Eesti astrofüüsik ja alpinist From Wikipedia, the free encyclopedia
Enn Saar (sündinud 4. märtsil 1944 Tallinnas)[1] on eesti astrofüüsik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 2010).
 |
See artikkel räägib astrofüüsikust; ettevõtja kohta vaata artiklit Enn Saar (ettevõtja). |
Ta lõpetas 1962. aastal Tallinna 21. Keskkooli[2] ja asus 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna füüsika osakonnas astrofüüsikat õppima. See oli esimene kord, kui ülikool komplekteeris astrofüüsika rühma esmakursuslastest. Suure väljalangevuse tõttu pole hiljem sellist eksperimenti korratud.[3] Ülikooli lõpetas ta 1967. aastal teoreetilise füüsika erialal.[4]
1968. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli aspirantuuri ja kaitses 1972. aastal füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi väitekirjaga "О неоднородностях в космологии" ("Tihedushäiritused kosmoloogias").[2] Ühes intervjuus on ta kommenteerinud seda nii: "Kirjutasin kandidaaditöö üldrelatiivsusteooriast ja see ongi juba kosmoloogia."[1] Töö juhendaja oli Arved-Ervin Sapar.[3]
1991. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis astronoomiadoktori kraadi väitekirjaga "Geometry of the large scale structure of the Universe" ("Universumi suuremastaabilise struktuuri geomeetria").[2]
Tööle asus ta 1968. aastal Füüsika ja Astronoomia Instituuti Tõraveres (Tõravere observatooriumis).
Ta oli 1968–1971 Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi nooremteadur, 1971–1975 teadur, 1975–1985 vanemteadur, 1985–1991 juhtivteadur, 1991–1992 astrofüüsika osakonna juhataja, 1992–1993 teadusdirektor, 1993–1995 peateadur, 1995–2019 Tartu Observatooriumi vanemteadur, aastast 1998 ka kosmoloogia osakonna juhataja.[2]
Aastal 1980 töötas ta pool aastat Ameerika Ühendriikides Yale'i Ülikoolis. Sellele järgnes seitsmeaastane täielik keeld välismaale minekuks ja isegi välismaalastega suhtlemiseks (невыездной).[3] 1980. aastast on ta olnud külalisuurija ja -professor USA-s, Taanis, Saksamaal, Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias ja Rootsis.[2]
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Enn Saar 2010. aastal astronoomia alal, kuulub akadeemias astronoomia ja füüsika osakonda.
Enn Saar tegeles oma teadustegevuse algusperioodil teoreetilise kosmoloogiaga, kuid 1970. aastate algul lülitus ta vaatlusliku kosmoloogia probleemidesse. Seejuures saadi vaatlusandmeid teistest observatooriumidest ja galaktikate kataloogidest.[5]
1974. aastal avastasid kolm eesti astronoomi Jaan Einasto, Enn Saar ja Ants Kaasik peaaegu samaaegselt Jim Peeblesi töörühmaga USA Princetoni Ülikoolist tumeaine kroonid galaktikate ümber. Avastust kinnitas mõni aasta hiljem ameerika astronoom Vera Rubin.[5] Tumeaine avastamine põhjustas 1970. aastate keskel suure paradigmamuutuse alguse astronoomias.[6]
Enn Saare algatusel alustati Tõraveres universumi struktuuri arengu numbrilist modelleerimist, lähtudes sellisest universumi mudelist, kus lisaks tavalisele ja tumeainele leidub ühtlane foon, mida tänapäeval nimetatakse tumeenergiaks. Tema eestvedamisel tehtud analüüs näitas, et struktuuril on multifraktaalsed omadused.[3]
Koostöös Hispaania, Prantsusmaa ja USA astronoomidega on Saar osalenud uute statistiliste meetodite väljatöötamisel ja rakendamisel universumi struktuuri uurimisel.[3]
Enn Saar koostöös Elmo Tempeli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist ja Radu Stoicaga Prantsusmaalt, Lille'i Ülikoolist on oma viimase aja töödega välja selgitanud, et Universumi kärgstruktuur mõjutab galaktikate arengut. Uurimistöö jätkub, et välja selgitada, kas ja kuidas galaktikate pöörlemisteljed on seotud galaktikate filamentidega ning kas galaktikate endi tekkimine on seotud filamentide tekkimisega?[7]
Ta osaleb Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidiga Planck seotud projektis.[8]
Saare teadustöö on keskendunud kosmoloogiale, galaktikate füüsikale ja atmosfäärifüüsikale. Tema uurimistöö peasuunad on kosmoloogias tumeaine, Universumi struktuuri teke, numbrilised mudelid ja suuremastaabilise struktuuri statistika; galaktikate füüsikas galaktikate teke ja spiraalstruktuur; atmosfäärfüüsikas atmosfääriuuringud kosmosest.[3] Ta on avaldanud töid universumi suuremõõtmelise struktuuri tekkest ja arengust ning statistilistest omadustest (peamiselt fraktaalomaduste kohta). Ta on universumi varjatud aine ja universumi suuremõõtmelise kärgstruktuuri avastajaid ning esitanud galaktikate spiraalstruktuuri tekke akretsioonihüpoteesi.[2]
Ta on andnud märkimisväärse panuse tumeaine ja Universumi rakustruktuuri avastamisse.[3] Ta on enamiku matemaatiliste meetodite autor, mida Tartu kosmoloogid ja galaktikate uurijad on rakendanud tumeaine ja Universumi ehituse uurimisel.[9]
Alates 1970. aastate teisest poolest on Saar olnud kõigi Tõravere observatooriumi kosmoloogide juhendajaks teoreetilistes ja statistika ning arvutuste metoodika küsimustes.[3] Tema juhendamisel on kaitstud üks kandidaadikraad ja viis doktorikraadi: Jaak Jaaniste (1978); Mirt Gramann (1990), Enn Kasak (1990), Maret Einasto (1991), Ivar Suisalu (1995) ja Elmo Tempel (2011).[10][11]
Ta on Tartu Observatooriumi kosmoloogia töörühma juhtivteadur ja Eesti Astronoomianõukogu liige.[2]
Ta on kirjutanud kaasautorina monograafia galaktikate jaotuse statistilistest meetoditest, mis on esimene Eesti astronoomi koostatud ülemaailmse tunnustuse pälvinud käsiraamat.[9] Samuti on ta kahe teadusartikli kaasautor, mis avaldati ajakirjas Nature (mõlemad 1974. aastal).
Chapman & Hall avaldas 2002. aastal Enn Saare ja València Ülikooli observatooriumi astronoomi Vicent J. Martíneze kahasse kirjutatud mahuka monograafia "Statistics of the Galaxy Distribution" ("Galaktikate jaotuse statistika"), kus käsitletakse kosmoloogias kasutatavaid statistilisi meetodeid. Seda käsiraamatut kasutavad paljud maailma ülikoolid standardõpikuna.[3]
ta on avaldanud üle 100 teadustrükise.[2]
.jpg)
Enn Saar on olnud kirglik alpinist ja tõusnud selles valdkonnas instruktori tasemele; töötanud ka Pamiiri rahvusvahelises alpinismilaagris ning tõusnud kahel korral üle 7000-meetrise mäe tippu. Alpinisti-instruktori karjääri lõpetas välismaalastega suhtlemise keeld võimude poolt pärast Ameerikast naasmist 1980. aastal.[3]
1974. aastal võttis Saar osa traagiliselt lõppenud ekspeditsioonist Lenini mäetipule (kõrgus 7134 meetrit). Maavärina tõttu liikuma hakanud laviin mattis suurde jääprakku kolm kogenud alpinisti. Enn Saar pääses üle noatera. Neli aastat hiljem (1978) tõusis ta Pamiiris Korženevskaja tippu (7105 meetrit).[12]
1982. aastal juhtis Saar ekspeditsiooni Kesk-Pamiiri Tanõmasi ahelikule. Selle käigus tõusti mitme mäe tippu, sealhulgas saadi hakkama NSV Liidu tolle aja kõrgeima veel vallutamata mäetipu esmavallutusega. Tipp sai nimeks Tartu Ülikool 350 (6350 meetrit).[13]
Aastatel 1973–1979 tegi Saar kaheksa tehniliselt väga rasket, 5b raskuskategooria tõusu.[14]
Enn Saar on kaluri poeg.[2]
Enn Saar loeb meeleldi hispaaniakeelset proosat. Ta hindab väga Arturo Pérez-Reverte teoseid; tema loominguga on ta hästi tuttav.[3]
Enn Saar on meistersportlane orienteerumises, spordiühingu Kalev meister, jooksnud Eesti koondises.[viide?] Tema abikaasa oli väga tuntud orienteerumissportlane, kuulus 20 aastat Eesti koondisse ja 8 aastat Nõukogude Liidu koondisse.[3]
Enn Saar on Veikko Saare isa.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
