Bambergi piiskopkond

Bambergi vürstlik piiskopkond loodi aastal 1007, et levitada kristlust kaugemale Saksamaal. Vaimulik riik oli Saksa-Rooma riigi osariik umbes aastast 1245 kuni selle liitmiseni Baieri kuurvürstkonnaga aastal 1802.

Hochstift Bamberg Bambergi vürstlik piiskopkond 1245–1802
Vapp
Bambergi piiskopkond koos oma Kärnteni mõisatega, Johann Baptist Homann, u 1700
Valitsusvorm	valitav vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigi vasall
Pealinn	Bamberg

Riik

Bambergi piiskopid said vürstitiitli Saksa-Rooma keiser Friedrich II-lt enne tema kukutamist paavst Innocentius IV poolt aastal 1245, kusjuures diötseesist sai keisririigi osariik.

18. sajandi jooksul valitseti seda sageli koos Würzburgi piiskopkonnaga naabruses. Bamberg piirnes teiste seas Würzburgiga läänes, Brandenburg-Ansbachi markkrahvkonna ja Nürnbergi vabalinnaga lõunas, Brandenburg-Bayreuthi markkrahvkonnaga idas ja Saksi-Coburgi hertsogkonnaga põhjas.

Bambergi toomkirik

Vürstlik piiskopkond valitses ka suuri valdusi Kärnteni hertsogkonnas, sealhulgas strateegiliselt tähtsad linnad Villach, Feldkirchen, Wolfsberg ja Tarvisio Alpiteel Veneetsiasse, samuti Kirchdorf an der Krems Austria ertshertsogkonnas. Habsburgist keisrinna Maria Theresia ostis need territooriumid aastal 1759.

Saksamaa mediatisatsiooni käigus aastatel 1802 ja 1803, kui kaotati peaaegu kõik kiriklikud vürstkonnad, annekteeriti Bamberg Baierisse. Endise vürstliku piiskopkonna pindala oli siis 3580 km² ja rahvaarv 207 000.

Ajalugu

Alates 1. novembrist 1007 peeti Frankfurdis sinodit. Kohal oli 8 peapiiskoppi ja 27 piiskoppi, keda juhtis Mainzi peapiiskop Willigis, samuti oli kohal roomlaste kuningas Heinrich II. Kuningas kavatses luua uue diötseesi, mis oleks aidanud paganlust Bambergi ümbruses lõplikult vallutada. Kuid vendide territooriumid Maini, Wiesenti ja Aischi ülemjooksul kuulusid alates Kesk-Saksamaa piiskopkondade kujundamisest Püha Bonifatiuse poolt Würzburgi piiskopkonda, nii et uut diötseesi ei saanud tekitada ilma selle piiskopi nõusolekuta. Würzburgi piiskop Heinrich I oli valmis loobuma mõnest oma territooriumist, kui kuningas lubas Würzburgi peapiiskopkonnaks ülendada ja anda talle samaväärse Meiningenis. Sellele korraldusele saadi paavst Johannes XVII nõusolek, kuid Würzburgi ülendamine peapiiskopkonnaks osutus võimatuks ka Willigise reservatsioonide tõttu ja piiskop Heinrich I loobus esialgu oma nõusolekust.

Altenburgi loss, Bambergi vürstlike piiskoppide residents aastatel 1305–1553

Bambergi toomkirik koos vürstlike piiskoppide vana ja uue paleega

Seehofi loss Bambergi lähedal, suveresidents

Siiski, pärast mitut täiendavat soodustust sai kuningas Heinrich II nõusoleku Bambergi diötseesi loomiseks Würzburgi ja hiljem Eichstätti diötseesi osadest. Bamberg tehti otse Roomale alluvaks. Otsustati ka, et kuninga kantsler Eberhard pühitsetakse Mainzi peapiiskopi Willigise poolt uue piiriäärse diötseesi peaks. Uus diötsees sai sinodil dokumentidega kinnitatult kalleid kingitusi, et panna sellele tugev alus.

Vürstlik piiskop Martin von Eyb (1580–1583)

Viimane vürstlik piiskop Christoph Franz von Buseck (1795–1802)

Heinrich tahtis Hildesheimi toomkapiitli – Heinrich ise sai seal hariduse – kuulsat munklikku rangust ja usinust kokku siduda oma kontrollialuste kirikutega, sealhulgas tema lemmik Bambergi piiskopkonnaga. Järgmised 7 piiskoppi nimetasid keisrid, pärast mida sai reegliks valimine toomkapiitli poolt, nagu kõigis Saksa vürstlikes piiskopkondades. Eberhardi otsene järglane Suidger Morslebenist sai aastal 1046 paavstiks kui Clemens II. Ta oli ainus paavst, kes on maetud Alpidest põhja poole, Bambergi toomkirikusse.

13. sajandil sai diötsees järk-järgult territoriaalseks vürstkonnaks ja selle piiskopid võtsid ilmaliku tähtsuse peapiiskoppide järel; piiskop Heinrich I von Bilversheim (1242–1257) sai esimeseks vürstlikuks piiskopiks.

Neljakümnes piiskop Georg III von Limburg (1505–1522) kaldus reformatsiooni suunas, mis põhjustas vägivaldse sotsiaalse puhangu tema järglase Weigandi (1522–1556) ajal, ning linn kannatas rängalt Teises markkrahvisõjas (1552–54), samuti Kolmekümneaastases sõjas, kui see läks uue Frangimaa hertsogi Bernhardi valitsemise alla.

Vestfaali rahuga (1648) taastasid vürstlikud piiskopid oma valdused. Prantsuse revolutsiooni ajal okupeerisid Bambergi prantslased ja Saksamaa mediatisatsiooni käigus aastal 1802/3 annekteeriti see Baierisse. Aastatel 1808–1817 oli piiskopitool vakantne; kuid 1817. aasta Baieri konkordaadiga tehti see peapiiskopkonnaks, kus abipiiskopkondadeks olid Würzburg, Speyer ja Eichstätt.

Bambergi piiskopid, 1007–1803

• Eberhard I 1007–1040
• Suidger Morslebenist 1040–1046 (hilisem paavst Clemens II)
• Hartwig von Bogen 1047–1053
• Adalbero Kärntenist 1053–1057
• Gunther 1057–1065
• Hermann I von Formbach 1065–1075
• Rupert 1075–1102
• Otto I von Mistelbach 1102–1139
• Egilbert 1139–1146
• Eberhard II von Otelingen 1146–1170
• Hermann II von Aurach 1170–1177
• Otto II von Andechs 1177–1196
• Timo von Lyskirch 1196–1201
• Konrad von Ergersheim 1202–1203
• Ekbert von Andechs-Meranien 1203–1231
• Siegfried von Öttingen 1231–1238
• Poppo von Andechs-Meranien 1238–1242
• Heinrich I von Bilversheim 1242–1257
• Wladislaw von Schlesien 1257
• Berthold von Leiningen 1257–1285
• Manegold von Neuenburg 1285 (Würzburgi piiskop 1287–1303)
• Arnold von Solms 1286–1296
• Leopold I von Gründlach 1296–1303
• Wulfing von Stubenberg 1304–1318
• Ulrich von Schlüsselberg 1319
• Konrad von Giech 1319–1322
• Johann Wulfing von Schlackenwerth 1322–1324
• Heinrich II von Sternberg 1324–1328
• Werntho Schenk von Reicheneck 1328–1335
• Leopold II von Egloffstein 1335–1343
• Friedrich I von Hohenlohe 1344–1352
• Lupold von Bebenburg 1353–1363
• Friedrich II von Truhendingen 1363–1366
• Ludwig von Meißen 1366–1374
• Lamprecht von Brunn 1374–1399
• Albrecht von Wertheim 1399–1421
• Friedrich III von Aufseß 1421–1431
• Anton von Rotenhan 1431–1459
• Georg I von Schaumberg 1459–1475
• Philipp von Henneberg 1475–1487
• Heinrich III Groß von Trockau 1487–1501
• Veit I Truchseß von Pommersfelden 1501–1503
• Georg II Marschall von Ebnet 1503–1505
• Georg III Schenk von Limpurg 1505–1522
• Weigand von Redwitz 1522–1556
• Georg IV Fuchs von Rügheim 1556–1561
• Veit II von Würtzburg 1561–1577
• Johann Georg I Zobel von Giebelstadt 1577–1580
• Martin von Eyb 1580–1583
• Ernst von Mengersdorf 1583–1591
• Neidhardt von Thüngen 1591–1598
• Johann Philipp von Gebsattel 1599–1609
• Johann Gottfried I von Aschhausen 1609–1622 (Würzburgi piiskop 1617–1622)
• Johann Georg II Fuchs von Dornheim 1623–1633
• Franz von Hatzfeld 1633–1642 (Würzburgi piiskop 1631–1642)
• Melchior Otto Voit von Salzburg 1642–1653
• Philipp Valentin Voit von Rieneck 1653–1672
• Peter Philipp von Dernbach 1672–1683
• Marquard Sebastian Schenk von Stauffenberg 1683–1693
• Lothar Franz von Schönborn 1693–1729
• Friedrich Karl von Schönborn-Buchheim 1729–1746 (ka Würzburgi piiskop)
• Johann Philipp Anton von und zu Frankenstein 1746–1753
• Franz Konrad von Stadion und Thannhausen 1753–1757
• Adam Friedrich von Seinsheim 1757–1779 (ka Würzburgi piiskop)
• Franz Ludwig von Erthal 1779–1795 (ka Würzburgi piiskop)
• Christoph Franz von Buseck 1795–1802

Patronaaž

Vürstlikud piiskopid pidasid õukonda nagu väikeses kuningriigis ja palkasid kunstnikke, eriti muusikuid. Õukonda haaratud kapellmeistrite ja organistide hulgas oli mitu väikest Lõuna-Saksa meistrit nagu Heinrich Pfendner, Johann Baal, Georg Arnold ja Georg Mengel.

Vaata ka

• Bambergi peapiiskopkond