Friedrich August von Hayek

Friedrich August von Hayek (8. mai 1899 Viin – 23. märts 1992 Freiburg) oli Austria majandusteadlane ja poliitiline filosoof.

Friedrich Hayek
Täisnimi	Friedrich August von Hayek
Sündinud	8. mai 1899 Viin, Austria-Ungari
Surnud	23. märts 1992 (92-aastaselt) Freiburg, Saksamaa
Kodakondsus	Austria
Tegevusala	majandusteadus, sotsiaalfilosoofia, poliitiline filosoofia
Koolkond	klassikaline liberalism ja Austria koolkond
Saavutused	majanduskalkulatsiooni probleem, spontanne kord
Tunnustus	Nobeli majandusauhind (1974)
Mõjutajad	Bernard Mandeville, David Hume, Adam Ferguson, John Locke, Edmund Burke, Alexis de Tocqueville, Lord Acton, Carl Menger, Eugen von Böhm-Bawerk, Friedrich von Wieser, Ludwig von Mises, Karl Popper
Mõjutanud	Karl Popper, Konrad Lorenz, Robert Nozick, Israel Kirzner, Murray Rothbard, John Hicks, George Stigler, Ben Reid, Milton Friedman, Michael Novak, Barry Goldwater, Ronald Reagan, Thomas Sowell, Sir Keith Joseph Margaret Thatcher, Bruno Leoni, Giovanni Sartori, Atilla Yayla, Bruce Caldwell, John Gray, Jimmy Wales, Ludwig Erhard, Ron Paul, Alan Greenspan

Teda tunti liberaalse demokraatia ja turumajanduse kaitsjana sotsialistliku ja kollektivistliku mõtlemise ees 20. sajandi keskpaigas. Laialdaselt tuntud kui üks Austria koolkonna mõjukamaid liikmeid, andis Hayek märkimisväärse panuse ka õigusteaduse ja kognitiivteaduse vallas. Koos ideoloogilise vastase Gunnar Myrdaliga oli Hayek Nobeli majandusauhinna laureaat 1974. aastal ning 1991. aastal anti talle Vabadusmedal, üks kahest Ameerika Ühendriikide kõrgeimast tsiviilautasust.^[1]

Elukäik

Von Hayek sündis Viinis tuntud intellektuaalide katoliiklikus peres. Pärast Austria aadlitiitlite keelustamist 1919. aastal muutus ta nimi ametlikult Friedrich August Hayekiks. Ta oli filosoof Ludwig Wittgensteini kauge sugulane. Viini ülikoolis kaitses ta doktorikraadi õigusteaduses ja politoloogias, vastavalt 1921. ja 1923. aastal, ning ta õppis suure huviga ka psühholoogiat ja majandusteadust. Kuigi Hayek oli esmalt sotsialismi toetaja, muutusid tema majanduslikud vaated Viinis veedetud aastatel tänu Ludwig von Misese eraseminaridele, mida külastasid ka Fritz Machlup ja teised noored üliõpilased. Üks Hayeki õpetajaid oli ka Friedrich von Wieser.

Hayek töötas professor Jeremiah Jenksi abilisena New Yorgi ülikoolis aastatel 1923–1924. Seejärel sai temast vastloodud Austria Instituudi Äritsükli Uurimise direktor, enne Lionel Robbinsi palvel Londoni majanduskooli õppejõuks asumist. Keeldudes Austriasse naasmast pärast selle annekteerimist Saksamaa poolt, sai Hayek 1938. aastal Suurbritannia kodanikuks, kelleks ta jäi ülejäänud eluks.

1930. aastatel oli Hayek tuntud juhtiva majandusteoreetikuna, kuid tema mudeleid vaidlustasid John Maynard Keynesi järgijad, kes propageerisid suuremat riiklikku sekkumist majandussfääri. Nende kahe mõtteviisi vaheline debatt on tänapäevani lahendamata ning Hayeki vaatepunkt on 1970. aastate lõpust alates toetust kogunud. 1950. aastal lahkus Hayek Londoni majanduskoolist Chicago ülikooli, kus ta asus Sotsiaalteaduste Komitee õppejõuks (tema asumine majandusteaduskonda blokeeriti tema Austria koolkonna vaadete tõttu ühe liikme poolt, keda Hayek keeldus nimetamast, kuid kelleks oli paljude arvates Frank Knight). Ta leidis ennast Chicagos paljude teiste tuntud ökonomistide hulgas (teiste seas Milton Friedman, kuid selleks ajaks oli Hayek kaotanud huvi majandusteaduse vastu ning keskendus poliitilisele filosoofiale ja psühholoogiale. Aastast 1962 kuni erruminekuni 1968 oli ta professor Freiburgi ülikoolis. Aastal 1974 jagas ta Nobeli majandusauhinda, mis tõstis taas huvi majandusteaduse Austria koolkonna vastu. 1984. aastal määras Suurbritannia kuninganna Elizabeth II peaminister Margaret Thatcheri soovitusel Hayeki Au Kompanjonide Ordu liikmeks, "väljapaistva teenistuse eest majandusteaduses". Hiljem oli ta külalisprofessor Salzburgi ülikoolis. Hayek suri 1992. aastal Freiburgis Saksamaal.

Looming

Majanduskalkulatsiooni probleem

Hayek oli 20. sajandi juhtivaid akadeemilisi kollektivismi kriitikuid. Ta oli veendunud, et kõik kollektivismi vormid (isegi teoreetiliselt vabatahtlikul koostööl põhinevad) vajaksid toimimiseks mingit keskset võimuorganit. Oma populaarses raamatus "The Road to Serfdom" ("Teekond pärisorjusse", 1944) ja sellele järgnenud töödes väitis Hayek, et sotsialism nõuab majanduslikku planeerimist ning selline planeerimine muudab ühiskonna altiks totalitarismi tekkimisele, kuna kesksel võimuorganil peab olema jõudu ka sotsiaalelu mõjutamiseks.

Misese ja teiste varasemale tööle tuginedes argumenteeris Hayek, et keskplaneeringuga majandustes peab ressursside jaotamise üle otsustama üksikisik või valitud rühm üksikisikuid, kuid neil planeerijail ei ole kunagi piisavalt informatsiooni, et seda jaotust efektiivselt läbi viia. Hayek väitis, et ressursside tõhus vahetus ja kasutus on võimalikud ainult turumajandusele omase hinnamehhanismi kaudu (vt Majanduskalkulatsiooni probleem). Raamatus "The Use of Knowledge in Society" ("Teadmiste kasutamine ühiskonnas"), 1945) argumenteeris Hayek, et hinnamehhanism aitab jagada ja sünkroonida kohalikku ja isiklikku teadmist, lubades ühiskonna liikmetel saavutada mitmekülgseid ja keerulisi eesmärke spontaanse iseorganisatsiooni põhimõttel. Hayek lõi termini katallaksia, kirjeldamaks "vabatahtlikul koostööl põhinevat iseorganiseerivat süsteemi".

Hayeki vaadete järgi peaks riigi keskseks rolliks olema õigusriigi tagamine, kasutades nii vähe omavolilist sekkumist kui võimalik.

Spontaanne kord

Hayek ei pidanud hinnamehhanismi mitte teadlikuks leiutiseks (miski, mille inimesed on tahtlikult kujundatud), vaid spontaanseks korraks, "selleks, mis on inimtegevuse tulemus, kuid pole inimeste poolt kujundatud". Seega asetas Hayek hinnamehhanismi samale tasemele nagu näiteks keele. Selline mõtlemine viis ta spekulatsioonile teemal, kuidas inimaju võimaldab taolist arenenud käitumist. Raamatus "The Sensory Order: An Inquiry into the Foundations of Theoretical Psychology" ("Sensoorne kord: uuring teoreetilise psühholoogia alusmüüri"), 1952) esitas ta iseseisvalt Donald Hebbi tööst konnektsionistliku hüpoteesi, mis on närvivõrkude tehnoloogia ja suure osa tänapäevase neurofüsioloogia aluseks.

Oma raamatus "Saatuslik eksitus" (1988) omistas Hayek tsivilisatsiooni sünni eraomandile. Hayeki järgi on hinnasignaalid ainuke võimalik viis vaikiva teadmise ja hajutatud teadmise omavaheliseks kommunitseerimiseks, et lahendada majanduskalkulatsiooni probleemi.

Konjunktuur

Hayeki tööd kapitali, raha ja konjunktuuri vallas peetakse tema olulisimaks panuseks majandusteadusse. Ludwig von Mises oli varem seletanud rahandus- ja pangandusteooriat teoses "Raha ja krediidi teooria" (1912), kasutades piirkasulikkuse printsiipi raha väärtusele ning esitades seejärel uue tööstusliku ebastabiilsuse teooria, mis põhines Briti rahanduskooli mõistetel ja Rootsi majandusteadlase Knut Wickselli ideedel. Hayek kasutas neid alusena omaenda analüüsile konjunktuuri kohta, kaitstes hiljem "Austria konjunktuurteooria" nime all tuntud koolkonda. Raamatutes "Hinnad ja tootmine" (1931) ja "Kapitali selge teooria" (1941) selgitas ta konjunktuuri põhjuseid keskpankade ja krediidi laienemise mõistetes ning selle edastamist üle aja kapitali väärallokatsiooni mõistetes kunstlikult madalate intressimäärade tõttu.

Austria konjunktuurteooriat on kritiseeritud ratsionaalsete otsuste ja muude neoklassitsistliku majandusteooria komponentide propageerijate poolt, kes viitavad rahapakkumise neutraalsuse ja reaalkonjunktuuri teooriatele kui selle fenomeni parematele seletustele. Oma raamatus "Kasumid, intressid ja investeeringud" (1939) eemaldus Hayek teistest Austria koolkonna teoreetikutest, nagu Mises ja Rothbard, hüljates täismonetaarse konjunktuurteooria ekstsentrilisema lähenemise kasuks, mis põhines rohkem kasumitel kui intressimääradel. Hayek märkis selgesõnaliselt, et konjunktuuri täpsemad seletused panevad rohkem rõhku reaal- kui nominaalväärtustele. Ta märkis ka, et see ekstsentrilisem konjunktuurimudel ei ole täielikult kooskõlastatav mitte ühegi konkreetse Austria koolkonna teooriaga.

Sotsiaalne ja poliitiline filosoofia

Kuigi Hayek oli rohkem tuntud majandusteadlase kui filosoofina, andis ta oma panuse karjääri hilisemas osas tähelepanuväärselt sotsiaalse filosoofia ja poliitilise filosoofia vallas, tingituna suuresti tema vaadetest inimteadmiste piiride kohta^[2] ja tema "spontaanse korra" rollist sotsiaalsetes institutsioonides. Tema argumendid turukorralduse ümber organiseeritud ühiskonna poolt (kus riigiaparaati kasutatakse ainult vabade indiviidide vahelise turu loomiseks vajaliku rahu tagamiseks) tuginesid moraalsele filosoofiale, mille aluseks olid epistemoloogilised hinnangud inimteadmistele omastele piirangutele. Oma teaduslikus filosoofias oli Hayek ülimalt kriitiline nähtuse suhtes, mida ta kutsus stsientismiks, teaduslike meetodite väärkasutamine lahutamatult teadmatute propositsioonide õigustamiseks, eriti majandusteaduse ja majandusliku ajaloo vallas (vt "The Counter-Revolution of Science: Studies on the Abuse of Reason" ("Teaduse kontrrevolutsioon: uuring mõistuse väärkasutusest"), 1952). Teoses "The Sensory Order: An Inquiry into the Foundations of Theoretical Psychology"), 1952) töötas Hayek välja oma spontaanselt korrastuvast sotsiaalteooriast julge uue mõistuse filosoofia, mis on hiljuti saanud ulatusliku huvi objektiks kognitiivteaduste ja arengupsühholoogia vallas.

Hayek ja konservatism

Hayek sattus taas avalikkuse huviorbiiti 1980. ja 1990. aastatel, tänu konservatiivsete valitsuste tekkele Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Margaret Thatcher, Suurbriatannia Konservatiivist peaminister aastatel 1979–1990 oli Hayeki teoste entusiastlik lugeja. Pärast parteiliidriks saamist olevat Thatcher kuuldavasti avanud oma portfelli ja võtnud sealt välja raamatu. See raamat oli Hayeki "The Constitution of Liberty" ("Vabaduse põhiseadus"). Spiikrile vahele segades hoidis ta raamatut kõigi silme ees ja ütles: "See on see, millesse me usume." Pärast 1979. aasta valimiste võitu määras Thatcher tööstusministriks Keith Josephi, Hayeki Poliitikauuringte Keskuse direktori, lootuses parlamendi majandusstrateegiaid mõjutada. Samuti olid paljud Ronald Reagani majandusnõunikud Hayeki lähedased sõbrad.

Hayek kirjutas essee "Miks ma ei ole konservatiiv", kus ta taunis konservatismi selle suutmatuses kohanduda inimlike reaalsustega või pakkuda positiivset poliitilist programmi. Tema kriitika oli peamiselt suunatud Euroopa konservatismile, mis on tihti seisnud kapitalismi kui sotsiaalse stabiilsuse ja traditsiooniliste väärtuste ohustaja vastu. Hayek nimetas ennast klassikaliseks liberaaliks, kuid märkis, et Ameerika Ühendriikides oli sõna "liberaal" kasutamine selles vanemas mõistes pea võimatu. Ameerika Ühendriikides kirjeldati Hayekit tavaliselt libertaristina, kuid Hayek eelistas nimetust "vana viig" (Edmund Burke'ilt laenatud fraas).

Mõjud ja tunnustus

1947. aastaks oli Hayek Mont Pelerin Society organisaator. See oli grupp klassikalisi liberaale, kes seisid vastu sotsialismile mitmetes valdkondades. Oma kõnes, mis ta pidas 1974. aasta Nobeli auhinna banketil, väljendas Hayek, kelle töö rõhutas inimlikku eksimisvõimalust majanduslike ja sotsiaalsete korralduste kohta, oma halbu aimdusi majanduse, kui range teaduse füüsika, keemia ja meditsiini kõrval edendamise kohta.

Hayekil oli pikk ja lähedane sõprussuhe filosoof Karl Popperiga, kes pärines samuti Viinist. Oma 1944. aasta kirjas Hayekile ütles Popper, "Ma arvan, et olen sinult õppinud rohkem kui kelleltki teiselt elavalt mõtlejalt, välja arvatud võib-olla Alfred Tarskilt." Popper pühendas Hayekile oma Conjectures and Refutations. Vastu pühendas Hayek Popperile oma esseede kollektsiooni Studies in Philosophy, Politics, and Economics. 1982. aastal ütles Hayek, "…alates ajast, kui tema Logik der Forschung esmalt avaldati aastal 1934, olen ma olnud tema üldise metoodika teooria täielik pooldaja". Popper osales samuti ka Mont Pelerin Society pidulikul avakoosolekul. Nende sõprus ja vastastikune imetlus ei välista fakti, et nende ideedel on siiski olulised erinevused.

Olles tugevalt mõjutanud Margaret Thatcheri majanduslikku lähenemist ja mõnda Ronald Reagani majanduslikku nõuandjat, sai Hayekist üks 1990. aastate respekteeritumaid ja tuntumaid majandusteadlasi/ekonomiste Ida Euroopas. On üldine üksmeel, et tema sotsialistliku ja samuti mittesotsialistliku ühiskonna analüüsid on tõestatud ettenägelikena kommunistliku Ida-Euroopa purustamisest.

Hayeki suurim intellektuaalne võlgnevus oli Karl Mengerile, kes oli sotsiaalsele selgitusele lähenemise viisi leidmise teerajaja, sarnaselt sellega, mis arenes välja Inglismaal Bernard Mandeville’i ja šoti moraalsete filosoofide eestvedamisel. Tal on kaugele ulatuv mõju oma kaasaegsele majandusele, poliitikale, filosoofiale, sotsioloogiale, psühholoogiale ja antropoloogiale. Näiteks mõjutas Hayeki arutlus raamatus "The Road to Serfdom", mis rääkis tõest, valetamisest ja keele kasutamisest, mõnda hilisemat postmodernismi vastast.

Isegi pärast tema surma oli Hayeki intellektuaalne kohalolek tajutav. Eriti ülikoolides, kus ta oli õpetanud: the London School of Economics, the University of Chicago ja the University of Freiburg. Ta sai palju austusavaldusi, millest mitmed alles pärast tema surma. Tema auks loodi üliõpilaste juhitud grupp LSE Hayek Societys. Üks Hayek Society on ka Oxfordi Ülikoolis. Cate Instituut, üks Washingtoni juhtivaid uurimiskeskusi, nimetas oma alumise korruse auditooriumi Hayeki järgi. Ta oli Cato üks esiletõstetud seeniorliige varasematel aastatel. Samuti on tema järgi nimetatud üks auditoorium Universidad Francisco Marroiquini majanduskoolis.

Valitud teosed

• Monetary Theory and the Trade Cycle (Rahateooria ja kaubandustsükkel), 1929.
• Prices and Production (Hinnad ja tootmine), 1931.
• Profits, Interest and Investment: And other essays on the theory of industrial fluctuations (Kasumid, intressid ja investeeringud: ja teised esseed tööstuskõikumiste teooria kohta), 1939.
• The Road to Serfdom (Teekond pärisorjusse), 1944.
• The Sensory Order: An Inquiry Into the Foundations of Theoretical Psychology, 1952
• The Constitution of Liberty (Vabaduse põhiseadus), 1960.
• The Fatal Conceit (Saatuslik eksitus), 1989.

Märkused

1. "Remarks on Presenting the Presidential Medal of Freedom Awards". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuni 2011. Vaadatud 19. novembril 2014.
2. Friedrich Hayek, The Use of Knowledge in Society

Allikad

• Caldwell, Bruce, 2005. Hayek's Challenge : An Intellectual Biography of F.A. Hayek.
• Birner, Jack, 2001, "The mind-body problem and social evolution," CEEL Working Paper 1-02.
• Birner, Hack, and Rudy van Zijp, eds. Hayek: Co-ordination and Evolution: His legacy in philosophy, politics, economics and the history of ideas (1994)
• Ebenstein, Alan O., 2001. Friedrich Hayek: A Biography.
• Gray, John, 1998. Hayek on Liberty.
• Hacohen, Malachi, 2000. Karl Popper: The Formative Years, 1902 – 1945.
• Kasper, Sherryl, 2002, The Revival of Laissez-Faire in American Macroeconomic Theory: A Case Study of Its Pioneers. Chpt. 4.
• Kley, Roland, 1994. Hayek's Social and Political Thought. Oxford Univ. Press.
• Muller, Jerry Z., 2002. The Mind and the Market: Capitalism in Western Thought. Anchor Books.
• Rosenof, Theodore, 1974, "Freedom, Planning, and Totalitarianism: The Reception of F. A. Hayek's Road to Serfdom," Canadian Review of American Studies.
• Shearmur; Jeremy, 1996. Hayek and after: Hayekian Liberalism as a Research Programme. Routledge.
• Touchie, John, 2005. Hayek and Human Rights: Foundations for a Minimalist Approach to Law. Edward Elgar.
• Weimer, W., and Palermo, D., eds., 1982. Cognition and the Symbolic Processes. Lawrence Erlbaum Associates. Contains Hayek's essay, "The Sensory Order after 25 Years" with "Discussion."
• Wolin, R. 2004. The Seduction of Unreason: The Intellectual Romance with Fascism from Nietzsche to Postmodernism. Princeton University Press, Princeton.