12. mail 1974 toimus Itaalias referendum abielulahutuse üle. See oli esimene Itaalias toimunud rahvahääletus 28 aasta järel peale 1946. aasta institutsioonilist referendumit.
1. detsembril 1970 võttis Itaalia parlament vastu seaduse 898, millega legaliseeriti riigis abielulahutus.[1] Lahutuse järgselt alustasid katoliiklikud organisatsioonid üleriigilist allkirjade ja petitsioonide kogumist seaduse tühistamise rahvahääletusele panemiseks.[2]
Parteidest toetasid Jah-poolt Kristlik Demokraatia (DC) ja neofašistlik Itaalia Sotsiaalliikumine (MSI), toetades traditsioonilist tuumperet ja Rooma katekismust. Ei-poolt toetasid vasakpoolsed ja liberaalsed parteid – Itaalia Kommunistlik Partei (PCI), Itaalia Sotsialistlik Partei (PSI), Itaalia Sotsialistlik-Demokraatlik Partei (PSI), Itaalia Vabariiklik Partei (PRI), Itaalia Liberaalne Partei (PLI) ja Radikaalne Partei (PR).
Algselt kavandati seadust, millega lubataks lahutada tsiviilabielusid, kuid kiriklikele abieludele jäänuks lahutus keelatuks. Samas kardeti, et see võib suurendada tsiviilabielude hulka. Kuigi DC ametlikuks jooneks parteisekretär Amintore Fanfani juhtimisel oli lahutuse vastasus, siis partei vasakpoolne tiib ja ametisolev peaminister Mariano Rumori valitsuskabinett (DC-PSI-PSDI) ametlikult sõna ei võtnud.[3] 26. aprillil 1974 pidas Fanfani Caltanissettas kõne: "Kas te tahate abielulahutust? Sel juhul peate teadma, et järgmisena tuleb abort. Ja peale seda samasooliste abielu. Ja võib-olla lõpuks jätab naine teid maha ja jookseb ära koos teenijatüdrukuga!" ("Volete il divorzio? Allora dovete sapere che dopo verrà l’aborto. E dopo ancora, il matrimonio tra omosessuali. E magari vostra moglie vi lascerà per scappare con la serva!")[4]
Itaalia põhiseaduse kohaselt saab rahvahääletust kasutada ainult seaduse annulleerimiseks. Seega küsiti valijatelt, kas nad tahavad abielulahutust lubava seaduse tühistamist. Referendumi sõnastus tekitas mõneti segadusi, mõned valijad ei saanud aru, et abielulahutuse poolt tuleb hääletada "Ei" ja abielulahutuse vastu "Jah".
Kuu aega enne valimisi toimus Eurovisiooni lauluvõistlus, kus Itaaliat esindas Gigliola Cinquetti. Itaalia rahvusringhääling RAI ei kandnud võistlust üle, kuna kardeti, et laul pealkirjaga "Sì" ("jah"), mida ka laulus palju esineb, toimiks alateadliku sõnumiga jah-poolt hääletamiseks. Kuigi Cinquetti tuli võistlusel teiseks, tsenseeriti laulu Itaalia televisioonist ja raadiost terve kuu.
| Valik[5] | Häälte arv | % |
|---|---|---|
| Ei | 19 138 300 | 59,26 |
| Jah | 13 157 558 | 40,74 |
| Kokku kehtivaid hääli | 32 295 858 | 100,00 |
| 97,80 | ||
| Kehtetuid hääli | 727 321 | 2,20 |
| Kokku hääli | 33 023 179 | 100,00 |
| Valimisaktiivsus | 37 646 322 | 87,72 |
Lõpuks jäi peale "Ei", mistõttu jäi abielulahutus seaduslikuks. Kesk- ja Loode-Itaalia hääletasid tugevalt "Ei" poolt, samas Lõuna-Itaalia "Jah" poolt. Suurematest linnadest võitis Jah vaid Messinas (51%), Reggio Calabrias (59,4%) ja Foggias (50,07%).
Ei-poole võitu peeti suureks võiduks kodanikuõigustele ja antiklerikalismile. Lisaks minetas oma poliitilise tähtsuse ka DC sekretär Fanfani, kes ka peale parteile 1975. aastal osaks saanud kaotusi regionaalsetel valimistel sunniti parteisekretäri kohalt tagasi astuma.[6] Ta oli lootnud "jah"-poolt toetades saavutada kontrolli oma partei üle ja vältida võimalikku koostööd kommunistliku parteiga.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
