Belgia kunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik.
| Félicien Rops | |
|---|---|
 Félicien Rops u 1880. aastal | |
| Sünninimi | Félicien Victor Joseph Rops |
| Sündinud |
7. juuli 1833 Namur, Belgia |
| Surnud |
23. august 1898 (65-aastaselt) Essonne, Prantsusmaa |
| Rahvus | belglane |
| Tegevusala | graafika, ofort, litograafia |
| Kunstivool | sümbolism |
| Tuntud teoseid | "Pornokratès" (1878) |
| Mõjutatud |
Charles Baudelaire Honoré Daumier Jean-François Millet Gustave Courbet |
| Mõjutanud |
Max Beckmann Lovis Corinth James Ensor Edvard Munch Julio Ruelas |
Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. Ropsi teoste temaatika on mitmekesine: eelkõige on ta tuntud erootiliste ja satanismi teemaga mängivate teoste poolest, kuid ta tegi ka ühiskonnakriitilisi ja looduspilte. Teda peetakse Belgia koomiksi teerajajaks.[1]
Félicien Rops sündis 1833. aastal Belgias Namuri linnas Nicolas-Joseph Ropsi ja Sophie Maubille’ ainsa lapsena. Pere oli jõukas, ta isa tootis sitskangast, mida kasutati kleitide ja pesu toormena.
Kümnenda eluaastani omandas Rops haridust eraõpetajate käe all ning seejärel aastatel 1843–1849 kohalikus jesuiitide kolleegiumis. Ta jätkas õpinguid Namuri kuninglikus Ateneumis, kus õppis ka tuntud maastikumaalija Ferdinand Marinuse käe all. Marinus äratas Ropsis huvi maalimise vastu ning ta hakkas joonistama karikatuure. Selline väljendusviis oli tollal väga uudne. Isa suri, kui Rops oli 15-aastane. Poisi eestkostjaks sai nõbu Alphonse Rops, kes oli sel ajal Namuri abilinnapea.[2]
Rops tundis, et Namur on talle liiga piirav, ning kolis 1851. aastal Brüsselisse, kus alustas õpinguid Brüsseli vabas ülikoolis filosoofiakursusel rõhuga juural. Ta nautis vabadust ja boheemlaselu ning jättis õppetöö unarusse.[2] 1853. aastal asus ta Saint-Luci koolis joonistamist õppima ning tutvus maalikunstnik Louis Artani, kunstniku ja skulptori Constantin Meunier’ ning maalikunstniku ja litograafi Charles de Groux’ga.
Rops lõi kaasa üliõpilasringides, näiteks astus Rõõmsate Poiste Ühingusse (Societé des Joyeux), kus kohtus kirjanik Charles-Theodore-Henri De Costeriga, ning osales üliõpilasringis Krokodill (Le Crocodile), mis andis 1853.–1856. aastani välja nädalalehte, kus Rops avaldas igal nädalal lito. Tema joonistused olid lihtsate ja ilmekate joontega, humoorikad ja sageli ühiskonnakriitilised.[2]
1856. aastal asutas Rops isalt päritud rahaga satiirilise kunsti ja kirjanduse nädalakirja Uylenspiegel, Journal des Ebats Artistiques et Littéraires, millesse panustasid litograafidena Gustave Gerlier ja Charles de Groux.[3] Trükise teemade ring oli mitmekesine: seal kõneldi kunstist, kirjandusest, poliitikast, kommetest, moraalist jne. 1862. aastal hakkas nädalakiri populaarsust kaotama ja hääbus tasapisi.[2]
1857. aastal abiellus Rops Charlotte Polet de Faveaux’ga, kellega ta oli tutvunud ülikoolis. 1858. aastal sündis neil poeg Paul ja 1859. aastal tütar Juliette, kes suri kuueaastaselt meningiiti. Pere kolis peagi Namurist Brüsselisse. Rops hakkas end Belgia oludest piiratuna tundma ning veetis igal aastal paar kuud Pariisis, kus õitses kultuurielu ja korraldati maailmanäitusi. Ta loobus karikatuuride joonistamisest ja keskendus raamatute illustreerimisele.[2]
1868. aastal osales Rops Brüsselis vaba kunstiühingu loomisel. See ühing pani aluse realismi levikule Belgias. 1869. aastal tahtis ta asutada eri riikide graafikuid liitvat ofortistide ühingut, kuid alanud Prantsuse-Preisi sõja tagajärjel lükkus plaan edasi. 1874. aastal alustas rahvusvaheline ofortistide ühing siiski tegutsemist ning Rops sai selle kunstiliseks juhiks. Ühing ei omandanud laiemat rahvusvahelist haaret, vaid koondas belgia, hollandi ja prantsuse kunstnikke, ning liikmete loomingu tase muutus aja jooksul ebaühtlasemaks. Neil põhjustel ühing 1877. aastal suleti.[2]
Saanud innustust kaasaja psühholoogiast, hakkas Rops looma suure kõlapinnaga joonistusi. Aastaist 1875–1882 pärinevad tuntud joonistused "Madruse urgas", "Purjus keigar" ja "Viletsus". 1876. aastal tegi Rops kaastööd kahele suurele Pariisi kirjastusele: Cadartile ja Lemerre’ile.[2]
Pariisis elades tekkis Ropsil armukesi ning pärast belgia laulja Alice Renaud’ga armuloo avalikuks tulemist lõppes kooselu abikaasa Charlotte’iga. 1868. aastal tutvus Rops õmblejannadest õdede Léontine ja Aurélie Duluciga (kes kutsusid end oma eesnimedest moodustatud nimega Auréléon).[4] Õed ja Rops hakkasid koos elama ning 1870. aastal sai ta Léontine’iga tütre Claire’i.[2] Nad elasid koos Ropsi surmani.
1878. aasta Pariisi Salongi ja maailmanäituse eel katsetas Rops uusi joonistustehnikaid ning hakkas kasutama värvipliiatseid, pastelle, akvarelle ja guašše. Tema realistlike ja psühholoogiliste teoste kõrvale ilmusid iroonilised joonistused seksuaalsuse võimust. Teda ei rahuldanud enam tegelikkuse tõetruu kujutamine, vaid ta liikus jõulisema sümboolsuse poole. Teosed olid tugeva allegoorilise laenguga, näiteks kujutas ta naisi sageli kui kurja sümboleid. Seksuaalne alatoon väljendub eriti ilmekalt joonistuste sarjas "Naine hüpiknukuga" (La Dame au pantin, 1873–1890).[2]
1878. aastal alustas Rops 114 joonistusest koosnevat sarja "Sada kerget pretensioonitut visandit ausate inimeste lõbustamiseks" (Les Cent légers croquis pour réjouir les honnêtes gens, 1878–1881), kus esitles oma kuulsat "moodsat poolakat". See pildisari paljastas ühiskonna silmakirjalikkust ning oli omamoodi "inimlik komöödia".[2] 1870. aastate lõpus oli Rops enda sõnul üks paremini tasustatud illustraatoreid Prantsusmaal.[5] Peamiselt illustreeris ta kirjanike Henry Kistemaeckersi ja Guy erootilisi teoseid. Mõned kirjanikud, näiteks Josephin Peladan, asusid hoopis Ropsi joonistusete järgi tekste kirjutama. 1882. aastal hakkas Rops looma "Saatanlike piltide sarja" (Les Diaboliques ja Les Sataniques), mida ta iseloomustas kui ideaalset kollektsiooni.[2]
Rops armastas reisimist, tundis end ringi liikudes vabana ning leidis loodusest meeleselgust. Mitu korda käis ta rahu otsimas Põhjamere äärest, Bretagne’ist või Meuse’i kallastelt. Reisihimu viis teda ka Monte Carlosse, Rootsisse, Norrasse (1874), Ungarisse (1878), Hispaaniasse (1880), Hollandisse (1882), Ameerika Ühendriikidesse (1887) ning Põhja-Aafrikasse (1888). New Yorki iseloomustas Rops kui pöörast 20. sajandisse kuuluvat linna.[2]
1884. aastal ostis Rops Pariisist 30 kilomeetri kaugusel Essonne’i departemangus lagunenud mõisamaja, mida kutsuti Poolkuuks (La Demi-Lune). Ta tundis, et on Pariisist väsinud ning otsis rahu, kuid kuni 1897. aastani oli tal ka Pariisis ateljee. 1892. aastal toimus Ropsil tööd tehes kemikaaliga õnnetus,[6] kus ta kaotas peaaegu nägemise, kuid taastus siis aeglaselt. Ta jätkas Poolkuus töötamist ja illustreerimist. Viimast korda käis ta Belgias 1892. aastal.
Félicien Rops suri 1898. aastal 65-aastaselt oma kodus Essonne’is.[2] Ta matusetseremoonia toimus Essonne’i Saint-Étienne’i kirikus ning ta maeti algselt Essonne’i, kuid kaheksa aastat hiljem toimetati ta säilmed poja Pauli eestvedamisel perekonna hauaplatsile Namuris.
Rops oli alati rõhunud vabaduse tähtsusele ja põlgas seisusi, kuid 1889. aastal autasustati teda postuumselt Auleegioni ordeniga.
Praegu on Ropsi kodulinnas Namuris avatud Félicien Ropsi muuseum, mille kogusse kuulub ligikaudu 3000 teost ning 500 joonistust ja maali, peale selle üle 4000 kirja.
Félicien Rops oli viljakas ja mitmekülgne kunstnik. Tema looming oli laiahaardeline: ta lõi natüürmorte ja maastikupilte, aga ka erootilise alatooniga ja sümbolistlikke teoseid ning kujutas värvikat ööelu; samuti on ta loomepagasis tuhandeid koomikseid, karikatuure, raamatuillustratsioone ja reklaamegi. Stiililiselt liikus ta realismi ja sümbolismi vahel, kuid kohati võib aimata ka romantismi ja impressionismi.
Poliitilise taustaga teosed
Ropsi poliitilist eneseväljendust joonistuste kaudu ilmestavad hästi "Waterloo medal" ja "Surmanuhtlus". 1851. aastal tuli Prantsusmaal riigipöörde tulemusena võimule Napoleon III, kes kehtestas autoritaarse režiimi. Belgia poliitiline olukord oli Prantsusmaaga võrreldes leebem ja sõnavabadus suurem ning paljud prantsuse intellektuaalid avaldasid oma teoseid Belgias. Rops soovis joonistusega "Waterloo medal" (La Médaille de Waterloo, 1858; asub Michael C. Carlose muuseumis Atlantas) häbimärgistada Waterloo lahingut. Joonistus "Surmanuhtlus" kujutab protesti surmanuhtluse vastu ja saanud ajendi Victor Hugo hukkamisest 1858. aastal.
Joonistust "Matus Valloonias" (Un Enterrement au pays Wallon, 1863; asub Ropsi muuseumis Namuris) on võrreldud realist Gustave Courbet’ maaliga "Matus Ornansis", kuid Rops rõhutab tunduvalt rohkem tegelaste nägusid. See teos iseloomustab Ropsi veendumust tegelikkust tõetruult edasi anda, kuid säilitada spontaansus. Rops armastas kujutada ka ööelu ja ühiskonna alamkihte ning tihti olid tegelasteks prostituudid.[2]
Baudelaire’i mõju
1864. aastal kohtus Rops Prantsuse luuletaja Charles Baudelaire’iga, kes oli pidanud tsensuuri ja võlgade pärast Prantsusmaalt mõneks ajaks Belgiasse kolima. Tutvus oli Ropsile loominguliselt inspireeriv ning ta sümpatiseeris ka Baudelaire’ile.[4] Ropsi 1865. aastal loodud "Tantsiv Surm" (La Mort qui danse; asub Ropsi muuseumis Namuris) on hea näide Baudelaire’i mõjust, kes sõnastas "saatusliku naise" müüdi.[2] Rops illustreeris ka Baudelaire’i kogu "Les Épaves" palgelehe ning illustreeris kogu "Kurja lilled" mõned luuletused.
"Pornokratès"
Ropsi kuulsaim teos on 1878. aastal valminud pastell-, guašš- ja akvarellmaal "Pornokratès" (ka Pornocratès, Pornocratie, Femme au cochon või Dame au cochon; asub Ropsi muuseumis Namuris). Ropsi teostel pole naised kunagi päris alasti ja teda on peetud ka tänapäevase poolakti leiutajaks. Nii kannab ka sel maalil naine kübarat, kindaid ja musti sukki, mis muudavad ta väljakutsuvamaks. Maal on sümbolistlik: naine astub üle marmorisse raiutud vanade endasse tõmbunud kunstide (skulptuur, muusika, luule, maalikunst),[4] ta silmad on kinni seotud ja ta laseb end juhtida seal. Siga peeti kuratlikuks loomaks ja see sümboliseeris himurust.[2]
_Een_begrafenis_in_het_Waalse_land_(1863)_litho_-_Musée_Félicien_Rops_Namen_23-03-2018_10-17-45.JPG)
Erootilisus ja seksuaalsus
Ropsi loomingus on olulisel kohal ka seksuaalsuse kujutamine. Ta pidas kaasaegsete hoiakuid liiga kitsarinnalisteks ja väikekodanlikeks ning üritas neid seksuaalsuse kujutamise abil avardada. Ropsi erootilised teosed võib jagada mitmesse kategooriasse: mõnedes teostes käsitleb ta erootikat naljatlevas toonis ja eesmärgita šokeerida; teistes teostes saab erootika uut moodi mütoloogilise mõõtme, mida iseloomustab destruktiivsus; kolmandates teostes on rõhk otseselt suguelunditel, millest vormuvad omaette rollidega tegelased.
Flirt satanismiga
19. sajandil läbis fenomenina satanism ehk kuradi kultus.[4] Tollase dekadentsiajastu mõjukaimaks kujundiks oli kurat ning ka Rops käsitles tihti satanistlikku temaatikat.[2] Samas puutuvad igasugused viited, et Rops oleks satanismis olnud aktiivne, vaid ta kasutas seda teemat sümboolsuse ja metafoorilisuse aspektist.[7]
Saatanlikkusega seostuvad tema loomingus naised ja juba mainitud saatuslikud naised. Femme fatale’i kohta on ta öelnud: "Saatana kaaslane, kes muutub nii vastupandamatuks, et Mees, tühine mängukann, on valmis kõige äärmuslikumateks pahedeks ja tegudeks." Sellised naised on saatanliku seksuaalsusega, ja nad naudivad seda.[8]
1882. aastal valmis Ropsil viiest teosest koosnev "Satanistlike piltide" sari, mis käsitles naise ja saatana vahelist pakti. Rops lasi erootilisel fantaasial vohada ja soovis teostega vaatajaid šokeerida.[4]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
