Feministlik sotsioloogia on konfliktiteoreetiline uurimissuund, mis vaatleb sotsiaalse soo seost võimuga nii inimestevahelistes suhetes kui ka sotsiaalsetes struktuurides laiemalt. Kesksed kriteeriumid on seksuaalne sättumus, rass, majanduslik staatus ja rahvus.
Feministliku sotsioloogia aluseks on idee naiste süstemaatilisest allutamisest meeste domineerimisele enamikus ühiskondades.
Ühiskonnauurijate seas on olnud mehi rohkem kui naisi ning vaid mehi uurides on järeldusi tehtud kogu inimkonna kohta, ehk siis uurimistulemused on alati olnud moonutatud. See periood oli enne 1960ndaid ning neid uuringuid on kutsutud ka "soopimedateks" (sex-blind)[1]. Suur osa sotsioloogiaalaseid uurimusi olid stereotüüpsed: naistega seonduvad mõisted olid loodus, bioloogia ja emotsioonid, meestega aga põhjused, kultuur ja ratsionaalsus. Tähtsad sotsioloogid Durkheim ja Weber pidasid loomulikuks, et naised on pigem eraelulises ja mehed avaliku elu sfääris.[2]
Naise seisundi tõeliseks mõistmiseks oli vaja tavapärase sotsioloogia teooria ümbertegemist, kuna just teooria on alus, mis määrab maailma mõtestamise viisid ning vastavalt sellele püstitatakse uurimisküsimused. Oluline oli mitte analüüsida naiste ja meeste tegevust ühiskonnas, vaid ka seda, kuidas inimesed alateadlikult igapäevaelus sugupoolenormidega arvestavad – just see mõjutab inimeste seisukohti ja kujundab arutelu ühiskonnas.[2]
Sotsioloogia püüab leida seost üksikisiku kogemuste ja sotsiaalsete struktuuride vahel. Feministid väitsid, et tuleks keskenduda ühiskonnas, valitsuses ja poliitikas olevale ebavõrdsusele, mitte iseloomustada üksikuid naisi või naiste gruppe. Feministid püüdsid leida seletusi, miks sageli on naiste seisund meeste omast halvem ning tegid seda selliste küsimuste, nagu miks midagi peetakse loomulikuks ja midagi ebaõigeks, kaudu. Traditsioonilisest sotsioloogiast nad oma probleemidele vastuseid ei leidnud ning hakkasid otsima uut viisi, kuidas maailma paremini mõista.[2]
Feministlikud teooriad on teinud märkimisväärse arengu pärast 1960. aastaid, kui algas feminismi teine laine (second wave), mis koosnes naisuuringutest, enesteadvustamisest ja vabastusliikumisest.[2] Põhisuunaks sai naiste kaitsmine seksuaal- ja koduvägivalla eest, avati naiste varjupaiku ja vägistamisohvrite kriisikeskuseid. Teine laine laiendas poliitika ja majanduse mõisteid seksuaalsusele, kehale, emotsioonidele ja teistele aspektidele, mida varem oli peetud isiklikuks. Loodi uusi organisatsioone, mis tegutsesid meestest sõltumatult, eesmärgiga tutvustada naistele nende senise elu muutmise võimalusi. Võideldi võrdõiguslikkuse eest tööturul, Inglismaal Londonis sai tipphetkeks 1968. aasta streik Fordi õmblustöökojas.[3]
1963. aastal allkirjastas John F. Kennedy Ameerikas Equal Pay Acti ning see oli seal ka esimene samm selle suunas, et naisi tööl ning ühiskonnas võrdsemalt kohelda. 1970. aastatel võitlesid naised selle eest, et neil oleks rohkem kontrolli ning otsustusvõimet iseenda kehade üle.[4]
1970. aastate alguses hakkas kasvama sotsioloogide arv, kes huvitusid naisuuringutest ning keskendusid soorollidele, elukaarele, sotsiaalsele kihistumisele ning naiste uute ametialaste portreede loomisele.[2] Uurima hakati ka soolist segregatsiooni ja ebavõrdse tasustamise süsteemi töömaailmas. Tasustatud töö, tasuta kodutööde tegemine ning valikuvabaduse küsimused on aga tänapäevani tähelepanu keskmes.[2]
On jõutud järeldusele, et naiste töö on võrreldes meestega igal pool madalamalt tasustatud, samuti on naistel halvemad töötingimused ja madalam sotsiaalne staatus. Pensioniikka jõudes satuvad naised veel ebaõiglasemasse olukorda. Nimelt nähakse kõrgeealistes naistes vähemproduktiivseid kodanikke, kes vajavad meditsiinilist abi, on ühiskonnale koormaks ja pole seksuaalses mõttes ahvatlevad. Sellist määratlemist kasutatakse just naiste puhul, kuna neid defineeritakse rohkem välimuse järgi kui mehi.[5]
Peale ebavõrdse tasustamise on feministlik töösotsioloogia tähelepanu juhtinud ka sellele, et on teatud ametid, kus mehed on traditsiooniliselt ülekaalus, ja just need ametid on sageli kõrgemini tasustatavad. Nii-öelda naiste ametid on madalama sotsiaalse prestiiži ja tasustamisega, kuid seevastu töömahukamad.[6]
Feministliku sotsioloogia üheks oluliseks uurimisobjektiks on saanud kodutööd: üritati leida nende alaväärtustamise ja ebavõrdse jaotumise põhjuseid. Järeldati, et naised teevad palju tasustamata kodutööd ning sellele ei pöörata palju tähelepanu, kuna seda peetakse loomulikuks. Arvatakse, et armastus ja kohustus on piisavad stiimulid, kuid naiste tasustatud töö väljaspool kodu ei vabasta neid sageli kodutöödest. Teine oluline nähtus on naistevastane vägivald. Feministliku suundumusega sotsioloogid on rõhutanud, et vägistamise mõiste tuleks laiendada perekonnasfäärile. Neil tuli tõsiselt pingutada, et ümber lükata arvamus selle kohta, et naise vägistamine tema mehe poolt pole võimalik või, et naine on selles ise süüdi.[6]
Naisliikumise poliitilise tegevuse põhiseisukoht oli see, et naistel kui ühiskonna omaette klassil, tuleb iseenda õiguste eest seista. See nõudis naiste eneseteadvuse tõstmist ning feministlikku propagandat. Sotsioloogia ülesandeks sai stereotüüpide vastu võitlemine, mis väitsid, et naised on poliitika suhtes ükskõiksed, abikaasade poolt mõjutatud või poliitiliselt konservatiivsed.
Lääneriikide seadustes on naistel võrdsed võimalused poliitikas osalemiseks, kuid nad on võimustruktuurides siiski alaesindatud. Feministlik sotsioloogia süüdistab selles meeste poolt ja meestekeskselt konstrueeritud poliitilist süsteemi. Skandinaavia maades suurendati olukorra muutmiseks naiste osakaalu kunstlikult kvootide kehtestamise abil.
Tähtsaks said spetsiifilised naisi puudutavad küsimused, nagu õigus abordile ja abielulahutusele ning rasestumisvastaste vahendite legaliseerimine. Nõuti naiste seadusandlikku kaitset seksuaalse ahistamise eest.[6]
19. sajandil läänes levinud arusaama järgi ei vajanud tüdrukud poistega samalaadse hariduse saamist. Tüdrukute harimise vajadust ei eitatud, ent nende jaoks mõeldi välja eraldi haridussüsteem, mis pidi neid ette valmistama tulevase koduperenaise ja/või aadlidaami rolliks. Akadeemilisi teadmisi jagati täpselt nii palju, kui arvati, et neil tulevikus vaja läheb laste kasvatamiseks või meestele hea mulje jätmiseks. Eesmärk polnud aga naisi teadlikult taga kiusata ja alavääristada, vaid inimestel tuli täita kindlaid soorolle tervikliku ühiskonnana. Tüdrukute ja poiste vaimset võimekust omavahel ei võrreldud, kuna õppekavad erinesid nii laias ulatuses. Kiiresti areneva majanduse ja teaduse tagajärjel ilmnesid naiste kohati paremini arenenud võimed teatud akadeemilistel aladel. Psühholoogid leidsid, et naistel on suhteliselt hästi arenenud lingvistilised võimed, meestel aga ruumilised ja aritmeetilised.[6]
Feministlikus perspektiivis töötavad sotsioloogid võitlevad siiani vanadel soorollidel baseeruvate stereotüüpidega ning väidavad, et vaatamata muutusele on haridus siiani seksistlik. See väljendub õpetajate nõudmistes või naiste suunamises "nende" aladele. Leiti, et “kuigi naised on meestest üldiselt kvalifitseeritumad, satuvad nad lõppkokkuvõttes sellistesse positsioonidesse tööturul [...], kus palgad on madalamad ning väljavaated kitsamad” (Abbott ja Wallace, 1997, lk 115). Feministid näevad probleemi ka selles, et tüdrukud eelistavad karjäärile ja õppimisele õnnestunud perekonnaelu, kuna ühiskonnas levivad seksistlikud hoiakud sunnivad neid nii mõtlema.[6]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
