From Wikipedia, the free encyclopedia
Aleksandr Vassiljevitš Koltšak (Александр Васильевич Колчак; 16. november (4. november vkj) 1874 – 7. veebruar 1920) oli Venemaa admiral, polaaruurija, valgekaartlik väejuht Vene kodusõjas ja Venemaa ülemvalitseja aastatel 1918–1920.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2019) |
| Aleksandr Koltšak | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 4. november 1874 (Juliuse kalendris) |
| Surmaaeg |
7. veebruar 1920 (45-aastaselt) Irkutsk |
| Amet | sõdur |
| Autogramm | |
 | |
Aleksandr Koltšak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis Venemaa keisririigi meresuurtükiväes, kus esindas mereministeeriumit Obuhhovi tehases valmistatud relvastuse vastuvõtjana. Pärast kindralmajori auastmes erruminekut jätkas ta samas tehases insenerina. Koltšakkide suguvõsa esiisa oli serbia päritolu Osmanite riigi väejuht Ilias Koltšak-paša (rumeenia Iliaş Colceag), kes oli Osmanite armee Moldaavia rinde juhataja. Hiljem Hotini kindluse komandörina teenides langes ta Vene feldmarssal von Münnichi kätte vangi. Pärast sõda läks Koltšak-paša elama Poolasse. Koltšak-paša järeltulijad asusid ümber Venemaale ja astusid õigeusku.
Haridusteed alustas Koltšak Merekadettide korpuses, mille lõpetas mitšmani auastmes. Koltšak suunati teenistusse mereväe ristlejatele Rjurik (крейсер «Рюрик») ja Kreiser (крейсер «Крейсер»), kus ta huvitus hüdrograafiast. 1898. aasta detsembris ülendati Koltšak leitnandiks.
Pikemalt artiklis Eduard von Toll#Tolli viimane ekspeditsioon1900. aastal kutsus parun Eduard von Toll Koltšaki osalema Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia organiseeritaval polaarekspeditsioonil.
21. juulil[viide?] 1900. aastal väljus kuunar Zarja Peterburist, kust seilas Läänemere, Põhjamere ja Norra mere kaudu Taimõri poolsaare piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa-aladest said Koltšaki järgi nime saar Kara meres ja üks poolsaar.
Ekspeditsiooni liikmed hülgasid jalgsi edasi liikudes jäävangi jäänud laeva. Toll, astronoom-magnetoloog Friedrich Seeberg ja veel kaks meest olid juba varem läinud kelkudega Uus-Siberi saartest põhjas asuvale Bennetti saarele. Nende päästmine osutus võimatuks ning Koltšak suundus koos teistega Leena jõe suudmesse. Jakutski ja Irkutski kaudu jõudsid nad õnnelikult tagasi Peterburi, samas kui Tolli ja ta kaaslaste saatus jäi teadmata. Koltšak organiseeris 1903. aastal päästeekspeditsiooni, mille käigus leidis kaudselt kinnitust Tolli hukkumine.
1904–1905 osales Koltšak miiniristlejal Serditõi Vene-Jaapani sõjas, kus langes Port Arturi kaitselahingutes jaapanlaste kätte vangi. Pärast neljakuulisest sõjavangistusest vabanemist aitas ta taastada Venemaa laevastikku.
Pärast sõda teenis Koltšak Sõjamerejõudude kindralstaabis ning osales jäälõhkujate Taimõr ja Vaigatš tegevuses. Koltšak juhendas ka Beringi väina ja Dežnevi poolsaare kaardistamise ekspeditsioone.
Esimese maailmasõja algusaastail 1913–1915 teenis Koltšak Venemaa Keisririigi Balti laevastikus Staabi Operatiivjaoskonna juhina. Aastail 1915–1916 juhtis ta Balti laevastiku Miinilaevade divisjoni ning Riia lahe kaitset Saksa keisririigi laevastiku eest.
1916. aastal ülendati ta Venemaa noorimaks viitseadmiraliks ja Musta mere laevastiku ülemjuhatajaks. Tema põhiülesanne oli abistada kindral Nikolai Judenitšit võitluses Kaukaasia rindel Osmanite impeeriumi vägedega.
1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel vandus Koltšak truudust uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele. Pärast seda, kui Sevastopoli Saadikute Nõukogu kõrvaldas Koltšaki Musta mere laevastiku juhtimisest, lahkus ta 6. juunil 1917 Venemaalt. 1918. aasta jaanuaris siirdus Koltšak Suurbritannia vägede juurde Mesopotaamia rindele ja hiljem sõjaliseks nõuandjaks Ameerika Ühendriikidesse.
14. oktoobril 1918 naasis Koltšak Kaug-Ida kaudu Venemaale. Ta nõustus osalema Omskis moodustatud esseeride enamusega Pjotr Vologodski valitsuses (Direktooriumis), mille koosseis nimetas ta Venemaa ülemvalitsejaks, sõjaministriks ja relvajõudude kõrgemaks ülemjuhatajaks (Верховным Правителем и Верховным Главнокомандующим вооруженных сил).
18. novembril 1918 kukutasid kasakad sisevastuoludes vaevleva direktooriumi. Kõrgeim võim anti Koltšaki kätte. Detsembris toimunud esseeride vastuhakk suruti veriselt maha.
Koltšak kehtestas sõjaväelise diktatuuri. Tema 100 000-mehelist armeed aitasid Briti sõjaväemissiooni / Briti Sõjaministeeriumi Vene osakonna juhi ja endise Suurbritannia sõjaväeatašee kindral Alfred Knoxi vahendusel varustada britid. Algul oli Koltšak sõjaliselt edukas: vallutati Ufa, Kaasan, Samara ja Perm. Koltšaki kontrollitav territoorium ulatus 300 000 ruutkilomeetrini, kus elas 7 miljonit inimest.
1919. aasta kevadel hakkas Koltšaki armee olukord halvenema: varustusliinid olid veninud pikaks, mehed olid väsinud ning suhted võimalike liitlastega viletsad. Punaarmee tõi piirkonda värskeid jõude. Suvel toimunud ränkades lahingutes vallutasid punased 1. juulil Permi, 9. juulil Ufa ning tungisid juulis üle Uuralite. 25. oktoobril vallutas Punaarmee Tobolski ja 30. oktoobril Petropavlovski. Kuigi Koltšaki hõrenevad väed suutsid sügiseni vastu panna, halvenesid suhted kohalikega. 14. novembril langes Omsk ja punased võtsid 50 tuhat meest vangi.
Koltšak taandus vaevaliselt Irkutski suunas, kus 27. detsembril Siberis nõukogudevastast sõjategevust pidav Tšehhoslovakkia korpus ta interneeris. 4. jaanuaril 1920 teatas Koltšak tagasiastumisest Anton Denikini kasuks. 1920. aasta jaanuari lõpus anti ta üle Irkutskis võimutsenud menševike-esseeride valitsusele, kes omakorda andsid 20. jaanuaril Koltšaki välja bolševike kubermangu revolutsioonikomiteele. Pärast kolm nädalat kestnud "eeluurimist" hukkasid enamlased 7. veebruaril 1920 Koltšaki ühes Omski valitsuse Ministrite Nõukogu esimehe Viktor Pepeljajeviga Angara haru Ušakovka jõe ääres. Nende surnukehad heideti jääauku.
Korralduse Koltšaki hukkamiseks andis Venemaa SFNV RKN esimees Vladimir Lenin Siberi Revolutsioonikomitee esimehele N. Smirnovile. Pärast hukkamist kästi levitada informatsiooni, nagu oleks Koltšak hukatud kohalike võimude korraldusel, vältimaks tema vabastamist Irkutskile pealetungivate Vladimir Kappeli vägede poolt.
Aleksandr Koltšak oli abielus Sofia Fjodorovna Omirovaga ning neil oli kolm last. Mõlemad tütred surid lapseeas, poeg Rostislav põgenes koos emaga revolutsiooni järel Prantsusmaale.
Aleksandr Koltšaki uus armastus Anna Timirjova saatis teda Venemaa kodusõja ajal kuni Koltšaki tabamise ja hukkamiseni. Suur osa Timirjova edasistest elupäevadest möödusid GULAGi vanglates ja asumisel. 1960. aastal Timirjova rehabiliteeriti. Ta suri 1975. aastal.
Aleksandr Koltšaki auks nimetas Eduard von Toll ühe saare Taimõri lahes. Koltšaki saar nimetati 1937. aastal ühe kuunar Zarja madruse järgi ümber Rastorgujevi saareks. 19. juulil 2005 saare ajalooline nimi taastati.[1]
Mats Traat on kirjutanud Koltšakist ja 1918–1920. aastate Siberi kodusõjasündmustest novelli "Võimu rist", mis ilmus 1995. aastal ajakirjas Looming, nr 10 (lk 1357–1392). Hiljem on novell ilmunud veel Mats Traadi kogumikes "Kartaago kiirrong" (Kupar, Tallinn 1998) ja "Sarviku armastus" (Argo, Tallinn 2007).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
