Gustav I Vasa

Gustav I Eriksson Vasa ehk Gustav Vasa (arvatavasti 12. mai 1496 Lindholmen – 29. september 1560 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1523–1560, Vasade dünastia rajaja, kuningate Erik XIV, Johan III ja Karl IX isa.

Gustav I Vasa
Surmaaeg	29. september 1560
Matmispaik	Uppsala toomkirik
Alma mater	Uppsala Ülikool
Lapsed	Karl IX
Autogramm

Nimest

Eluajal nimetati Gustav Vasat enamasti Gustav Erikssoniks, hiljem ka kuningas Gustaviks. Ise hakkas ta oma valitsusaja teisel poolel riigidokumentidele senise Göstaffi asemel alla kirjutama Gustavus. Tema nime võidi aga kirjutada veel väga mitmel eri viisil, näiteks: Gustaf, Giöstaff, Gösta. 17. sajandil hakati teda Gustav II Adolfi kuningaks saamise järel nimetama Gustav I-ks. Nimekuju Gustav Vasa tuli kasutusele alles 18. sajandi lõpul, kuid sai 19. sajandi jooksul valdavaks, kuningat hakkasid nõnda nimetama nii ajaloolased kui ka teised. Nimekujud Gustav Vasa ja Gustav I Vasa on ka tänapäeval enim kasutatud.

Elukäik

Päritolu, lapsepõlv ja noorus

Gustav Eriksson sündis Upplandi saksa päritolu rootsi kõrgaadliperekonnas, mida hiljem hakati kutsuma Vasadeks. Tema vanavanaisa Kristiern Nilsson oli olnud Kalmari uniooni valitseja ja Rootsi kuninga Eriku juures kantsler ning kuningavõimu pooldaja, kuni surmani. Tema isa oli Erik Johansson ja ema Cecilia Månsdotter. Tal oli vähemalt seitse õde-venda, kellest suur osa suri noorelt. Isa suguvõsa oli esile tõusnud juba 15. sajandi alguses, kui nad hakkasid toetama Kalmari uniooni. Gustav Erikssoni isa, Erik Johansson asus siiski toetama oma onu Sten Sture vanemat ning sai 1501. aastal seetõttu rüütliks. Ema pärines samuti kõrgaadlike (Banérite) seast.

16. sajand alguses olid Rootsis ebakindlad ajad. Regendid Sten Sture vanem, Svante Nilsson ja Sten Sture noorem püüdsid riiki ambitsioonikatest Taani-Norra kuningatest Hansust (Rootsis Johan II) ja Christian II-st (Kristian II) sõltumatuna hoida. Mõnda aega see neil ka õnnestus, kuid 1520. aastal tungis Christian suure armeega Rootsi sisse, Sten Sture noorem langes ja Rootsi alistus kuningale. Gustav oli selleks ajaks juba nii mõndagi poliitikast õppinud: umbes 1512. aastal sai temast Sturede õukonna liige ning 1518. aastal oli ta üks pantvange, kes anti kuningas Christianile rahuläbirääkimiste ajaks. Reetlik kuningas viis nad aga Kopenhaagenisse. Gustavil õnnestus vangistusest aga põgeneda ning ta resideeris mõnda aega Lübeckis, sõlmides seal hiljem väga kasulikuks osutunud tutvusi. 1520. aasta alguses naasis ta Rootsi, sest Christian oli teda hakanud Lübeckilt välja nõudma ning Gustav lootis oma kodumaal vastupanuliikujatega liituda.

Gustav maabus Kalmari lähedal, mis sel ajal, hoolimata Sten Sture hukkumisest, veel taanlastele vastupanu avaldas. Siiski ei sobinud kalmarlaste plaanid Gustavi omadega ning ta suundus peagi põhja poole ning seadis end sisse Upplandis, oma pärusmõisates. Sama aasta sügisel kutsuti Gustavit ühes enamiku teiste Rootsi kõrgaadlikega Stockholmi, kuid kahtlustav ja ettevaatlik Vasa otsustas sinna mitte minna. Tänu sellele pääses ta hukkamisest ka järgnenud Stockholmi veresaunas, kus leidis oma otsa Gustavi isa, tema ema ja õed viidi aga Taani vangi, kus nad ka surid. Stockholmi veretööst teada saanud, lahkus Gustav Upplandist ning läks Dalarnasse.

Taani ja Rootsi alad keskaegses Skandinaavias, kus Sjælland, Jüütimaa, Skåne, Blekinge ja Halland olid Taani kuningriigi koosseisus

Kuningaks saamine

Talvel 1520–1521 kutsus Gustav Dalarna talumehi Taani kuninga Christian II vastu tegutsema. Aadlikest liitlasi tal sel ajal ei olnud, sest nood olid kas tapetud või liialt ära hirmutatud. Talupojad polnud vastuhakust siiski kuigivõrd vaimustatud ning Gustav asus teele, et Norrasse pakku minna. Aga vahepeal muutsid talupojad meelt, sest Christian oli alustanud traditsioonilist kroonimisjärgset ringreisi (Eriksgatat) läbi maa ning kohtles talupoegi karmilt. Peagi puhkes Smålandis mäss, seejärel otsustasid ka dalarnalased hakata kuninga vastu tegutsema. Nad saatsid saadikud Gustavit tagasi kutsuma. Need ajasid teda suuskadel taga 82 kilomeetrit (sellest on tulnud Vasaloppeti traditsioon), said ta kätte ja seejärel valisid dalarnalased ta enda peameheks. Seoses Gustavi viibimisega Dalarnas on tekkinud mitmeid legende, millest enamik on aga välja mõeldud tunduvalt hiljem. Tegelikult polnud ta talupoegade suhtes kuigi sõbralik, need olid lihtsalt ainsad, kellele ta tol ajal sai toetuda.

Taanlased ei suutnudki Dalarna üle kontrolli kehtestada. 1521. aasta alguses saatsid nad küll mõningaid vägesid selle piiridele, kuid Gustavi ja tema liitlaste sõjajõud lõid need puruks. Gustav ise lahingutes ei osalenud, piirdudes asja poliitilis-strateegilise juhtimisega. Samal ajal, kui dalarnalased taanlaste ja unioonimeelsete rootslaste vastu edu saavutasid, levisid rahutused üle kogu riigi, seda nii Dalarnast kui ka Smålandist lähtuvalt. Christian pidi aga naasma Taani, kus samuti temavastased meeleolud kasvasid. 1523. aastal sundisid mässulised aadlikud Christianit troonist loobuma ja Taani troonile sai Frederik I. Nõnda said ülestõusnud üha hoogu juurde ning peagi asus Gustav Stockholmi piirama.

1521. aasta suvel nimetati Gustav Rootsi riigieestseisjaks ehk sõjaliseks juhiks ja regendiks.

Valitsusaeg

Gustav võitis ning lõpuks 6. juunil 1523 valiti ta kuningaks, mis tähendas Kalmari uniooni lõppu. See päev on Rootsi rahvuspüha. 24. juunil 1527 toimunud Västeråsi riigipäeval, kus osalesid: neli piiskoppi ja Uppsala toomkapiitlist (va Åbost), 144 aadlikku (kellest 16 olid Rootsi Riiginõukogu liikmed), 32 linnakodanikku, 105 talupoega ja 14 esindajat kaevanduspiirkondadest, saavutas Gustar Eriksson ultimaatumiga Västeråsi retsessi ja Vesterås Ordinantiaga võimu Rootsis asuva kiriku üle, allutades kiriku kuningale.

Usupuhastus

Gustav alustas ka Rootsis roomakatoliku kiriku reformatsiooni, allutades kiriku ja Rootsi kiriku organisatsiooni riigile. Ta asendades senised Rooma paavsti poolt ametisse kinnitatud kirikujuhid, kes olid toetanud Taani kuningas Christian II-t, Västeråsi piiskopi Peder Jakobsson (Sunnanväder), Gustav Trolle ja Hans Braski ning nimetas ametisse teda toetanud Uppsala peapiiskopi Johannes Magnuse (rootsipäraselt Johan Månsson) ja (Strängnäsi, Linköpingi, Skara, Västeråsi, Växjö, Kalmari, Stockholmi jt piiskopkondade) piiskopid. 1523. aastal nimetas Rootsi kuningas Gustav Vasa Johani Uppsala peapiiskopiks ilma paavsti heakskiiduta, sest paavst Clemens VII ei pidanud seaduslikuks eelmise peapiiskopi Gustav Trolle kõrvaldamist ametist. Kuid mõne aja pärast astus Johannes Magnus välja kuninga reformatsiooniplaanidele ja tema luterlastest nõunikele Olaus ja Laurentius Petrile. 1526 sõitis Johannes Magnus saadikuna Moskva suurvürstiriiki Vassili III juurde ja enam tagasi ei tulnud. 1527. aasta Västeråsi riigipäeval kuulutasid Gustavi valitsemist ja kiriku riigikirikuks reformimist toetavad kirikujuhid Gustav Vasa Rootsi kiriku juhiks. Gustav Vasa määras 1531 Johannes Magnuse asemele uueks peapiiskopiks Laurentius Petri. Clemens VII tunnistas Trolle tagandamise lõpuks seaduslikuks ja Johannes Magnuse uueks peapiiskopiks, aga sel ajal oli Rootsi juba katoliku kirikust lahku löönud ja Johannes Magnus jäi Rooma kuni surmani, misjärel paavst Paulus III nimetas Rootsi uueks peapiiskopiks tema venna Olav Månssoni (Olaus Magnus). Kiriku reformimise käigus anti Gustavi valitsemisajal Laurentius Andreae poolt välja ka 1541. aastal rootsikeelne piibel. Rootsis suleti ka rooma-katoliku kiriku dominiiklaste, Gripsholmi (1525) ja Vesterå klooster.

Iseseisvussõja ajal tekkinud suurte sõjalaenude tasumiseks hansalinnale Lübeckile, nõudis ta 1527. aastal riigipäevalt raha, ähvardades muidu troonist loobuda. Lisaks pressis ta riigipäevalt välja loa riigistada kiriku suured maavaldused. Võeti ära ka kirikukellad, millest valati suurtükke.

Talupojad, sealhulgas Dalarna omad, korraldasid mitu ülestõusu sõjajärgse raske majandusliku olukorra ning vastuseisu tõttu usupuhastusele ja kõrgetele maksudele, kuid Gustav Vasa surus nad iga kord maha.

Perekond

Gustav abiellus 24. septembril 1531 Saksi-Lauenburgi printsessi Katharinaga. Abielust sündis:

• Erik XIV (1533–1577), Smålandi hertsog 1557–1560, Rootsi kuningas 1560–1568

1. oktoobril 1536 abiellus ta Margareta Eriksdotteriga (1514–1551), kes oli riiginõunik Erik Abrahamssoni tütar. Abielust sündisid:

• Johan III (1537–1592), Soome hertsog, Rootsi kuningas 1568–1592
• Katarina (1539–1610), Ida-Friisimaa krahvi Edzard II (1532–1599) abikaasa
• Cecilia (1540–1627)^[1], Baden-Rodemacherni markkrahvi Christoph II (1537–1575) abikaasa
• Magnus (1542–1595), Östergötlandi hertsog 1560–1569
• Karl (sündis ja suri 1544)
• Anna (1545–1610), Veldenzi pfaltskrahvi Georg Johann I abikaasa
• Sten (1546–1547)
• Sofia (1547–1611), Saksi-Lauenburgi hertsogi Magnus II abikaasa
• Elisabet Vasa (1549–1597) Christoph von Mecklenburgi abikaasa
• Karl IX (1550–1611), Södermanlandi hertsog 1560–1604, riigieestseisja 1599–1604, Rootsi kuningas 1604–1611

22. augustil 1552 abiellus ta Vadstena linnuses Katarina Stenbockiga (1535–1621). Abielu jäi lastetuks.

Gustav Vasa õde Margareta Eriksdotter (Vasa), kes oli abielus krahv Joakim Brahe ja seejärel Johann VII von Hoyaga, suri Tallinnas 31. detsembril 1536 ja maeti Tallinna Toomkirikusse peaaltari ette.

Viited

1. Cecilia ja Vadstena madin, Tallinna Linnaarhiiv, 7. sept. 2017

Kirjandus

• Lars-Olof Larsson. Gustav Vasa: riigiisa või türann?. Tallinn: Kunst, 2005.
• Paul Barron Watson. "The Swedish Revolution under Gustavus Vasa". BOSTON. LITTLE, BROWN, AND COMPANY. UNIVERSITY PRESS: JOHN WILSON AND SON, CAMBRIDGE. "The Swedish Revolution under Gustavus Vasa", www.gutenberg.org

Eelnev Sten Sture noorem	Rootsi riigieestseisja 1521–1523	Järgnev amet kaotati
Eelnev Kristian II	Rootsi kuningas 1523–1560	Järgnev Erik XIV