Baškortostan
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Baškortostan, (baškiiri Башҡортостан, vene Башкортостан, tuntud ka kui Baškiiria, ametliku nimega Baškortostani Vabariik[2]) on vabariik Venemaa Föderatsiooni koosseisus Lõuna-Uuralis.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) |
Vabariigi nimirahvus on baškiirid, kes moodustavad Baškiiria 4-miljonilisest rahvastikust 31%. Baškortostani pealinnaks on miljonilinn Ufa ning riigi ametlikud keeled on baškiiri ja vene keel. Vabariik piirneb Orenburgi oblasti, Permi krai, Sverdlovski oblasti, Tšeljabinski oblasti, Udmurtia ja Tatarstaniga. Loodusvarade, eriti nafta ja maagaasi poolest rikas Baškortostan on üks Venemaa majanduslikult arenenumaid piirkondi, millel on suur SKT, tööstustoodang ja põllumajandustoodang.
Baškortostani põhiseaduse järgi on Baškiiria demokraatlik õigusriik Venemaa Föderatsiooni koosseisus. Vabariigi suveräänsuse sümboliteks on Baškiiria ametlik riigisümboolika (lipp, vapp, hümn), oma põhiseadus, Vene keskvõimust iseseisevad riigiinstitutsioonid ja seadusloome, kindel territoorium, rahvastik ja riigikeeled (baškiiri ja vene keel). Riigiusku Baškiirias ei ole. Lisaks oma vabariigi aladele on Baškortostan võtnud põhiseadusega kohustused esindada baškiire ka väljaspool vabariigi piire, kaitsta ja arendada baškiiri kultuuri ning esindada kõiki Baškiirias elavaid kodanikke hoolimata nende rahvusest. Baškortostani vabariikliku staatust ja riigipiire ei tohi muuta ilma Baškiiria võimude nõusolekuta.[3] Tegelikult peavad kaasaegsed poliitikauurijad Baškortostani autoritaarseks režiimiks, kus demokraatia on näiline ja mille juhtimine on suures osas allutatud Venemaa keskvõimule.[4]
Rahvaesinduslikku funktsiooni ja seadusandlikku võimu täidab vabariigi parlament, mille ametlik nimi on Baškortostani Vabariigi Riigikogu Kurultai, kuigi parlamenti kutsutakse ka lihtsalt kurultaiks. Parlamenti võib valida Venemaa Föderatsiooni vähemalt 21-aastane kodanik. Ühekojalises kurultais on 110 kohta ja selle liikmed valitakse viieks aastaks. Parlamendi praegune esimees on Konstantin Tolkatšov.[5] Kurultai täidab mitmeid kohustusi, millest tähtsamad on seadusloome, seaduste rakendamise kontroll, eelarve kinnitamine, maksude kehtestamine, haldusüksuste muutmine ja valitsuste kinnitamine. Seaduse vastuvõtmiseks piisab üldjuhul parlamendis lihtenamusest. Lisaks parlamendile võivad seadusloomet algatada veel Baškortostani valitsus ja riigipea.[3]
Baškortostani eesotsas on riigipea (varem: vabariigi president), kes esindab riigi täidesaatvat võimu.[6] Baškortostani riigipea on kõrgeim ametipost kogu vabariigis. Riigipea esindab Baškiiriat välismaal ja ülejäänud Venemaa Föderatsioonis. Riigipea valitakse otsevalimistel viieks aastaks. Teda saab valida Baškiirias elav Venemaa kodanik. Pea peab olema vähemalt 30-aastane mõlemat riigikeelt oskav Venemaa kodanik, kellel ei ole muu riigi kodakondsust ega elamisluba. Riigipea positsiooni täidab 2018. aastast Radõ Habirov.[5] Riigipea kohustustest olulisemad on valitsuse moodustamine ja laialisaatmine, kurultai laialisaatmine, välislepingute sõlmimine. Riigipeal on õigus mitte välja kuulutada kurultai poolt vastu võetud seadusi, sel juhul saadetakse seadus tagasi parlamenti. Kui parlament seaduse uuesti heaks kiidab, peab riigipea selle välja kuulutama.[3]
Pärast valitsuse moodustamist viib täidesaatvat võimu Baškortostanis täide Baškiiria valitsus. Valitsuse moodustab Baškortostani riigipea, kes on ise valitsuse eesotsas, valitsuse kinnitab kurultai.[5] Valitsus vahetus üldjuhul koos riigipea vahetumisega. Valitsus täidab mitmeid ülesandeid: koostab määruseid ja eelarvet, vahendab koostööd vabariigi ja Vene keskvõimu vahel, haldab ministrite ja riigikomiteede koostööd ja korraldab Baškortostani välissuhteid.[3]
Kohtuvõimu täidavad vabariigis Baškortostani kohtud: Baškortostani põhiseaduskohus, föderaalsed kohtud ja rahukohtud. Põhiseaduskohtusse määrab kohtunikke kurultai ja tema ülesandeks on kaitsta Baškortostani põhiseaduslikku korda. Põhiseaduskohus lahendab kohtujuhtumeid, mis on seotud Baškiiria seadustega, tõlgendab põhiseadust ja võib õigusakte kuulutada õigustühiseks. Põhiseaduskohtu otsuseid ei saa teised kohtud ümber hinnata. Kohtute rahastus peab tulema teistest võimuorganitest sõltumatutest allikatest.[3]
Baškortorstani haridussüsteem on üks Venemaa suurimaid. Vabariigis on 1010 koolieelse hariduseasutuse (lasteaiad, eelkoolid), üle 2000 kooli, 93 kutsekooli ja 8 ülikooli.[7] 1991. aastal loodud Baškortostani Vabariigi Teaduste Akadeemia korraldab vabariigi teadus- ja haridustööd. Vanim Baškortostani ülikool on Baškiiri Riiklik Ülikool, mille eelkäija asutati 1909. aastal.[8] Levinud on vähemusrahvuste koolid, kus vähemused saavad omas keeles õppida.[9] 2009. aastal õpetasid 45% Baškortostani koolidest mittevenelastest õpilaste emakeeles, vene keel on kõigis koolides kohustuslik õppeaine.[10] Üle miljoni inimese on otseselt või kaudselt seotud Baškiiria haridusasutustega.[11] Sellest hoolimata on vabariigiks murekohaks hariduskohtade puudus nii koolieelse hariduse kui ka kõrghariduse omandamiseks, mis on põhjustanud migratsiooni maalt linnadesse ja vabariigist välja. Aastatel 2008–2019 rändas Baškiiriast välja hariduslikel eesmärkidel vähemalt 10 000 inimest aastas.[12]
Haridussüsteem Baškortostanis ehitati üles Nõukogude ajal. Kooli kasutati nii kommunistliku ideoloogia levitamiseks kui ka venestamiseks, baškiiri ja tatari keeled olid avalikus ruumis tõrjutud positsioonis.[13] Baškiirikeelsed keskkoolid olid ühed neljast Vene NFSV vähemuskeelest, mis säilisid kuni Brežnevi aja lõpuni. Perestroika ajal võimule saanud baškiiri juhid üritasid baškiiristada peamiselt tatari keelt ja identiteeti, mistõttu vähenes tatarikeelsete õppeasutuste arv.[14] 1990. aastatel juhtisid hariduse arendamist peamiselt Baškortostani institutsioonid, kuid kirju rahvusliku koosseisu tõttu jäi ka koolireformi järel baškiiri keele õpetamine koolides kõigest soovituslikuks. See-eest õpetati õpilastele rohkem Baškortostani enda kohta rohkem emakeelest sõltumata.[9] 2006. aastal tehti baškiiri keele õpe kohustuslikuks kõigile vabariigi elanikele, keelt tuli õppida 1-2 tundi nädalas. 2000. aastate alguses asus Venemaa keskvalitsus taas võtma üle hariduse korraldamist. 2007. aastal kehtestati föderaalne õppekava, mis eemaldas vabariigiga seotud õppeained (kohalik ajalugu ja geograafia, aga mitte kohalik riigikeel).[10] Pärast Putini nõuet 2017. aasta juulis mitte sundida venelasi õppima vabariikide riigikeeli, muudeti juba 2017/2018 kooliaastaks rahvuskeele õppimine koolides vabatahtlikuks. Ametlike andmete järgi õppis 75% õpilastest siiski ka vabatahtlikult baškiiri keelt ka 2018. aastal.[15]
Tänapäevane Baškortostan asub Euroopa ja Aasia piiril, Uurali mäestiku lõunaosa Lõuna-Uurali, Ida-Euroopa lauskmaa ja Lääne-Siberi lauskmaa kohtumiskohas. Enamus Baškiiriat asub Euroopas, vaid väike ala Uuralist idas kuulub geograafiliselt Aasia koosseisu. Baškortostan kuulub UTC+5:00 ajavööndisse, olles Moskvast kaks tundi ees.[16][17][18]
Oma geograafilise positsiooni tõttu varieerub vabariigi maastik märgatavalt. Lääne-Baškortostan on peamiselt tasandikuline, samas kui Ida-Baškiiria koosneb peamiselt mägedest, mille tipud ulatuvad keskmiselt umbes 1500 meetri kõrgusele. Kõrgeim tipp on Jamantau mägi, mille kõrgus on 1640 meetrit. Tasandike ja mägede vahel on 400–500 meetri kõrgused Ees-Uurali ja Obštši Sõrdi kõrgustikud. Mäenõlvad ja orud on metsaga kaetud. Lõuna-Baškiirias mäestik taandub Zilairi lavamaaks. Edela-Baškiirias ja Ida-Baškiirias domineerib metsa- ja rohustepp.[16][18][19]
Neli viiendikku Baškortostani jõgedest suubub Kama jõkke. Baškiiria pikim jõgi Kama jõkke suubuv Belaja jõgi on peaaegu täielikult vabariigi piires. Lõuna-Uuralist alguse saav Belaja koosneb järskudest kaljuseintest, mille küljed kerkivad jõevoogudest 100 meetri kõrgusele, ja lääne pool orgudest, mida toidavad paljud lisajõed. Olulisim neist on Ufa jõgi, mis voolab mägedest läbi kuni 15 km laiuste madalate orgude Belajaga Ufa linna lähedal. Lisaks on märgatavad lisajõed veel Nuguši, Simi ja Djoma jõed. Mäestiku ida- ja lõunaservadel voolavad ojad, mida eraldab Belaja jõestikust Uraltau ahelik, valguvad Uurali jõkke. Baškiiria jõgede sügavus ja veerohkus sõltub suuresti aastaajast, suve lõpus langeb jõgede veetase oluliselt; talvel oktoobrist aprillini on jõed jäätunud. Vähene aurustumine ja niiskuse kondenseerumine mägedes on toetanud ulatusliku jõgede süsteemi ja madalate järvede teket.[18][19]
Enamik loomaliike on levinud kogu vabariigi territooriumil. Lagendikke asustavad koopaorav, hüpik, valge- ja halljänes, stepituhkur, nurmkana, põldlõoke, metsasid karu, ilves, nugis, vöötorav, orav, teder, metsis, mink, kolonik, kärp, nirk, mäger, hunt, punarebane, kährik, põder, metskits, metssiga ja laanepüü. veekogusid kobras, saarmas, ondatra, sookilpkonn ja lindudest part, kajakas, piilpart, rägapart, sinikael-part, punapea-vart, tuttvart, viupart ja luitsnokk-part. Kalaliikidest elavad veekogudes kõhrsuu, koger, linask, ahven, haug, särg, latikas, hõbekoger, turb, säinas, koha ja tõugjas. Haruldased Baškortostanis elavad loomaliigid on kaladest sterlet, forell, taimen, harjus ja abakala, lindudest kaur, luik, hallpõsk-pütt, hüüp, tõmmuvaeras ja kassikakk, loomadest lendorav, lagrits, korsak, saarmas, naarits ja tuhkur.[20]
Baškortostani taimestik on mitmekesine, kokku on Baškiirias registreeritud üle 1700 taimeliigi.[16] Mustmullad moodustavad 34% vabariigi territooriumist, savipinnas 35%, leetmullad ja lammid 5,5%.[19] 19. sajandini katsid metsad Baškortostanis rohkem kui 70% vabariigi pindalast ning mitmed rajoonid olid tuntud oma okaspuumetsade poolest. Männid ja lehised olid metsades levinuimad perekonnad. 54. paralleelist põhja pool domineerisid okaspuud, laiuskraadist lõuna pool olid järjest tavalisemad lehtpuud.[18] Tänapäeval on metsastunud ala vähenenud metsaraie ja kliimasoojenemise tõttu. Metsaala lõunapiir on nihkunud põhja poole ning on pehmete lehtpuude osakaal metsaala osas märkimisväärselt suurenenud. Perioodil 1998–2018 suurenes arukase pindala 39% ja pärna oma 32%. Nii kuuse kui ka nulu leviala samas vähenes 15%.[16]
Tänapäeval moodustavad Baškortostani metsaalad 5,7 miljonit hektarit ja 39,9% vabariigi pindalast. Okasmetsad hõlmavad 17% metsamaa pindalast. Metsade jaotus piirkonnas on ebaühtlane ja metsaala protsent varieerub 6% juurest edelaosas kuni 60% ida- ja kirdeosades. Levinuimad puudliigid Baškortostani metsades on kased (aru- ja sookased, 20%), pärnad (17%), männid (12%) ja haavad (11%).[16] Eriti märkimisväärsed on vabariigis metsamesinduses kasutatud pärnad, sest hinnanguliselt umbes 35% Venemaa pärnadest kasvab Baškortostanis.[21]
Viimastel aastakümnetel toimunud taasmetsastamine tõttu on liikide koosseis muutunud, vähenenud on kuuskede ja nulgude arvukus ning kasvanud on mändide ja lehiste arvukus. Kliimasoojenemise tõttu eeldavad uuringud Baškortostanis kuusemetsade kadumist ja pärna laiemat levikut tulevikus. Samas on soojem kliima pikendanud vegetatsiooniperioodi keskmiselt 12 päeva võrra, mis on soodustanud puidu kasvu. Tavalisemaks on muutunud varem lõunapoolsetele aladele omane metsahaiguste, kahjurite, tuuletormide ja tulekahjude levik. Viimased uuringute tulemused on näidanud tõusnud metsamaade kuivust, biomassi kasvu vähenemist ja puude seisundi halvenemist.[16] Looduse säilitamiseks on Baškortostani alal loodud Šulgan-Taši ja Baškiiri riiklik kaitseala.[19][21]
Baškiirias on keskmiselt neli kuud suviti suhteliselt sooja ilmaga, mil temperatuur on vähemalt üle 10 kraadi, kuigi ka 30 kraadi ei ole haruldane. Keskmine temperatuur juulis on 16,5 ja 20,5 kraadi vahel. Talved on pikad ja karmid. Temperatuurid langevad mägedes –40 kraadini ning lumikate jääb keskmiselt 25–60 cm vahele. Aeg-ajalt esineb väga tugevaid lumetorme ning külm ja raske lumi tekitab sageli loomadele ja inimestele raskusi. Jaanuari keskmine temperatuur on –14 ja –17,5 kraadi vahel. Kevad on Baškiirias väga lühike.[18] Viimase kolmekümne aasta jooksul on keskmine õhutemperatuur Baškortostanis tõusnud 0,7 kraadi võrra.[16][19]
Baškortostani kliima on üldiselt jahedam ja niiskem loodeosas ning soojem ja kuivem kagus. Keskmiselt tuleb sademeid 400–500 mm. Perioodil 1966–1996 keskmine aastane sademete hulk üldiselt suurenenes. Lõuna-Baškortostanis ja mägedes on sademed tavalisemad, jõudes kuni 600 millimeetrini, Uurali-taguses Baškiirias esineb sademeid kõige vähem, olles keskmiselt 300 mm juures. [16][18]
Baškortostan on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Volga föderaalringkonnas. Suhe Venemaa ja Baškortostani vahel on paika pandud Baškortostani põhiseaduses. Vabariik piirneb Orenburgi oblasti, Permi krai, Sverdlovski oblasti, Tšeljabinski oblasti, Udmurtia ja Tatarstaniga. Nii Baškortostani sisepiirid kui ka piirid teiste Venemaa haldusüksustega on paika pandud Baškortostani seadustega ning vabariigi piire ei saa muuta Baškortostani võimuorganite nõusolekuta ega seadust kohandamata. Ametlikud keeled Baškortostani haldusalal on baškiiri ja vene keel.[3][22]
Baškiiria koosseisu kuulub 54 rajooni, 21 linna, 2 alevit, 828 külaasundust ja 4434 asulat.[23] Baškortostani koosseisus on kaheksa vabariikliku tähtsusega oma haldusüksusega linna: pealinn Ufa, Agidel, Kumertau, Neftekamsk, Oktjabrski, Salavat, Sibai ja Sterlitamak ning üks kinnine linn: Mežgorje, ülejäänud kuuluvad rajoonide koosseisu.[3][24]
Baškortostanis elab üle 4 miljoni elaniku ning elanike arv on 20. sajandi jooksul püsivalt tõusnud. Perioodil 1897–2021 on Baškortostani rahvaarv enam kui kahekordistunud. Kui 1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas tänapäevase Baškiiria aladel 1,9 miljonit elanikku, siis sellele järgnenud piirkonna ajaloo kiireima kasvu (ligi 30%) järel oli Nõukogude ajaks Baškiiria (välja arvatud Argajaši kanton) rahvaarv tõusnud üle 2,5 miljoni. Oluliselt (18,5%) kasvas rahvaarv ka perioodil 1926–1939. Stalini repressioonide, teise maailmasõja, sündide vähenemise ja suure suremuse tõttu kasvas rahvaarv perioodil 1939–1959 vaid 5,5%. 1959–1970 kasvas rahvaarv 14,3% ning 1970–1989 kõigest 3,5%. 1991. aastal ületati nelja miljoni piir.[25] Tänapäeval on Baškortostan rahvaarvu suuruselt seitsmes haldusüksus Venemaal, kuid väikese sündmuse ja väljarände tõttu on rahvaarv viimastel aastakümnetel languses olnud.[26][27] Baškiiria rahvastikutihedus on 28,3 inimest ruutkilomeetri kohta.[17]
Nii nagu ülejäänud Venemaal, on ka Baškiirias toimunud kiire linnastumine ja 1972. aastast elab suurem osa Baškortostani elanikest linnades. 1897. aastal asus vabariigi aladel vaid 4 linna, mille elanikud moodustasid 4% rahvastiku koguarvust. Ajalooliselt olid linnad venelaste ja tatarlastega asustatud, kuigi 20. sajandi teisest poolest on baškiiride osakaal linnades kasvanud.[13] 2002. aasta rahvaloenduseks oli vabariigi aladel 21 linna, maal elas vaid 36% Baškiiria elanikest. Rahvaloenduste algusaegadest peale on vabariigi aladel elanud rohkem naisi kui mehi: kui 1897. aastal oli 1000 mehe kohta 1016 naist, siis 2002. aasta rahvaloenduse tulemuste kohaselt oli 1000 mehe kohta keskmiselt 1134 naist. Naiste ülekaal on märgatavam linnas, kes elas 1167 naist 1000 mehe kohta. Maal elas 1000 mehe kohta 1078 naist. Nagu kogu Venemaal, on ka Baškortostani elanikkond vananemas. Keskmine eluiga Baškortostanis oli 2017. aastal 71,73 aastat (Venemaa keskmine oli 72,7 aastat). Vabariigi elanike keskmine vanus on tõusnud 24,5 aastalt 19. sajandi lõpus 36,4 aastani 21. sajandi alguses. Laste ja noorukite (0–15-aastased) osakaal kogu elanikkonnas on langenud 43% pealt 19% peale.[25] 2010–2017 vähenes tööealise elanikkonna arv 5,9% võrra ja tööealisest vanemate elanike arv suurenes 3,8% võrra.[12]
Vabariigi ajaloo jooksul on märgatavalt muutunud ka elanikkonna keskmine haridustase. 1897. aastal oli kirjaoskajate osakaal kogu elanikkonnas 16,7%, 1926. aastal 31,0% ja 1939. aastal 74,0% ning haridustaseme tõus jätkus järgnevatel aastatel. 2010. aastaks oli iga üle 15-aastasest 1000 elanikust 63,2% vähemalt keskharidus, sh 32% kutseharidus ja 17,2% kõrgharidus, 34,4% on põhiharidusega ja 0,6% pole omandanud isegi algharidust.[12] Linnastumine ja haridustaseme tõus on muutnud ka rahvastiku majandustegevust. 19. sajandi lõpus töötas 77% iseseisvat sissetulekut teenivatest elanikest põllumajanduses, 5% tegeles tööstustes, 1,5% tegeles kaubandusega, 1,2% töötas (kauba või reisija) transpordis ja 1,2% oli riigi-, ühiskondlikus või seisuslikus teenistuses. 2002. aasta rahvaloenduse tulemuste kohaselt töötas 15–64-aastastest elanikest 13,2% põllumajanduses, 27% töötas kaevandustes ja tööstuses, 22,3% tagas elanikkonnale sotsiaalteenuseid (haridus, tervishoid, kommunaalteenused), 11% tegeles kaubanduse ja majapidamisteenindusega, 8% töötas ehituses, 7,3% transpordi ja side valdkonnas ning 4,5% töötas riigihalduses ja sotsiaalkindlustuses.[25]
Baškortostani rahvastik (nagu Volga föderaalringkonna rahvastik üleüldse) on suhteliselt mobiilne. Soodsad majandusolud ja turvaline keskkond on teinud piirkonna atraktiivseks nii teistele Venemaa regioonidele kui ka välistöölistele, peamiselt SRÜ riikidest. Perioodil 2013–2019 töötas Baškortostani 125 900–170 500 välisriigi kodanikku, (neist 2013. aastal 2/3 Usbekistanist), mis on üks suuremaid arve Venemaal (tihti kolmas Moskva ja Peterburi järel). See-eest ei plaani enamik (82%) välistöölistest end Baškortostaniga pikemalt siduda ja on seal töökoha pärast.[28] Migratsioonitrendina jätkub maalt linna kolimine ning pendelränne maalt linna, mida põhjustavad märgatavalt kehvemad elutingimused ja kehvem haridus maal.[26] Seetõttu kolivad linna paljud 15–19-aastased noored, kes ei lähe pärast hariduse omandamist enam tagasi maale pikaks ajaks elama. Sellele lisaks on suurenenud väljaränne, paljud neist kolivad Tjumeni piirkonda. Eriti arvukalt kolib välja suure tööpuuduse käes vaevleva vabariigi kõrgharitud elanikke. 2017. aastal rändas Baškortostanist välja peaaegu 29 tuhat kõrgharitud elanikku.[12][27]
Rahvus | 1926 | 1939 | 1959 | 1970 | 1979 | 1989 | 2002 | 2010[29][30] | 2021[31] | |||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | Arv | % | |
Baškiirid | 625 845 | 23.5 | 671 188 | 21.2 | 737 744 | 22.1 | 892 248 | 23.4 | 935 880 | 24.3 | 863 808 | 21.9 | 1 221 302 | 29.8 | 1 172 287 | 29.5 | 1 268 806 | 31.5 |
Venelased | 1 064 707 | 39.9 | 1 281 347 | 40.6 | 1 418 147 | 42.4 | 1 546 304 | 40.5 | 1 547 893 | 40.3 | 1 548 291 | 39.3 | 1 490 715 | 36.3 | 1 432 906 | 36.1 | 1 509 246 | 37.5 |
Tatarlased | 461 871 | 17.3 | 777 230 | 24.6 | 768 566 | 23.0 | 944 505 | 24.7 | 940 436 | 24.5 | 1 120 702 | 28.4 | 990 702 | 24.1 | 1 009 295 | 25.4 | 974 533 | 24.2 |
Marid | 79 298 | 3.0 | 90 163 | 2.9 | 93 902 | 2.8 | 109 638 | 2.9 | 106 793 | 2.8 | 105 768 | 2.7 | 105 829 | 2.6 | 103 658 | 2.6 | 84 988 | 2.1 |
Tšuvašid | 84 886 | 3.2 | 106 892 | 3.4 | 109 970 | 3.3 | 126 638 | 3.3 | 122 344 | 3.2 | 118 509 | 3.0 | 117 317 | 2.9 | 107 450 | 2.7 | 79 950 | 2.0 |
Mordvalased | 49 813 | 1,9 | 57 826 | 1,8 | 43 582 | 1,3 | 40 745 | 1,1 | 35 900 | 0,9 | 31 923 | 0,8 | 26 020 | 0,6 | 20 300 | 0,5 | 10 970 | 0,3 |
Udmurdid | 23 256 | 0.9 | 25 103 | 0.8 | 25 388 | 0.8 | 27 918 | 0.7 | 25 906 | 0.7 | 23 696 | 0.6 | 22 625 | 0.6 | 21 477 | 0.5 | 17 149 | 0.4 |
Ukrainlased | 76 710 | 2.9 | 99 289 | 3.1 | 83 594 | 2.5 | 76 005 | 2.0 | 75 571 | 2.0 | 74 990 | 1.9 | 55 249 | 1.3 | 39 875 | 1.0 | 14 876 | 0.4 |
Valgevenelased | 18 281 | 0,6 | 23 761 | 0,8 | 20 792 | 0,6 | 17 985 | 0,5 | 17 393 | 0,5 | 17 038 | 0,4 | 17 117 | 0,4 | 11 680 | 0,3 | 3753 | 0,1 |
Eestlased | 1190 | 0,0 | 1302 | 0,0 | 762 | 0,0 | 570 | 0,0 | 514 | 0,0 | 447 | 0,0 | 301 | 0,0 | 219 | 0,0 | 81 | 0,0 |
Teised | 179 979 | 6,8 | 24 868 | 0,8 | 33 842 | 1,0 | 32 370 | 0,8 | 35 650 | 0,9 | 37 941 | 1,0 | 57 159 | 1,3 | 153 145 | 3,8 | 127 071 | 3,1 |
Kokku | 2 665 836 | 100 | 3 158 969 | 100 | 3 336 289 | 100 | 3 814 926 | 100 | 3 844 280 | 100 | 3 943 113 | 100 | 4 104 336 | 100 | 4 072 292 | 100 | 4 091 423 | 100 |
Baškortostani kolm suurimat rahvust on venelased (37,5%), baškiirid (31,5%) ja tatarlased (24,2%). Baškiirid ja tatarlased on mõlemad turgi keeli kõnelevad islami usku rahvad, kelle keeled ei erine teineteisest väga suurel määral. Mõlemad rahvad saavad aru teise keelest ilma keelt ennast õppimata. Samuti on mõlema rahva enesemääramine vabariigis olnud läbi ajaloo voolav ning sõltuv poliitilistest oludest. Nõukogude ajani ei olnud turgi keeli rääkinud rahvaste piirid paigas ja "baškiir" võis tähendada nii rahvuslikku kui ka seisuslikku kuuluvust. Selle näiteks on baškiiri ja tatarlaste osakaalu suur kõikumine perioodil 1897–1989, kus hinnanguliselt vähemalt 47% turgikeelsest rahvastikust muutis oma rahvuslikku enesemääratlust vähemalt korra. Perioodil 1897–1939 kukkus baškiiride osakaal 40% juurest 20% juurde, tatarlaste osakaal tõusis 11%-lt 25%-le. Hilisemal Nõukogude ajal enesemääratlus küll laias plaanis stabiliseerus, kuigi kohati jätkusid väikesearvulised ümbermääratlemised. Kõige suurem enesemääratluse muutus on toimunud Tatarstaniga piirnevas Loode-Baškortostanis, kus suur osa kohalikest peab end tänapäeval tatarlasteks. Voolavuse tõttu peab märgatav osa (umbes 20%) baškiiridest oma emakeeleks tatari keelt.[9][32] Nii tatarlased kui ka baškiirid on üritanud vabariigis oma mõju suurendada: tatarlased on teinud katseid lisada tatari keel Baškiiria riigikeeleks, samas kui baškiirid on üritanud tatarlasi ümber harida baškiirideks.[14][33] Baškortostani piirid ei kaasa kõiki baškiire, 1989. aasta rahvaloenduse järgi elas vaid 64,21% baškiiridest Baškiirias.[13]
Baškiirias elavad venelased oskavad tavaliselt vaid vene keelt. Vaid 0,25% vabariigi venelastest oskas vähemalt algelisel tasemel rääkida baškiiri või tatari keeles.[9] Esimesed venelased saabusid Baškortostani aladele pärast Kaasani khaaniriigi langemist 16. sajandil põhja ja lääne poolt. Koos venelaste saabumisega hakkasid baškiiri kultuuri mõjutama ka vene keele ja õigeusu mõjud.[34]
Soome-ugri rahvad on elanud Baškiiria aladel vähemalt sama kaua kui baškiirid. Siiski suurenes soomeugrilaste osakaal 16. sajandil, mil piirkonda pagesid mitmed rahvakillud Vene Õigeusu Kiriku, sõja või maksude eest. Neist arvukaim on mari kogukond, keda kokku on ligikaudu 100 000. Arvukuselt suurimad maride kogukonnad elavad Baškiiria põhja- ja läänepoolsetel aladel, kuid suurim mõju baškiiridele on olnud idamaridel ning mitmed baškiiri kronoloogiad sisaldavad mari päritolu baškiiri klannides.[34] Baškiirias oli õigeusu kirikul väiksem mõju, mistõttu on Baškortostani maridel säilinud paremini nende põline usund.[35]
Baškortostani udmurdid liikusid Kama jõest itta tänapäevastele aladele 16. sajandist alates. Peamisteks migratsiooni põhjusteks oli samuti oma usu säilitamine ja maksudest pääsemine. Sarnaselt maridega on Baškiiria udmurditel säilinud oluliselt paremini nende pühapaigad, põline animistlik usund ning võrreldes Udmurtia udmurtidega on paremini säilinud ka keel. Udmurte on Baškortostanis umbes 20 000 ja nad on koondunud peamiselt Tatõšlõ rajooni. Tegemist on udmurtide suurima kogukonnaga väljaspool Udmurtiat, kus on tekkinud omad kirjanikud ja säilinud omakeelsus.[35][36]
19. sajandi teisel poolel pakkusid Vene võimud Baškorostanis vaba maad uusasunikele, mistõttu kolisid mitmete rahvaste (sakslased, poolakad, juudid, lätlased, ukrainlased, eestlased) killud Baškiiriasse. Enamus rahvuseid moodustasid kogukonnad, kus elati tihedalt koos edasi oma keelt kasutades.[34] Eestlaste kogukonnad moodustusid peamiselt Belebei, Birski, Janauli, Sterlibaševo ja Alšejevski rajoonides. 1897. aastal elas Baškortostani aladel 617 eestlast, 1939. aastal 1302 eestlast. Väliseestlased säilitasid oma usu, keele ja abiellusid peamiselt omakeskis. Põlismaistamise ajal said kuni 1939. aastani eestlased õppida ka omas keeles. Stalini terrori ajal mitmed eestlased hukkusid või nad küüditati, allesjäänud eestlased asusid oma rahvust varjama. 1970. aastatest Nõukogude Liidu lagunemiseni toimus väliseestlaste järkjärguline Eestisse naasmine. Väliseesti küladest Baškortostanis on tuntuimad näited eestlaste samanimeline asundus Abdrezjaki küla lähedal Davlekanovo rajoonis asuv Säde ja Alšejevski rajoonis asuv Linda küla.[37][38]
Vanimad jäljed inimtegevusest Baškiiria aladel pärinevad paleoliitikumist 200 000–100 000 aasta eest Karabalõktõ järve äärest Urta-Tube muinasasulast. 40 000–20 000 aastat tagasi asustasid esimesed inimesed ka ülejäänud Uurali piirkonna. Tegeleti jahipidamise, koriluse ja kalapüügiga. Kiviajal kehtis Baškortostani aladel matriarhaat, mil naistel oli tugev võim ühiskonnas. Tollasest perioodist pärinevad ka tollal pühapaigaks olnud Kapova koopa maalingud. Mesoliitikumi ajal muutus Uurali piirkonna kliima pehmemaks, taanduvad liustikud jätsid endast Baškortostani palju järvi. Seetõttu asendusid mammutid ja ninasarvikud piirkonnas jäneste ja põtradega ning inimesed õppisid võtsid kiiremate ja kergemate loomade jahtimiseks kasutusele uued tööriistad. Neoliitikumi ajal õppisid inimesed kivi lihvima, puurima ja lõikama, savi kasutama ning põldu harima, millega kaasnes rahvastiku kasv. Neoliitikumis asendas matriarhaadi patriarhaat, sest meeste kanda jäi suures osas põlluharimine.[39]
Pronksiajal (3000–2000 eKr) olid põliselanike peamisteks tegevusaladeks karjakasvatus ja põlluharimine, mida õpiti viljakuse tõstmiseks veega üle ujutama. Kuna Baškortostani aladel oli vasemaak lihtsasti ligipääsetav, kujunes piirkond üheks vase töötlemise keskuseks ja ka Baškiiria alad olid kaasatud Andronovo kultuuri. Sellel ajal arenes välja sotsiaalne kihistatus, rikkaid maeti väärisvaradega suurematesse haudadesse, tegeleti keraamika, kudumise ja luutööga ning hakati hobuseid kasutama. Rikastumisega kaasnes ka vajadus end kaitsta vaenlaste eest, mistõttu tekkisid sellel ajal kindluslinnad, millest tuntuim on muistne linn Arkaim. Tegemist on teadaolevalt vanimate linnadega Venemaa aladel.[39][19]
10.–9. sajandil e.m.a. õppisid Baškiiria elanikud töötlema rauda ja karjakasvatus muutus sedavõrd tootvaks, et kohalikel oli kasulik loobuda alalisest elupaigast ja üle minna nomaadi eluviisile. Seetõttu läksid kohalikud üle rändkarjakasvatusele ja liikusid terve aasta ringi, olles kontaktis ülejäänud stepialade rahvastega. Vana rauaaja jooksul oli Baškortostan sakade kultuuriruumiga ja vanimad piirkonna nimed, näiteks Isseti jõgi, arvatakse pärinevat sakadelt. Samuti on sakad maha jätnud kuni 18 meetri kõrgused kurgaanid, millesse on maetud ajaloolised aadlikud või valitsejad.[39]
Esimese aastatuhande esimesel poolel pKr hõivasid piirkonna hunnid, kelle vallutusretked läände sundisid paljud põhja poole mägedesse pagema. Vallutustega suure rahvasterände põhjustanud hunnid rajasid piirkonnas mitmed nomaadiriigid, mis valitsesid kohalike elanike üle. Lisaks piirkonnas paigal elavatele soomeugri Ananjino kultuuri elanikele ja sakadele arvatakse, et rahvasterände perioodil jõudsid 5. sajandist Baškiiria aladele ka esimesed rändavad turgi keele rääkijad, kellest kujunesid hilisematel sajanditel baškiirid. Tollasest kohalike tavades on jälgi nii turgi kui ka iraani kultuuri mõjudest, eriti zoroastrismi mõjudest.[39][40]
Pärast hunnide võimu lagunemist haarasid piirkonnas võimu turgid ja 6. sajandi keskpaigaks oli Göktürki kaganaat kindlustanud oma mõju ka Baškortostani aladel. Khaaniriigi lagunemise järel püsis Baškiiria Lääne-Göktürgi kaganaadi mõjuväljas. Sellest ajast pärinevad esimesed kirjalikud allikad piirkonna turgi rahvaste kohta. 13. sajandini jätkus turgi rahvaste põhja rändamine. Baškortostani saabunud kultuure tuntakse Turbasli, Tasmola ja Kušnarenkovo kultuuridena ja tegemist oli tõenäoliselt turgi kultuurist mõjutatud sakkidega, kes tõenäoliselt pärinesid tänapäeva Kasahstani aladelt. Erinevalt põlisrahvastest (välja arvatud Ananjino kultuuri elanikud) jäid uued tulijad kiiresti paikseks ja rajasid piirkonnas kindluseid ja asulaid. Lääne-Baškortostanis oli valdav soomeurgi päritolu Bahmutino kultuur, mis uute rahvaste saabumisel alguses sattus konflikti rändrahvastega, kuid sajandite jooksul rahvaste läbikäimine paranes ning järk-järgult sulandus Bahmutino kultuur saabunud turgi kultuuriruumi. Kogu piirkonna rahvas osalesid maailmakaubanduses, millele viitavad Baškortostanist leitud Bütsantsi mündid ja kohalikud müüsid lõunasse karusnahka ja mett.[39]
9. ja 10. sajandi allikates mainitakse araabia kirjalikes allikates piirkonda esmakordselt Baškiiriana. Tollane Baškiiria piirkond oli tänapäevasest Baškortostani Vabariigist oluliselt suurem: seda piirasid läänes Volga jõgi, põhjas Kama jõgi, lõunas Uurali keskjooks ja idas Tobol. Baškiiriat tundi geograafilise alana sellistes piirides 19. sajandini. Baškiirid elasid tollal klannides, liikudes karja kasvatades ringi. Lisaks rändkarjakasvatusele tegelesid nad ka jahinduse, kalapüügi ja metsikute mesilasperede pidamisega ning mõned baškiirid asusid naaberrahvaste mõjul ka põldu pidama. 16. sajandiks talvitusid külmade ilmade tõttu baškiirid asulates. Kuni 10. sajandini järgisid baškiirid turgi rahvaste põlisusku tengrisimi, kuid 10. sajandist hakkas Bolgarist Baškortostani jõudma ka islam.[34][19][41]
10.–13. sajandil olid baškiirid allutatud islami usku Volga-Bulgaaria võimu alla, mis soosis islami levikut piirkonnas veelgi. Kuigi mõned baškiiri klannid suutsid end kehtestada piisavalt, et osavad juhid kuulutasid end khaanideks, ei tekkinud eraldiseisvat baškiiri riiki. Batu-khaani juhtimisel vallutasid mongolid 13. sajandi alguses kogu Baškortostani ja Mongoli impeeriumi lagunemise järel jäid baškiirid Kuldhordi koosseisu. Pärast islami Kuldhordi riigiusuks kuulutamist hakkas islam Baškiirias tõsisemalt levima ning baškiiri kultuur võttis tänapäevasema kuju. Kuldhordi lagunemise järel 13. sajandi lõpupoole jäid baškiirid kolme khaaniriigi vahel jagatuks: Kaasan kontrollis Lääne-Baškiiriat, Siber Ida-Baškiiriat ja Nogai Lõuna-Baškiiriat.[34][19][41]
1552. aastal vallutas Venemaa Kaasani ja khaaniriigi endised piirimaad, sealhulgas ka baškiiride alad, jäid keskvõimuta. Nogai katsed baškiire vallutada soosis baškiire siiski venelastelt abi otsima ja samal aastal läks juba esimene baškiiri delegatsioon Moskvasse, otsides kaitset Nogai vastu. Moskva tõlgendas kaitse otsimist baškiiride alistumist Vene ülemvõimule. 1557. aastaks olid ka mitmed teised baškiiri klannid (nii Kaasani kui ka Nogai klannid) vandunud esimese delegatsiooni eeskujul Moskvale truudust. Baškiiria sai Vene ülemvõimu alla ühendatud 16. sajandi lõpus, kui Moskva vallutas ka Siberi khaaniriigi.[18] Venemaaga suurel määral veretult liitmine garanteeris piirkonnale keskmisest suurema autonoomia. Sõna "baškiir" hakkas tähendama ka maaomaniku staatust.[34]
1574. aastal rajatud Ufa linn kujunes venelaste kindluseks piirkonnas ja tähistas ka venelaste Baškortostani asualade loomise algust. Juba 16. sajandist raputasid regiooni mitmed baškiiride ülestõusud Vene võimu alt vabanemiseks, mis küll kõik alla suruti.[13] 18. sajandil tegid venelased katsed baškiire õigeusku pöörata, kuid katsed lõppesid suurte rahvaülestõusudega, mistõttu sajandi lõpus loobus Venemaa usupööramisest. Lõpptulemusena ristimiskatsed kinnistasid baškiiridele islami usku, kuigi sellest hoolimata ei järginud nad väga tugevalt islamiseaduseid. Baškortostan oli suurte rahutuste keskuseks nii segaduste ajal kui ka Pugatšovi ülestõusu ajal.[41][18]
Katariina II lubas Ufasse ehitada mošeesid ja soosis islami säilimist piirkonnas, mistõttu Ufa kujunes 19. sajandi Venemaa üheks islami keskuseks. Samas jätkus piirkonda sisseränne: 18. sajandil kolisid Baškortostani venelased raua- ja vasekaevandustesse tööle, 19. sajandil kolisid venelased (ja teised rahvakillud) piirkonda lootuses saada uut maad, tööd tehastes või Stolõpini reformide tulemusena. Islamikeskuseks kujunenud Ufa kubermang, mis laias plaanis hõlmas tänapäeva Baškiiriat, oli ka sihtkohaks tatarlastele.[34][41] Demograafiliste muutuste tõttu jäid 19. sajandil baškiirid oma kodumaal vähemusse.[13]
Veebruarirevolutsioon 1917. aastal võimaldas baškiiridel avalikult taotleda autonoomiat. Juulis-augustis 1917. aastal toimusid kaks baškiiri kurultaid Orenburgis ja Ufas: esimesel kurultail valiti Baškiiri Kesk-Šuro (ehk Baškiiri nõukogu), mille etteotsa sai Zeki Velidi Togan ning teisel kurultail võeti vastu otsus Baškiiria autonoomia moodustamiseks. ka Pärast oktoobrirevolutsiooni kuulutas Šuro 17. novembril 1917 Orenburgi, Ufa, Samara ja Permi kubermangude Baškiiri alad autonoomseks Baškiiri Vabariigiks. 8. detsembril 1917 toimus Orenburgis ülebaškiirimaaline kurultai, mis kinnitas Baškiiria loomise ja volitas valitsust looma Baškiiri rahvusarmee.[6] Samaaegselt tegutsesid Baškiirias moslemite regionaalse liitautonoomia rajamist soovinud liikumine ning üks liikumise juhtidest Iljas Alkin kuulutas 1. märtsil 1918 Ufas välja Idel-Uurali vabariigi.[42]
Baškiiri väeosad võitlesid Venemaa kodusõjas kõigepealt valgete poolel, kuid Koltšakiga konflikti sattudes sõlmis Baškiiri valitsus kokkuleppe Leniniga autonoomse Baškiiri Vabariigi moodustamiseks. 1919. aastal sõlmitud kokkulepe andis baškiiridele laialdase autonoomia nii sise- kui ka välispoliitiliste küsimuste lahendamisel ja säilitas Baškiiri armee. Baškiiria oli ainus autonoomne nõukogude sotsialistlik vabariik, mis sõlmis autonoomialepingu Moskvaga kahepoolse lepingu teel – ülejäänud Nõukogude Liidu autonoomsed vabariigid loodi Moskvas. Seetõttu oli Baškiiri ANSV-l algul ka suurem autonoomia.[6]
Siiski asus 1920. aastate jooksul Moskva võimu tsentraliseerima ja järk-järgult kaotas BANSV oma õigused ning eripärad.[6] Baškiiride autonoomia kaotusele aitasid kaasa vene vähemus liiduvabariigis, kes ei olnud huvitatud baškiiride suurest mõjust piirkonnas. Nähes, et neil on vähe otsustusõigust vabariigis, otsustasid baškiirid 1920. aasta juunis lahkuda Baškiiri ANSV juhtivatest organitest ja asusid Nõukogude võimu vastu tegutsema, kuid see tegi baškiiride olukorra veelgi keerulisemaks, sest vabariigis said võimule venelased. 1921–1922 Venemaa näljahäda ja 1930. aastatel järgnenud stalinlikud repressioonid hävitasid baškiiri eliidi ja vähendasid baškiiride arvukust.[13][43]
Teise maailmasõja ajal oli Baškortostan üheks evakueeritud tehaste ja pagulaste populaarsemaks sihtkohaks. Umbes 100 tehast ja 278 000 pagulast oli sõja-aastatel Baškortostani aladel. Kokku käis umbes 700 000 Baškiiri ANSV aladelt pärit sõdurit rindel. Sõja-aastatel hakati suuremamahuliselt naftat Baškiirias tootma.[40] Teiste seas viidi pärast Eesti okupeerimist Baškiiriasse Ufaasse endine president Konstantin Päts tema perega. Kui nad esialgu elasid luksuslikku elu, siis pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu arreteeriti ta süüdistatuna spionaažis ja saadeti Moskvasse.[44][45][46]
Mihhail Gorbatšovi algatatud glasnosti ja perestroika aeg soosis Baškiiri rahva rahvusliku identiteedi taaselustamist. 1990. aasta märtsis toimusid esimesed mitmeparteilised valimised, kus valiti liikmed Baškiiri ANSV Ülemnõukokku. Valimistel oli tugev konkurents parlamendi esimehe ja hiljem presidendi ametikohtadele ning need võitis Murtaza Rahimov. 1990. aasta oktoobris võeti vastu Baškiiria suveräänsusdeklaratsioon. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuulutas Baškortostani Vabariik end suveräänseks riigiks ning oli valmis Venemaa koosseisu jääma võimujagamislepingu alusel. Baškortostani põhiseadus võeti vastu 24. detsembril 1993 ja võimujagamisleping Baškortostani ja Venemaa Föderatsiooni vahel allkirjastati 3. augustil 1994.[6]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.