Hugo Bernhard Rahamägi

Hugo Bernhard Rahamägi (2. juuni 1886 Kurtna vald – 1. september 1941 Kirov, hukati) oli eesti usuteadlane ja poliitik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop aastail 1934–1939.

Hugo Bernhard Rahamägi
Haridusminister
Ametiaeg 1924–1925
Eelnev	Rudolf Georg Gabrel
Järgnev	Jaan Lattik
Isikuandmed
Sünniaeg	2. juuni 1886 Kurtna vald
Surmaaeg	1. september 1941 Kirov
Rahvus	eestlane
Erakond	Kristlik Rahvaerakond
Abikaasa	Melanie Kukk
Alma mater	Tartu Ülikool, usuteaduskond
Elukutse	usuteadlane ja poliitik
Tunnustus	Uppsala Ülikooli audoktor, 1932 Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk, 1936 Soome Valge Roosi Rüütliordu suurrist, 1937 Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk, 1938

19. juunil 1934 valiti ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskopiks 226 poolt- ja 131 vastuhäälega, vastaskandidaat Jaak Varik sai 127 poolt- ja 227 vastuhäält^[1].

Ta on tuntud taotluse poolest ülendada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop peapiiskopiks ja jagada kirik piiskopkondadeks. Oma ametiaja algul saavutas ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikule avalikõiguslikud alused, kirikupea oli alates 1938. aastast ameti poolest Riiginõukogu liige. Seetõttu on teda süüdistatud ka kiriku riigivõimu alluvusse seadmises.

Hugo Bernhard Rahamägi oli mesinik, aednik ja maletaja.^[2]

Haridustee

Õppis Jõgisoo vallakoolis, Keila kihelkonnakoolis (1893–1895) ja Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis (1895–1905), mille lõpetas kuldaurahaga. Seejärel õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas (1906–1913), kus sai teoloogiakandidaadi kraadi. Täiendas end Berliini Ülikoolis (1920). Sai Tartu Ülikooli usuteaduskonnast teoloogiadoktori kraadi (1924). Tema väitekiri "Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähte kõrvaldamiseks: sotsiaal-eetiline käsitlus" oli esimene Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö.

Teenistuskäik

• tegutses koduõpetajana Hageris
• prooviaasta Hageri Lambertuse Koguduse praost Konstantin Thomsoni juures (1913–1914)
• Ordineeriti 16. aprillil 1914 Tallinna Toomkirikus Eestimaa vikaariks ja tegutses Tallinna Pühavaimu koguduses asetäitja-õpetajana
• EELK Kaarma koguduse õpetaja, teenides samal ajal ka teisi ümbruskonna kogudusi (Püha, Kärla, Kuressaare) (1914–1920)
• Kuressaare koguduse ülemõpetaja ning Saaremaa praost (1919–1920)
• Saaremaa Eesti Segagümnaasiumi (1919–1920) ja Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekooli (1919, 1929) usuõpetuse õpetaja
• Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse dotsent (1920–1921), professori kohusetäitja (1921–1926) ja usuteaduskonna sekretär (1922–1924)
• Tartu Ülikooli usuteaduskonna seminari raamatukogu asutaja ja juhataja (1920–1929)
• Riigikogu liige (1920–1921, 1929)
• Tartu Ülikooli koguduse Eesti pihtkonna asutaja õpetaja (1922–1934)
• Elva koguduse asutaja ja ajutine asetäitjaõpetaja (1923–1925)
• Eesti Vabariigi haridusminister Friedrich Akeli valitsuses ja Jüri Jaaksoni valitsuses (1924–1925)
• Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse korraline professor (alates 1926) ja usuteaduskonna dekaan (alates 1926)
• Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja (1934–1939) ja vikaarõpetaja (1939–1941)
• Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop (1934–1939)
• I Riiginõukogu liige (1938–1939)

Ühiskondlik tegevus

• Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, vilistlaskogu abiesimees (alates 1920)
• Kristliku Rahvaerakonna liige
• Tartu Eesti Evangeelse Noortemeeste Seltsi juhataja ja seltsi meeskoori juht (alates 1920)
• Eesti Kirjanduse Seltsi abiesimees (1921–1926)
• Eesti Kristliku Üliõpilasühingu asutaja (1921)
• Kristliku Kultuuri ja Ilmavaate Edendamise Seltsi Tartu osakonna asutaja (1921)
• Ajakirja Eesti Kirik asutaja ja peatoimetaja (1923–1931)
• Eesti Karskusliidu esimees (1930–1933)
• Ajakirja Külvaja vastutav toimetaja (1930–1933)
• Akadeemilise Usuteaduste Seltsi juhatuse esimees (1933–1934)

Tunnustus

• 1932 – Uppsala Ülikooli audoktor
• 1936 – Eesti Punase Risti I järgu II astme teenetemärk
• 1937 – Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist
• 1938 – Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk

Isiklikku

Oli abielus Edith Hendriksoniga (1914–1940) ja eelmise piiskopi Jakob Kuke lese Melanie Kukega (alates 1940). Arreteeriti 26. aprillil 1941. Tema vend oli Johannes Adolf Rahamägi.