Žagarė mõis
From Wikipedia, the free encyclopedia
Žagarė mõis (leedu keeles Žagarės dvaras, saksa keeles Szagarren) on endine mõis Leedus Joniškise rajoonis Žagarės, aadressil Malūno g. 1.[1] Varasematel aegadel asus mõisa keskus Senoji Žagarė alevis, XVIII sajandi lõpus rajati uus mõisasüda praegusele kohale Naujoji Žagarė alevisse ja vana mõisasüdame asemele rajati kalmistu.
Mõisat on esimest korda mainitud aastal 1495. Esimeste omanike seas olid vennad Syrevičid, V. Šemetienė, Umiastowskid.[2][3] XVI sajandi alguses oli see Leedu suurvürstidele kuulunud ja Šiauliai mõisale alluv riigimõis. Eraomandisse läks see taas XVIII sajandi lõpus, esimeseks omanikuks oli M. Butleris, kes rajas uue mõisasüdame, aga see arestiti peatselt Katariina II poolt. Seejärel läks mõis Platon Zubovi valdusse. Aastast 1857 kuulus see Dmitri Narõškinile, aastal 1914 omandas selle Jurgius Gricevičius.
Mõisakompleks pärineb XIX sajandist. Platon Zubovi ajal oli peahoone kuusepalkidest, seda kattis õlgkatus. Klassitsistlikus stiilis uue hoone lasi rajada Dmitri Narõškin. Hoones oli üle 80 toa, seda kaunistasid valged kahhelahjud. Kuigi Dmitri Narõškin veetis suurema osa ajast Inglismaal ja külastas Žagarėt vaid suvel, korraldas ta siiski seal igal aastal mõisatööliste lastele uusaastapeo. Aastast 1940 võeti vahepeal tühjalt seisnud hoone kasutusele kohaliku keskkooli poolt. [4] Peahoonet hakati restaureerima aastal 2013.
Lisaks peahoonele on tähelepanuväärsed veel uusgooti stiilis tallid, mis restaureeriti XX sajandi lõpus ja kus asub Žagarė regionaalpargi administratsioon. Tallid olid ehitatud punasest klinkertellisest, nende põrandaid katsid betoon ja kahhelplaadid. Tallide seinu katsid sinised kahhelplaadid, seal oli sees ka veevarustus ja kanalisatsioon.
Kokku on mõisakompleksist säilinud 21 hoonet, nende seas Hollandi tuulik, tõllakuur, meierei, õllemeistri maja, aedniku maja ja tallmeistri maja. Svēte jõe kaldal asus vesiveski, mis tootis alevile elektrit ja mis on praegu korterelamuks ümber ehitatud (vesiveski oli Žagarė mõisa juures juba aastal 1584). Hooned jagati pärast mõisa võõrandamist erinevate omanike vahel, nii on nad ka erinevalt hooldatud. Hävinud on mõisakompleksi juurde kuulunud õigeusu kirik.
Mõisakompleksi juurde kuulub ka 72 hektari suurune park, mille rajamist alustasid juba Zubovid. Suurema osa pargist lasi Dmitri Narõškin aastail 1898–1900 kujundada Riia linnaaednikul Georg Kuphaldtil. Park ei olnud avalik, seda piiras kivimüür ja sinna viis kolm väravat. Parki oli istutatud üle 200 puu, need istutati sinna nii, et kujuneks Narõškinite perekonna vapp. Parki ehtisid ka lilleklumbid ja purskkaevud, mis aga hävinesid pärast Esimest maailmasõda, mil park oli omanikuta. Pargis kasvavad pöögid, Euroopa lehised, kanada kuused, valge ja must mänd, alpi seedermänd, hõbevahtrad, ameerika pärn. Viimasel ajal on pargis probleemiks harilik kuusk, mis ei kasva seal enam sama hästi kui pargi rajamise ajal, teine hävimisohus liik on harilik elupuu. Kuna ajal, mil pargil ei olnud omanikku, kasutati seda karjamaana, siis on enam kui pooled sinna istutatud liigid hävinud, eriti on kannatanud ilupõõsad.
Mõisakompleksi lähedal Žagariškiai külas asub Žagarė mõisale kuulunud Raudondvarise karjamõis, kus on säilinud tall ja kaks tööliste elamut, samuti asub selle juures vana kalmistu.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
