Remove ads
Harry Houdini (sünninimi Erik Weisz; 24. märts 1874 Budapest – 31. oktoober 1926 Detroit) oli Ungari juudi päritolu Ameerika Ühendriikide mustkunstnik, kaskadöör ja literaat. Houdinil on mustkunsti ajaloos eriline koht tänu oma omapärasele esituslaadile ja harukordsele meisterlikkusele.[1] Houdini alustas oma teekonda tuntuseni väga noorelt. Temast sai juba väga noorena tsirkustes trapetsiartist. 1882. aastal kolis ta New Yorki, kus esines vodevillietendustel suurema eduta.[2] Oma karjääri jooksul seostati Houdinit paljude nimedega. Ta debüteeris avalikult Jack Hoefleri Five-Centi tsirkuses 1883. aastal ehk aasta hiljem, kui tema pere oli asunud elama Wisconsini osariiki Milwaukees. Juba üheksa-aastaselt oli Houdini oma oskuste poolest tuntud kui Õhuprints Ehrich.[3] Kümneaastaselt esines ta juba publiku ees kaarditrikkidega. Neid tehes reklaamis ta end kui Kaartide Kuningas.[4]
Mustkunstnikukarjääri alustas Houdini 1891. aastal, kuid esialgu tagasihoidlikult. 1890. aastal luges ta läbi prantsuse mustkunstniku Jean-Eugène Robert-Houdini autobiograafia ja 1892. aastal võttis ta endale pseudonüümi Harry Houdini. Hiljem on ta väitnud, et eesnime Harry võttis ta ameerika mustkunstniku Harry Kellari (1849–1922) järgi. Houdini võlukunst erines teistest tolleaegsete mustkunstnike traditsioonilistest esinemistest. Ta küll esitas kaarditrikke ning teisi harjumuspäraseid silmamoondusi, kuid vabastas end vilunult kõiksugu köidikutest, nii köitest, kettidest kui ka käeraudadest.[4] Umbes 1900. aastast hakkas Houdini koguma rahvusvahelist tuntust oma julgete vabanemistrikkidega, alustades mitmesugustest lukustatud anumatest ja kirstudest vabanemisest, lõpetades vangikongidega.[2] Houdini mängis mitmetes filmides ja andis välja palju teoseid. Houdini oli ka innukas lendur ja ta eesmärk oli saada esimeseks meheks, kes lendab lennukiga üle Austraalia[5].
Remove ads
Houdini, sünnipärase nimega Erik Weisz, mille ta hiljem muutis ameerikapäraseks Ehrich Weissiks, sündis Budapestis, kuid emigreerus nelja-aastaselt koos perega Ameerika Ühendriikidesse.[4] Ta vanemad olid Mayer Samuel Weisz (1829–1892) ja Cecilia Steiner (1841–1913), kes abiellusid 1863. aastal.[6] Ehrichu isa emigreerus Euroopast 1876. aastal, et Ameerikas tööd leida. Kaks aastat hiljem teatas ta, et sai Kesk-Läänes rabi koha ning peale viisteist päeva kestnud merereisi aurulaeva SS Frisia peal liitus temaga Cecilia koos lastega.[4]
Mayer oli pankrotistunud rabi, mistõttu pidi Houdini üles kasvama täielikus vaesuses. Peale pidevat ringi rändamist ning mitmeid lühiajalisi vahetuvaid tööotsi otsustas Ehrich järgida oma kauaaegset unistust saada mustkunstnikuks. Kirglik huvi mustkunsti vastu tekkis tal juba üheksa-aastaselt, kui ta töötas tsirkuses trapetsiartistina Õhuprints Ehrichi nime all.[7] Väiksena sattus Ehrich vaimustusse näilikest imedest, mida ta nägi juhuslikke rändmustkunstnikke esitamas. Ta hakkas uurima mustkunsti algtõdesid – esialgu koos sõbraga, hiljem aga venna Theoga. Venna hüüdnimeks oli tema keskmise ungari nime Deszo järgi ameerikapärane Dash. Noor mustkunstnik Ehrich armastas lugeda seiklusi, mida kirjeldati raamatus „Memoirs of Robert-Houdin, Ambassador, Author and Conjuror“. See on suure prantsuse mustkunstniku Jean-Eugène Robert-Houdini (1805–1871) autobiograafia. Robert-Houdinit peetakse kaasaegse maagiakunsti loojaks.[4] Enne, kui Erichust sai Harry Houdini, oli ta tunnustatud jooksja ja amatöörpoksija.[6]
Remove ads
Umbes 16-aastaselt otsustas Ehrich oma nime muuta Houdiniks, et sarnaneda oma kangelasega ka nime poolest. Väidetavalt lisas ta i-tähe nime lõppu, sest arvas seda tähendavat prantsuse keeles „sarnane“.[4] Ennast karjääriks ette valmistades luges Ehrich läbi kõik kättesaadavad mustkunstnikuraamatud. Ta lahkus 1892. aastal 18-aastaselt koos sõbraga New Yorgist, et leida õnne ning teenida raha rändmustkunstnikuna. Nad kutsusid ennast vendadeks Houdinideks ning esinesid hommikust hilisõhtuni õllebaarides ning turuplatsidel. Päevas võisid nad anda kuni 20 etendust, kus tegid kaarditrikke, panid asju kaduma ning tuvisid ja merisigu eikusagilt välja ilmuma. 1893. aastal esitas duo ühes õllebaaris paar numbrit, kus ühes püüdis Houdini käeraudadest vabaneda. Õllebaari vaatajaskond polnud sellest numbrist väga vaimustunud, aga nende hulgas oli üks neiu Wilhelmine Beatrice Rahner, lühidalt Bess, kes ei olnud huvitatud mitte trikist, vaid Houdinist endast. Peale etendust noored rääkisid ning tuli välja, et nende tunded olid vastastikused ja nad abiellusid juba mõni nädal hiljem. Bessist sai Houdini lavaabiline, kes aitas teda põgenemistega kuni mehe karjääri lõpuni.[7]
Houdini elu muutus 1899. aastal, kui ta kohtus Martin Beckiga, kes oli Ameerika suurima teatriketi agent. Becki ei huvitanud Houdini mustkunst üldse, kuid ta oli väga vaimustuses Houdini käeraudadest vabanemise numbrist. Beck tegi ettepaneku, et Houdini keskenduks põgenemiskunstniku karjäärile. Mõni päev hiljem sai Houdini endale ja Bessile Nebraska osariigis Omahas tööpakkumise, mille eest saaks 60 dollarit nädalas. Houdini oli Becki pakkumisega muidugi nõus.[7]
Houdini sai aru, et kui ta laseb end käeraudadesse panna ja lukkudega kinnitada ning peab seejärel vabanemiseks näiliselt palju vaeva nägema, elab publik talle palju rohkem kaasa kui siis, kui pääseda tundub liiga lihtne. Ta õppis esinemistele dramaatilisust lisama, kutsudes kohaliku politseiniku oma käeraudu ja muid tõkestusvahendeid kasutades end kinni panema, et Houdini saaks neist hiljem vabaneda.[4]
Enne 1899. aasta lõppu oli algul silmapaistmatust meelelahutajast Houdinist saanud üks Ameerika suuremaid tähti. Sellele järgnes Euroopa inimeste südamete vallutamine. 1900.–1905. aastal tegutses abielupaar Euroopas ja Ameerikasse naastes olid neil taskud raha täis. Peale seda jätkas paar tööd Ameerikas.[7]
Remove ads
Kuigi Houdini oli 1926. aastal 52-aastane, oli ta oma vanuse kohta väga heas seisundis. Ta ei olnud tarvitanud kunagi alkoholi ega tubakat ning tema sõbra, arsti ja kirjaniku Arthur Conan Doyle’i sõnul „oli ta kindlustusandja silmis oma vanusegrupis Ameerikas parimas vormis“.[7]
Ringreisiga Kanadasse Montreali jõudes tuli 1926. aasta 22. oktoobri ennelõunal tema juurde üks üliõpilane. Viimane soovis kinnitust kuulujutule, et Houdini ei tunne midagi, kui teda kõhtu lüüa. Houdini jõudis vaevalt vastata jaatavalt, kui juba järgmisel momendil virutas noormees mitu lööki mehe vöökoha alla. Houdini ei olnud selleks valmis ja selle tagajärjel tundis ta õhtu edenedes süvenevat kõhuvalu. Professionaalse esinejana keeldus ta pikali heitmast ning jätkas õhtuga plaani järgi. Öösel läks valu hullemaks, kuid Houdini ignoreeris seda ja sõitis rongiga 900 kilomeetrit Detroiti, kus pidi järgmised kaks nädalat etendusi andma.[7]
24. oktoobri õhtul enne järjekordset lavaleastumist kutsuti Houdinile arst, kes diagnoosis mehel pimesoolepõletiku ning käskis mehel kohe haiglasse minna. Põgenemiskunstnik keeldus ja läks ikka lavale 40-kraadise palavikuga. Laval oli ta mitu korda kokkukukkumisele väga lähedal ning pidi seetõttu jätma mõne olulise triki kavas vahele. Selleks ajaks oli Houdini pimesool juba lõhkenud ja põletik levis tervesse kõhuõõnde. See sundis meest lavaelus pausi tegema ning ta hospitaliseeriti. Põgenemiskunstnik jätkas isegi haiglavoodis oma järgimiste etenduste planeerimist. 30. oktoobril saatis Houdini oma viimase kirja sõbrale, olles elevil tulevastest etendustest. See elevus ei kestnud kaua: Houdini suri järgmisel päeval Detroiti Grace’i haiglas kõhukelmepõletiku tõttu. Mees maeti pronkskirstus, mida ta oli ise kasutanud rekvisiidina numbris, milles ta end elusalt matta lasi.[7]
Remove ads
1988. aastal avati Scrantonis Pennsylvanias Houdini muuseum.
- „The Right Way to Do Wrong: An Exposé of Successful Criminals“ (1906)
- „Handcuff Secrets“ (1907)
- „The Unmasking of Robert-Houdin“ (1908)
- „Magical Rope Ties and Escapes“ (1920)
- „Houdini's Paper Magic“ (1921)
- „A Magician Among the Spirits“ (1924)
- „Merveilleux Exploits du Célébre Houdini à Paris“ (1909)
- „The Master Mystery“ (1918)
- „The Grim Game“ (1919)
- „Terror Island“ (1920)
- „The Man from Beyond“ (1922)
- „Haldane of the Secret Service“ (1923)
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads