From Wikipedia, the free encyclopedia
Idapartnerlus (IP) on 2009. aastal Euroopa Liidu (EL) naabruspoliitikast välja kasvanud suund eesmärgiga tihendada Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene koostööd ja integratsiooni EL-iga.[1][2]
Partnerlust hõlmav otsus võeti vastu 26. mail 2008 Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu istungil Brüsselis Poola välisministri Radosław Sikorski algatusel ja Rootsi toetusel. Tippkohtumine partnerluse loomiseks toimus 7. mail 2009 Prahas. Teine IP tippkohtumine toimus 29.–30. septembril 2011 Varssavis Poola ELi presidentuuri ajal (2011 juunist detsembrini).
Ida-Euroopa lõimimine oli üks raskuspunkte Tšehhi Vabariigi eesmärkide hulgas Euroopa Liidu eesistujamaana (2009 jaanuarist juunini). Sihiks on seatud nende kuue endise Nõukogude liiduvabariigi poliitiliste ja majanduslike reformide toetamine. Neile on kavandatud tollivaba kaubanduse ja viisavaba reisimise võimaldamine. Koostöö süvendamise huvides on kavandatud välisministrite kohtumine kord aastas ja tippkohtumine iga kahe aasta järel.
Välisministrite esimene kohtumine idapartnerluse raames toimus 8. detsembril 2009 Brüsselis. Seal teatati, et tõenäoliselt alustatakse 2010. aastal kõikide osalevate maadega, välja arvatud Valgevenega, assotsieerumislepingut käsitlevaid läbirääkimisi.
Euroopa Liidu koostöö partnerriikidega idapartnerluse kaudu on jaotatud neljaks teemaplatvormiks:
Armeenia ja Euroopa Liit sõlmisid 1996. aastal partnerlus- ja koostööleppe, mis jõustus 1999. aastal. 2006. aastal võeti vastu viieaastane Euroopa naabruskonnapoliitika tegevuskava (Action Plan). Läbirääkimised assotsieerimislepingu (Association Agreement) sõlmimiseks, mis asendab varem sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut ning hõlmab ka vabakaubanduslepet (Deep and Comprehensive Free Trade Agreement – DCFTA), algasid 2010. aastal. 2010. aasta novembris allkirjastati ka EL-i ja Armeenia teineteisemõistmise memorandum kõikehõlmava institutsioonide ülesehituse raames (Comprehensive Institution Building), mis aitaks reformida Armeenia avalikke institutsioone ja tuua neid lähemale EL-i standarditele.[3]
Aserbaidžaan ja EL sõlmisid partnerlus- ja koostööleppe 1996, mis jõustus 1999. aastal. 2006. aastal võeti vastu viieaastane Euroopa naabruskonnapoliitika tegevuskava. Aserbaidžaani suurimaks huviks suhetes EL-iga on oma kohaolu suurendamine Euroopa energiaturul. Läbirääkimised assotsieerimislepingu sõlmimiseks algasid 2010. aasta juulis, kuid erinevalt teistest IP riikidest ei hõlma need vabakaubanduslepet, kuna Aserbaidžaan ei ole liitunud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO). Läbirääkimised viisalihtsustuse ja tagasivõtulepingu osas ei ole veel alanud.[4]
Gruusia ja EL võtsid viieaastase naabruskonnapoliitika tegevuskava vastu 2006. aastal, sellele eelnes partnerlus- ja koostööleppe allkirjastamine 1996. ja jõustumine 1999. aastal. Läbirääkimised assotsieerimisleppe sõlmimiseks, mis hõlmab ka vabakaubandust, algasid 2010. aasta juulis. 2010. aasta oktoobris sõlmiti ka teineteisemõistmise memorandum kõikehõlmava institutsioonide ülesehitamise raames, mis aitab tugevdada Gruusia avaliku halduse suutlikkust. 2008. aasta Vene-Gruusia sõjas oli EL lepitaja rollis kahe vaenuliku riigi rahuläbirääkimistel. Pärast sõjategevuse lõppemist saatis EL Gruusiasse 250-liikmelise vaatlusmissiooni (European Union Monitoring Mission), keda Vene osapool pole aga siiani lubanud okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia aladele.[5]
Moldova on idapartnerluse raames üks kõige edasijõudnumaid riike. Moldova ja EL allkirjastasid partnerlus- ja koostööleppe 1994. aastal, tegevuskava võeti vastu 2005. aastal. 2010. aastal alustati tööd assotsieerimisleppega, mis hõlmab ka vabakaubanduslepet.[6]
Ukraina on esimese idapartnerluse riigina jõudmas lõpule assotsieerimisleppega, mis hõlmab ka vabakaubandust ning mille läbirääkimistega alustati juba 2007. aastal. Sellele eelnenud partnerlus- ja koostöölepe allkirjastati 1994 ning jõustus 1998. aastal. Euroopa Naabruskonnapoliitika tegevuskava võeti vastu 2005. aastal.[7]
Teiste idapartnerluse riikidega võrreldes on Valgevene suhe EL-iga kõige keerulisem. Juba 1997. aastal peatati partnerlus- ja koostööleppe ratifitseerimine ning järgmisel aastal lisas EL suure osa Valgevene kõrgemast ametkonnast oma persona non grata nimekirja. Aastatel 2007–2008 hakkasid suhted taas soojenema, Valgevene liitus EL-i idapartnerluse initsiatiiviga, kuid 2010. aasta presidendivalimistele järgnenud meeleavalduste jõhker mahasurumine ning opositsiooniliidrite vangistamine viis taas suhete teravnemiseni. Valgevene delegatsioon lahkus 2011 Varssavi tippkohtumiselt, samas osalevad Valgevene ametnikud siiski endiselt idapartnerluse programmides.[8]
28. juunil 2021 peatas Valgevene oma osalemise idapartnerluses.[9]
Pikemalt artiklis Eesti Idapartnerluse Keskus1. jaanuaril 2011 loodi Eesti Diplomaatide Kooli (EDK) ja Eesti Välisministeeriumi koostöös Eesti Idapartnerluse Keskus (EIPK). Keskust rahastati nii Välisministeeriumi arengukoostöö vahenditest kui ka mitmepoolsetest koostööprogrammidest samameelsete doonoritega.
EIPK korraldas eelkõige idapartnerluse partnerriikide keskmise ja vanema astme ametnikele suunatud koolitusi, tugevdamaks nende riikide haldussuutlikkust ja võimekust teha koostööd Euroopa Liiduga, pakub IP partnerriikide noortele diplomaatidele, riigiametnikele, kodanikuühenduste ja meediaesindajatele koolitusi ning korraldas idapartnerlust ja IP partnerriike puudutavaid uuringuid, seminare, ümarlaudu ja konverentse.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
