminismis, mis sai populaarseks 19. sajandil ja mis oli tihedasti seotud evolutsioonibioloogia teooriatega. Selle suunaga tegelesid Carl Ritter, Ellen Churchill Semple, Ellsworth Huntington, Thomas Griffith Taylor jt. Keskkonnadeterminismi teooria järgi sõltub inimeste tegevus ja käitumine otseselt neid ümbritsevast looduskeskkonnast. 19. sajandi keskel sattus keskkonnadeterminism rünnaku alla metoodilise järjepidevuse puudumise tõttu, hiljem püüde tõttu õigustada rassismi ja imperialismi.
Sarnane inim- ja loodusgeograafia kokkupuude ilmneb ka hilisemas regionaalgeograafias 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel. Regionaalgeograafia eesmärk oli jagada ruum regioonideks ning sedakaudu mõista ja kirjeldada iga regiooni erijooni nii inim- kui ka loodusgeograafiast lähtudes. Säilisid mõned tähelepanekud keskkonna mõjust ühiskonnale ja kultuurile nagu keskkonnadeterminismiski, küll aga possibilismi ja kultuuriökoloogia mõjutustega.
1960. aastate toimus kvantitatiivne revolutsioon, mis tõi kaasa tugeva kriitika regionaalgeograafia kohta. Heideti ette teadusliku ranguse puudumist ja teadusharu kirjeldavat olemust. Jätkati geograafia eristamist geoloogiast ja inimgeograafia eristamist loodusgeograafiast. 20. sajandi keskel hakkasid geograafid ruumiprobleemide lahendamisel rakendama statistilisi ja matemaatilisi meetodeid.[1] Omandati kvantitatiivsed meetodid ruumimustrite analüüsimiseks ja ruumilise organiseerumise mudeli arendamiseks.[2]. Kvantitatiivrevolutsiooni käigus loodud edasiarendused on nähtavad geoinfosüsteemides. Statistika kasutamine, ruumimudelite loomine ja positivistlik lähenemine on senini aktuaalne mitmes inimgeograafia kõrvalharus. Selle ajajärgu tuntumaid inimgeograafe on Fred Schaefer, Waldo Tobler, William Garrison, Peter Haggett, Richard Chorley, William Bunge ja Torsten Hägerstrand.
Paljud positivismi kriitikud sidusid end uue esile tõusnud geograafia haruga. Kriitilise geograafia esiletõus märkis inimgeograafia ajaloos järjekordset pöördepunkti. Esilekerkinud biheiviorism püüdis mõista, kuidas inimesed loovad koha ja ruumi ning teevad lokaalseid otsuseid. Veelgi mõjukamaks osutus radikaalne geograafia, mis tõusis esile 1970. ja 1980. aastatel ning toetus marksismi teooriale ja tehnikatele. Radikaalset geograafiat seostati selliste geograafidega nagu David Harvey ja Richard Peet. Keskenduti eelkõige inimese käitumise uurimisele. Kasutati nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid. Üritati leida lahendusi probleemidele, mis kaasnesid kvantitatiivse lähenemisega[4], prooviti pakkuda pigem seletusi kui kirjeldusi ning alternatiive, lahendusi ja poliitilist seotust,[5] seda kõike vastupidi eraldatusele, mis on iseloomulikum positivismile. Kvantitatiivsele lähenemisele heidetigi enim ette, et see ei suutnud kirjeldada elu täielikult, et see jättis kõrvale inimese mõju. Radikaalne geograafia ja marksismi ning sellega seotud teooriate jooned on tänapäevase inimgeograafia oluline osa. Humanistlik geograafia, mille üks tuntumaid esindajaid on Yi-Fu Tuan, sarnaneb biheivioristliku geograafiaga, kuid on metoodiliselt veelgi kvalitatiivsem. Humanistlikus geograafias kasutatakse sageli näiteks osaluseksperimenti ehk etnograafilist meetodit ning intervjuu- ja ankeetküsitluse meetodit.[6]
Kriitilise geograafia muutused viisid nüüdisaegsete lähenemisteni teadusharus, näiteks feministliku geograafia ja uue kultuurigeograafiani, ning tiheda seoseni postmodernismi ja poststrukturalismi teooriate ja filosoofiatega.
Peamised uurimissuunad inimgeograafias keskenduvad järgmistele uurimisvaldkondadele.
Kultuurigeograafia on ruumiline kultuuriteadus. Kultuurigeograafia uurib kultuuritooteid ja norme ning nende muutumist ja suhteid kohtades ning ruumis. Kultuurigeograafia kirjeldab ja analüüsib inimeste ruumilist käitumist ja seda, kuidas keel, religioon, majandus, valitsus ja muud kultuurilised fenomenid eri kohtades muutuvad või jäävad samaks.[7]
Alajaotus: lastegeograafia, zoogeograafia, keelegeograafia, religioonigeograafia, seksuaalsuse geograafia.
Majandusgeograafia uurib inimeste majandusliku tegevuse paiknemist ja ruumilist korraldust. Peamised uurimisteemad on globaliseerumisprotsessid, majanduse ruumiline korraldus, institutsioonide, ühiskonnakorralduse ja kultuuri mõju majanduse ruumilisele korraldusele.[6]
Alajaotus: üldmajandusgeograafia, üksikute majandusharude geograafia (tarbimisgeograafia, tööhõive- ja tööjõu geograafia).[6]
Meditsiinigeograafia all mõistetakse inimeste haiguste geograafilise leviku, tervisliku seisundi ning tervishoiu valdkonna geograafiliste iseärasuste uurimist.
Ajalooline geograafia on mineviku ühiskondade ruumilise korralduse uurimine.[6] Ajalooline geograafia tegeleb laia temaatika ja probleemistikuga. Tavalised uurimisteemad on geograafia ajalugu ja kohtade või regioonide muutumine aja jooksul. Paljud geograafia ajaloo uurijad tegelevad geograafia seaduspärasuste muutumisega aja jooksul, kaasa arvatud inimeste vastastikmõju keskkonnaga ja kultuurmaastike loomine.
Poliitiline geograafia on ruumiline politoloogia ehk uurib poliitilise tegevuse ruumilist korraldust.[6] Poliitiline geograafia uurib nii saaduste jaotumise ruumilist ebavõrdsust kui ka poliitilisi protsesse ja seda, kuidas poliitilised protsessid on mõjutatud ruumilistest struktuuridest. Poliitilise geograafia jagunemine: rahvusvaheliste suhete geograafia, riigisiseste suhete geograafia. Poliitiline geograafia hõlmab näiteks valmisgeograafiat, geopoliitikat ja sõjageograafiat.
Rahvastikugeograafia käsitleb seda, mil määral ruumilised muutused rahvastiku levikus, koosseisus, migratsioonis ja rahvastikukasvus on seotud koha olemusega. Rahvastikugeograafia tegeleb ennekõike paiknemise ja ruumilise korralduse mõjuga rahvastikuprotsessidele, mitte rahvastikuprotsesside uurimisega.[6]
Asulastiku geograafia on teadus linna ja maapiirkondadest, pöörates erilist tähelepanu asulate sisemise struktuuri (asulageograafia) ning erinevate asulate vastastikuste mõjude uurimisele (asulategeograafia).[6] Uuritakse alasid, kuhu on koondunud ehitised ja infrastruktuur, ning kus enamik majandustegevusest kuulub teise ja kolmandasse sektorisse. Linnageograafia puhul tegeletakse tihedama rahvastikutihedusega aladega.
Eesti kõrgkoolides on kaks inimgeograafia õppetooli.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudis on inimgeograafia professor Rein Ahas, samas töötavad Ott Kurs, Jussi Jauhiainen, Garri Raagmaa, Tiit Tammaru, Ain Kull, Erki Tammiksaar, Anto Aasa, Uudo Pragi, Ülle Liiber, Tiia Rõivas, Siiri Silm ja Olle Järv.
Tallinna Ülikoolis on inimgeograafia professor Hannes Palang, kes juhatab ka sellealast uurimisrühma.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
