Vaeslastekohus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vaeslastekohus (vene keeles сиротский суд, saksa keeles Waisengericht) oli hoolekande- ja eestkosteasjadega tegelenud erikohus.
Rootsi ajal 1646. aastal loodi Liivimaal igas maakonnas maavaeslastekohtud, mis tegelesid aadli eestkoste ja hoolekandeasjade lahendamisega. Toonase Liivimaa tänase Eesti piiresse jääval alal tegutsesid maavaeslastekohtud Tartus, Pärnus ja Kuressaares.
Eestimaa alal tegutses üks, 1715. aastal asutatud maavaeslastekohus.[1] (saksa k. Landwaisengericht), mille eesistujaks oli üks Eestimaa maanõunik ja kolm meeskohtu kaasistujat, kuni 1724. aastal anti Eestimaa alammaakohtu pädevusse ka senise maavaeslastekohtu asjaajamine, maavaeslastekohtud aga likvideeriti.
Lisaks linnade vaeslastekohtutele tegelesid isikute hoolekande- ja eestkosteasjadega Liivimaa kubermangus Valgas, Võrus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus magistraat; Toompeal lossifoogtikohus; Rakveres, Paides ja Paldiskis tegutses aga analoogse kohtuinstantsina foogtikohus.
Vaeslastekohtu koosseis oli tavaliselt kolmeliikmeline, esimeheks üks bürgermeistritest. Kohtukoosseisu ülesandeks oli hoolitseda nende isikute (ja ka varade) huvide eest, kes seda ise kas alaealisuse, vaimsete või füüsiliste puuete, äraoleku, pillava eluviisi või muude põhjuste tõttu teha ei suutnud. Seda teostati eestkostjate ja hooldajate määramise ning nende tegevuse kontrollimise kaudu.
Asehalduskorra ajal (1783–1796) pidi linna vaeslastekohus ajutiselt vastavalt Venemaa keisririigi keskvõimu korraldustele olema magistraadiga võrdsel tasemel iseseisev asutus ning alluma otse kubermangumagistraadile, pärast asehalduskorra likvideerimist 1796. aastal taastati endine hoolekande ja eestkosteorganisatsioon.