Helmi Kurrik

Helmi Kurrik (9. september 1883 – 13. juuli 1960) oli eesti etnograaf.^[1]

Pere ja varasem elukäik

Ta sündis Tartus koolmeistri ja rahvusliku liikumise tegelase Juhan Kurriku ja tema abikaasa Wilhelmine Margareta Elisabeti kuuelapselise pere teise lapsena. Pärast koduõpetaja kutse omandamist 1900. aastal töötas ta selles ametis nii Venemaal, Soomes kui ka Prantsusmaal järgmised kümme aastat. Eestisse naasnuna töötas ta 1911–1914 Valga kaubanduskoolis prantsuse ja saksa keele õpetajana. Esimese maailmasõja ja Eesti Vabadussõja ajal töötas ta Tartus halastajaõena ning 1920. aastate algusest Tartu meteoroloogia observatooriumis kantseleiametnikuna. 1925. aastal asus ta Tartu ülikoolis õppima Eesti ja Põhjamaade ajalugu ja etnograafiat, kus ta õppis muuhulgas professor Arno Rafael Cederbergi käe all, kelle metodoloogiline lähenemine avaldas tema teadustööle olulist mõju.^[2]

Haridus

Õppis 1925–1935 (lõpetas cum laude) Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, mag. phil. 1939. Magistrikraadi kaitses ta etnograafia erialal 1939. aastal väitekirjaga "Veri söögimajanduses" (oponendid Gustav Ränk ja Ferdinand Linnus.)^[2]

Töökäik

Aastast 1928 töötas ta Eesti Rahva Muuseumis, sealhulgas alates 1931. aastast rahvateaduse osakonna juhatajana. Kurriku peamiseks uurimisvaldkonnaks oli rahvuslik tekstiil, millises valdkonnas sai temast oma teadlaspõlvkonna juhtiv autoriteet. Üheks tema olulisemaks teoseks on 1938. aastal ilmunud „Eesti rahvarõivad“^[3], mis pälvis 1939. aastal Raamatufondi I auhinna teaduskirjanduse alal.^[4] Tema teiseks uurimisvaldkonnaks oli toidukultuur, 1929. aastal avaldas ta Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamatus artikli kamast^[5] ning samas 1932. aastal uurimuse vorstidest.^[6]

Lisaks teadustööle tegeles ta ka rahvarõivaste populariseerimisega ning asutas 1938. aastal Eesti Rahva Muuseumi juurde rahvarõivaste nõuandebüroo, mis tegeles rahvarõivaste alaste konsultatsioonidega. Ta kureeris eesti rahvakunsti teemalised näitused 1929. aastal Helsingis ja Brüsselis, 1930. aastal Berliinis ja Vilniuses, 1933 Riias ja 1935 Pariisis.

Teenete eest kultuurikoostöö vallas pälvis ta 1936. aastal Läti Vabariigi Kolme Tähe ordeni ning samal aastal ka Leedu Vabariigi Gediminase ordeni.^[4]

1944. aasta septembris põgenes ta koos oma õe Ellyga (1889–1981) Saksamaale Freiburgi. Järgnevatel aastatel töötasid mõlemad DP-laagrite haiglates Bad Rehburgis, Hannoveris ja Oldenburgis. 1951. aastal siirdusid õed USAsse, esmalt elati Fresnos, peagi koliti San Francisco lähedale Palo Altosse, kus Helmi Kurrik elas oma surmani 1960. aastal.^[2]

Viited

1. Esivanemate varandus. [Rahvateaduslik teatmik]. 1993. Toimetanud A. Vaserik. Tartu. Lk 146
2. Metslaid, Marleen 2016. Poolelijäänud teadustöö. Helmi Kurriku elu keerdkäigud  20. sajandil. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XLIV, lk 96-120.
3. "Kes oli Helmi Kurrik?". Eesti Rahva Muuseum. Vaadatud 4.12.2019.
4. Helmi Kurrik 60-aastane. Postimees, 9. jaanuar 1943, lk 3.
5. Kurrik, Helmi 1929. Kama. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat, V, lk 170–184.
6. Kurrik, Helmi 1932. Vorstid. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat, VIII, lk 112–154.