![cover image](https://wikiwandv2-19431.kxcdn.com/_next/image?url=https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/d2/Voyager.jpg/640px-Voyager.jpg&w=640&q=50)
Voyager 1
From Wikipedia, the free encyclopedia
Voyager 1 on NASA kosmosesond, mis startis 5. septembril 1977. Sond on osa Voyageri programmist, mille raames uuritakse Päikesesüsteemi välisosa, ning on seni kõige pikema kestusega kosmoseprogramm.
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
![]() NASA foto Voyagerist | |
Missiooni tüüp | teaduslik |
---|---|
Operaator | NASA |
COSPAR ID | 1977-084A |
SATCAT | 10321 |
Koduleht | voyager.jpl.nasa.gov |
Missiooni kestus | 45 aastat, 7 kuud, 18 päeva (seisuga 23.04.2023) |
Kosmoseaparaadi omadused | |
Satelliidi platvorm | Voyager |
Tootja | Jet Propulsion Laboratory |
Stardimass | 721,9 kg |
Võimsus | 420 W (3 tuumapatareid) |
Missiooni algus | |
Stardi aeg | 12.56.00, 5. september 1977 (UTC) |
Kanderakett | Titan IIIE-Centaur |
Stardikompleks | Cape Canaverali stardikompleks 41 |
Voyager 1 missioon on kestnud üle 40 aasta ning sellega peetakse Deep Space Networki kaudu regulaarselt ühendust. 18. detsembril 2020 asus sond 152 aü kaugusel Päikesest[1]. See on Maast kõige kaugemale jõudnud kosmoseaparaat[2].
Sondi esialgne eesmärk oli lennata mööda Jupiterist, Saturnist ja Titanist. Enne möödalendu Titanist kaalus NASA võimalust suunata sond Pluutole, kuid otsustas sellest loobuda, sest see oleks välistanud möödalennu Titanist[3]. Voyager 1 uuris möödalendude ajal planeetide ilma, magnetvälju ja rõngaid ning tegi detailsed pildid nende kaaslastest.
Pärast põhimissiooni lõppu sai Voyager 1 kolmandaks Päikesesüsteemist lahkuvaks sondiks ning 25. augustil 2012 sisenes sond tähtedevahelisse ruumi[4]. Voyager 1 startis kosmosesse pärast Voyager 2-te, kuid praegu on ta tänu planeetidelt saadud gravitatsioonikiirendusele võrreldes oma sõsarsondiga Päikesest kaugemal .
Voyager 1 pikendatud missioon peaks kestma 2025. aastani[5].