Teosoofia (vanakreeka θεοσοφία (theosophia), sõnadest θεός (theos) 'jumalik olend' + σοφία (sophia) 'tarkus', seega 'jumalate tarkus' või 'teadmine jumalikust') tähendab jumalikku tarkust – sellist tarkust, nagu on jumalatel.[1] Teosoofia on esoteerilise filosoofia süsteem, ideede kogum, mis otsib vahetut teadmist, olemise ja loomuse eeldatavat saladust, eelkõige seda, mis puudutab inimese jumalikku loomust.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2013) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2022) |
Teosoofiat peetakse osaks esoteerika laiemast valdkonnast, viidates varjatud teadmisele või tarkusele, mis viib indiviidi kirgastumisele ja lunastusele. Sõna "esoteerika" ulatub tagasi 2. sajandisse pKr.[2] Teosoof püüab mõista universumi saladusi ja seoseid, mis ühendavad universumi, inimkonda ja jumalikkust. Teosoofia eesmärk on uurida jumalikkuse ja inimlikkuse päritolu ning maailma, elu ja inimkonna lõppu. Teosoofia väidab, et kõik religioonid on inimkonna püüdlused läheneda absoluudile ning seetõttu on igas religioonis osa terviklikust tõest.[3]
Uurijad ja erinevad autorid on harilikult dateerinud eklektilise teosoofilise liikumise alguse 3. sajandil pKr. Uues Testamendis esineb mõiste teosoofia (theou sophian en mysterio), kus selle all mõistetakse ’Jumala salajast, varjatud tarkust’. Hiljem kasutasid kirikuisad kreeka- ja ladinakeelsetes töödes sõna theosophia "teoloogia" sünonüümina.[4] Theosophoi tähistas "neid, kes teavad jumalikest asjadest". Renessansi ajal mõiste tähendus muutus, siis viitas see gnostilisele teadmisele, mis viis individuaalse kirgastumiseni ja lunastuseni, kasutades seoseid, mis uskumuste kohaselt ühendasid inimesi maailma jumalike jõudude või neid vahendavate vaimudega. 16. sajandil oli sõna "teosoofia" kasutusel vähemalt ühes oma praeguses tähenduses.[5]
Antiikajal ja keskajal
_-_Treppenaufgang_-_Fresko_Alexandria_3.jpg)
Tarkust ja teadmisi nimetati vanas Indias brahma-vidyaks, jumalikuks tarkuseks. Sellise tarkuse olemasolust leiame viiteid kõikjalt, kui hakkame võrdlevalt ja ausalt uurima maailma suurimaid filosoofiaid ja religioone. "Algupäraste usundifilosoofiate samasust tõestab meile nende õpetuste ühetaolisus, mida õpetati pühitsetutele müsteeriumides," mainib Blavatsky.[6] Blavatsky kirjutab "Salaõpetuse" alguses järgmiselt: "Kuid ometigi on säilinud piisavalt materjali, isegi moonutatud ülestähenduste hulgas, mis annab meile õiguse öelda, et on küllaldaselt tõendeid Algse Õpetuse olemasolu kohta. Vaatamata geoloogilistele ja poliitilistele kataklüsmidele, on säilinud fragmendid, mis meile sellest jutustavad. Ja kõik, mis on säilinud, tunnistab, et nüüdseks Varjatud Tarkus oli kord algallikas, igavesti voolav läte, mis toitis kõiki oma jõekesi – kõigi rahvaste hilisemaid religioone –, esimesest kuni viimaseni."[7] (SD, I:36)
2. sajandil pKr kirjutas apostel Paulus esimeses kirjas korintlastele: "... me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust (theou sophia en mysterio), mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks, mida ükski selle maailma ülemaist ei ole tundnud." (I Kor, 2:6–7)[8] 3. sajandil eKr rajatud Hellenistliku Aleksandria kultuur oli "filosofeeriv ja süstematiseeriv" ning sisaldas nii Kreeka kui Egiptuse mütoloogiat, tarkusõpetusi ning gnoosist. Usk väljendus seal sünkretismis, mis sisaldas mõjutusi Egiptusest, Kaldeast, Kreekast jne.[9] Diogenes Laertiosele tuginedes tundub teosoofia aga olevat palju varasem kui 3. sajand ning pärineb Ptolemaioste dünastia (valitses Egiptust ajavahemikul 305 eKr – 30 eKr) algusaegadel elanud egiptuse preestrilt Aleksandria Pot-Amunilt, keda Diogenes Laertios peab varaseimaks teosoofia õpetajaks. [10] 12. sajandi filosoof Al-Shahrastānī (s. 1086–1153) uuris teosoofiat islami vaatekohast. 13. sajandil eristusid klassikalised filosoofid, kaasaegsetest (siis rahvalikest) filosoofidest, teosoofidest ja teoloogidest. Teoses "Summa Philosophiae", mida omistatakse Robert Grosseteste’ile, kirjeldati teosoofe nagu autoreid, kes olid inspireeritud pühadest raamatutest, kuna teolooge kirjeldati kui isikuid, kelle ülesanne oli õpetada teosoofiat ja pühasid raamatuid. Terminit "teoloog" kasutati tagasiulatuvalt ka selliste varem elanud inimeste nagu Pseudo-Dionysios Areopagita, Ambrosiuse, Hieronymuse, Augustinuse, ja Origenese kohta.[11]
Teosoofia 16.-17. sajandil
Moodne teosoofia tekkis Saksamaal 16. sajandil. Johannes Arboreus kirjutas pika teose "Theosophia" (ilmus mitmes osas aastatel 1540–1553), kus vaevalt mainis esoteerikat. Erinevalt Arboreusele tundsid sakslased Paracelsus (1493–1541), Aegidius Gutmann (1490–1584) ja Johann Arndt (1555–1621) huvi teosoofia vastu selle praeguses esoteerilises tähenduses.
17. sajandi filosoof ja teosoofia isaks nimetatav Jakob Böhme (1575–1624) selgitas teosoofiat, mis sisaldas esoteerikat. Böhme filosoofiliste spekulatsioonide süsteem põhines peale teadmise jumalikust olemusest ka teadmistel loodusest. Selleks ajaks oli Aristotelese meetod kaotanud intellektuaalide seas poolehoiu. Böhme esitas alternatiivina Aristotelese meetodile oma süsteemi, mis tema arvates võis pakkuda sügavamaid teadmisi ja rohkem kontrolli loomuse üle kui Aristotelese meetod.[12] Teine oluline teosoofilise kirjanduse toetajaskond 16. ja 17. sajandil pärines Hollandist, Inglismaalt ja Prantsusmaalt. See hõlmas nii teosoofe kui ajaloolasi ja teolooge, kellel oli huvi teosoofia vastu. Sinna rühma kuulusid Jan Baptist van Helmont (1618–1699), Robert Fludd (1574–1637), Pierre Poiret (1646–1719) ja Antoinette Bourignon (1616–1680).[13]
Teosoofia 18. sajandil
18. sajandil hakati sõna 'teosoofia' filosoofias rohkem kasutama. Jakob Brucker (1696–1770) teoses "Historia critica philosophia" (1741) pühendas tollases filosoofia ajaloos teosoofiale pika peatüki "De theosophiis".[11] Saksa filosoofid kirjutasid sel ajal samuti teoseid teosoofiast: Samuel Richter (alias Sincerus Renatus) kirjutas "Theophilosophia theoritica et Practica" (1710) ja Georg von Welling (alias Salwigt, 1655–1727) "Opus magocabalsticum et theosophicum". A. Faivre'i sõnul kasutati 18. sajandil sõna "teosoofia" sageli koos pansoofiaga (so teadmine jumalikest asjadest, kõiketeadmine). Kuid pansoofia näeb Jumalat kui universumi "vaimu", kes on üles kirjutanud märkide või hieroglüüfide abil nn looduse raamatu, mida inimene peab dešifreerima. Mõiste teosoofia tähendab rohkem mõtisklust jumalike protsesside üle, et avastada universumi ülesehitus ja saladus.[11]
Prantsusmaal aitas 18. sajandi lõpul teosoofia taaselustada Louis Claude de Saint-Martin (1743–1803). Teiste selle perioodi teosoofiliste mõtlejate hulka kuulusid Karl von Eckartshausen (1752–1803), Franz von Baader (1765–1841) jt. Prantsuse valgustusajastul lisas Denis Diderot artikli "Teosoofia" oma entsüklopeediasse.[11]
Teosoofia 19. sajandil
Aastal 1893 tuli esimest korda Chicagos kokku maailma religioonide parlament, kus kohtusid esimest korda ametlikult ida ja lääne vaimsete traditsioonide esindajad. Seda peetakse kogu maailma religioonidevahelise dialoogi ametlikuks alguseks.[14] 19. sajandi lõpus hakkasid tekkima teosoofilised ühingud. Mõnes neist peegeldus teosoofia ja okultismi vaheline side. Moodne teosoofia kui koherentne süsteem arenes välja Helena Blavatsky (1831–1891) kirjutistest. Koos Henry Steel Olcotti, William Quan Judge'i ja teistega asutas ta 1875. aastal Teosoofia Ühingu.[15] 1886. aastal astus teosoofiaseltsi Charles Webster Leadbeater ja 1890. aastatel Annie Besant.
Asutati ka teisi teosoofilisi seltse, nagu 1891. aastal rajatud Martinistide ordu, mille suurmeistriks valiti Papus.[16] Seltsid järgisid eelnevaid teosoofilisi ideid ning olid tihedalt seotud juudi-kristlik-islamistlike traditsioonide ja Lääne esoteerikaga. Teosoofid väljaspool loodud loože ja ühinguid kaasasid selliseid inimesi nagu Vladimir Solovjov (1853–1900). Vastavalt Interneti Filosoofia Entsüklopeediale, arvas Solovjov, et kuigi empirism ja ratsionalism lähtuvad valedest printsiipidest ning on liiga dogmaatilised, tuleb nende eesmärkide sisu, väline kogemus, loodusteaduste alused ja loogiline mõtlemine integreerida kolmanda elemendi – müstitsismiga, ning moodustada tõeline teadmiste terviklik süsteem, mida Solovjov nimetas "vaba teosoofia".[17]
20. sajand kuni tänapäev
Blavatsky ideede populariseerimine pani aluse mitmete organisatsioonide loomisele ja seda peetakse uue usulise liikumise, Uue Ajastu ehk New Age alguseks.[18] Teosoofiaühingu paikkondlikke lülisid, nn loože, asutati paljudes maailma riikides, kõikidel kontinentidel. Teosoofia Ühingu peakorter asub tänaseni Adyaris Chennai linnas Indias.[19] Adyaris leidis C. W. Leadbeater 1906. aastal Jiddu Krishnamurti (1895–1986), keda Teosoofia Ühing kasvatas, kuid kes hiljem ühingust lahkus.[20] Rudolf Steiner (1861–1925) oli samuti nooruses seotud Teosoofia Ühinguga, kuid teda ei rahuldanud ühingu liigne seotus Ida õpetustega ning ta asutas antroposoofiaseltsi [21], mida peetakse Teosoofia Ühingu skismaks. Teosoofilisi kontseptsioone võib näha Sergei Bulgakovi (1877–1945), Nikolai Berdjaevi (1874–1945), Wassily Kandinsky (1866–1944) ja teiste teostes. Eesti kirjanikest on teosoofilistest ideedest kantud luulet kirjutanud Ernst Enno.[22] Eestis on asutatud kaks Soome ühingu Teosofinen Seura ry juurde kuuluvat looži, Tallinnas ja Tartus. Teosoofia ühingu saab riigis moodustada siis, kui riigis on vähemalt 7 looži. Kõik loožid ja ühingud registreeritakse Adyaris.
Aastal 1875 asutasid Helena Blavatsky, Henry Steel Olcott ja William Quan Judge Teosoofia Ühingu. Blavatsky kombineeris kõikide ajastute religioossed traditsioonid, teaduse saavutused ja Lääne esoteerilised õpetused ühtseks tarkuse sünteesiks [23] ja arendas seda oma suuremates teostes "Loorita Isis" (1877) ja "Salaõpetus" (The Secret Doctrine) (1888). Tema teos "Teosoofia võti" (1889)käsitleb teosoofia põhialuseid,[24] "Vaikuse Hääl" (1889) annab juhiseid vaimsel teel kulgejale [25] ja "Praktiline okultism" (1889) tutvustab esoteeriliste õpetuste aluseid.[26][27] Blavatskyt kõige rohkem mõjutanud õpetustest, teostest ja autoriteetidest võiks mainida budismi, Bhagavad Gitat ja hinduistlikku tantrat, kabalat (eriti Eliphas Levi töid), piiblit, Zohar’i ja Talmud’i, hermetismi, roosiristlust, gnostitsismi, Zarathustra ja kaldea õpetusi, vabamüürlust, spiritismi, müstitsismi, Jakob Böhmet ja Meister Eckharti, alkeemiat ja maagiat, tolleaegset teaduslikku kirjandust, Robert Fluddi, Paracelsust, maailma mütoloogiat, nt germaani mütoloogiat, Popol Vuh’i ja Gilgameši, ka Kalevalat, antiikseid kirikuisasid Tertullianust, Origenest ja Eusebiust, filosoofe, eriti Platonit, ja uusplatoonikuid: Porfyriost, Plotinost ja Ammonios Sakkast, samuti ajaloolasi ja teisi antiikaja kirjanikke, nagu Plinius Vanem, Ovidius, Homeros ja Josephus. Lisaks mainis ta, et on olnud inkarneerunud laamade õpilane Tiibetis, Ladakhis, Nepalis ja Mongoolias, tutvunud ka vajrayana esoterismi ehk Kālacakrayanaga, Nepali svābhāvikade õpetuse ja sünkretistliku šamanismiga.[7]
Teosoofia Ühing on saanud rahvakeelses mõttes peaaegu teosoofia sünonüümiks. Traditsioonilise lääne teosoofia ja Helena Blavatsky alustatud teosoofilise liikumise vahel on palju erinevusi, kuigi need erinevused "ei ole piisavalt olulised, et tekitada ületamatu barjäär." Teosoofia Ühing õpetab muuhulgas karma seadust, taassündi samuti seda, et kõige oleva taga on kõikjalolev Üks Elu. Blavatsky nimetab teosoofiat tarkususundiks. Blavatsky õpetuse järgi, ei ole teosoofia üks uskudest, vaid usk iseenesest.[24]
Teosoofia Ühingu põhieesmärgid
- Moodustada inimkonnas üleüldise vendluse tuum, mis ei sõltu usutunnistuse, soo, rassi, ega ühiskonnaklassi erinevustest;
- edendada võrdleva usuteaduse, filosoofia ja loodusteaduste uurimist;
- uurida tundmatuid loodusseadusi ja inimeste varjatud võimeid.
Ülevaade H. P. Blavatsky õpetustest
Blavatsky järgi on kõikide uskude taustaks esoteeriline õpetus, mis tunti muinasajal kogu maailmas. Tänapäeval võib selle õpetuse kohta leida täiuslikke teoseid vaid mõnes maaaluses raamatukogus, mis on vaimse vennaskonna valduses. Sellest õpetusest on osa pandud kirja muistses Dzyani raamatus, millest osa runosid selgitas Blavatsky oma teostes "Loorita Isis" ja "Salaõpetus".[7]
Selle õpetuse järgi on universumi algallikaks absoluudist ehk Parabrahmanist emaneerunud jumaljõud – Logos. See ilmneb kolmainsusena: esimene, nn Isa-Ema, on kõige algjuur, teine ehk Poeg loob elu ja vormi duaalsuse, ja kolmas on kõiksusteadvus ehk Üli-Hing, mille osakesed on inimmonaadid. Kõiksusteadvus ilmneb väliselt Fohatina, jõuna, mis liidab kokku vormid ja paneb liikuma kosmilise arenguseaduse.[7]
"Salaõpetus" esitab kolm põhiväidet:[7]
- On olemas kõikjalolev, igavene, piiritu ja püsiv reaalsus, tundmatu tegelikkus, kus vaim ja mateeria on üksteist täiendavad aspektid, kuid mille üle arutleda on võimatu, kuna see ületab inimese mõistmisvõime ja iga inimlik väljendus või võrdlus ainult ahendaks teda.
- Perioodilisus, nagu tõus ja mõõn, elu ja surm, uni ja ärkvelolek, või evolutsioon läbi tsükliliste muutuste on universaalne seadus.
- Kõik hinged on põhiolemuselt identsed universaalne Üli-Hingega, kes ka ise on tundmatu tegelikkuse aspekt.
Füüsilisel tasandil ilmneb elu eri loodusvaldade kaudu: mineraali-, taime- ja loomariik ning inimkond. Taassündivad monaadid arenevad nende valdade kaudu karma seadusest juhituna pidevalt kõrgematele tasanditele. Maakera läbib seitse eri ilmnemist ehk manvantarat nii, et esimesel kolmel ajastul ta tiheneb eteerilikust tahkeks, neljandas (ehk praeguses) ajastus muutub areng taas vastupidiseks.[7]
Inimkonna areng jaguneb seitsmesse juurrassi, kes omakorda jagunevad mitmesse alamrassi.[7] Tänapäeva inimkond esindab viiendat, aarjalaste juurrassi ning on juba siirdunud arengus ülesviivale, vaimsele kaarele. Juurrasside vahetumine toimub looduskatastroofide ajal, nt mandrite vajumine ja kerkimine, ja see võib kesta sadu tuhandeid aastaid. Iga juurrass läbib neli ajastut ehk juugat: satya juuga, treeta juuga, dvapara juuga ja kali juuga. Tänapäeva inimkond elab kali juugas, mis algas aastal 3102 eKr.[7]
Inimene on mikrokosmos ning eri planeediajastute arengul on inimeses omad vastavused, näiteks tundemeeled ja tajumise erinevad tasandid ja omadused. Inimese võib jaotada seitsmeks printsiibiks: ātma ehk kõikjalolev vaim, buddhi ehk vaimne hing, manas ehk inimlik hing, s.o meel ehk mõistus, arukus, buddhist sõltumatu, tõeline kehastuv ja püsiv vaimne Mina, individuaalsus. Inimese tulevane seisund ja karmaline saatus sõltub sellest, kas manast tõmbab rohkem allapoole kāma rūpasse või ülespoole buddhisse, vaimsesse Minasse; kāma rūpa ehk himukeha, loomalike kirgede ja ihade asukoht; linga sharīra ehk füüsilise keha teisik ehk astraalkeha, prāna ehk elava olendi eluhingus ja sthūla sharīra ehk füüsiline keha. Neljanda juurrassi ajal oli inimkonnal veel aktiivne nn "kolmas silm" ehk vaimne nägemine, mille füüsiline elund on praegu taandarenenud ja seda tuntakse käbinäärmena.[7] Iga monaad areneb vaimselt tänu karma seadusele, kuid inimindiviid võib kiirendada oma arengut, kui elab moraalselt ja eetiliselt. Palvetamine selle sõna tavalises tähenduses on ebajumala teenimine, kuna eksoteeriliste uskude jumalad (nagu Jehoova) on piiratud, loodud olendid. Inimene peaks selle asemel elama harmoonias oma jumaliku Ise ehk ātma-buddhi-manasega. Surres inimese kolm madalamat printsiipi hävinevad ja neli kõrgemat jäävad kāma lōkasse, mis vastab katolikule puhastustulele või antiikmütoloogia Hadesele. Seejärel ātma-buddhi-manas eristub kāma rūpast ja siirdub 1000–1500 aastaks devakhāni ehk taevasse, et seejärel maailmas taassündida.[24]
Helena Blavatsky õpetas, et teosoofia ei ole ilmutus ega spekulatsioon, vaid katse järk-järgult uuesti tutvustada teosoofilises kirjanduses seni varjatud teadust nimega okultne teadus e salateadus. Blavatsky järgi kirjeldab salateadus reaalsust mitte ainult füüsilisel, vaid ka metafüüsilisel tasandil. Blavatsky sõnul on "salateadus" säilinud ja seda on praktiseerinud kogu ajaloo vältel hoolikalt valitud ja koolitatud inimesed.[25][28] Blavatsky ei pidanud oma kirjutatud õpetusi täiuslikeks, vaid nimetas teosoofia ühe eesmärgina looduse selgitamata seaduste uurimist.[24] Ta hoiatas, et teosoofiast ei tohi teha järjekordset ususüsteemi, sest tema arvates oli pime usk kahjulik. Teosoofias rõhutatakse, ei ole mingisuguseid dogmasid või arvamusi, mis mingil moel seoks kedagi Teosoofia Ühingu liikmeks. Liikme ainuke tingimus on Ühingu kolmest peaeesmärgist kinnipidamine. Ühelgi õpetajal, kaasaarvatud H. P. Blavatsky, ei tohi olla mingisugust püüdlust sundida teistele peale oma õpetusi või arvamusi. Igal liikmel on õigus järgida mistahes usku või filosoofilist suunda, aga ei ole õigust sundida teisi seda järgima.[24] Teosoofia Ühing usub, et seltsi ettekirjutused ja õpetuslikud alused leiavad kinnitust, kui teosoof järgib ettenähtud õpetusi, arendades teadmise metafüüsilisi vahendeid, mis ületavad meele piirangud. Teosoofia järgijad ütlevad, et teosoofia on "tõdede kogum", mis moodustab kõikide religioonide aluse. Nende väitel on tegemist Sanatana Dharma, "igavese tõe", moodsa näoga. [29]
Meistrid
Maailma mõjutab Meistrite ehk esoteeriliselt pühitsetute vennaskond, kelle juht on meie päikesesüsteemi Logos, ja sellest allpool valitseb olendite hierarhia, kuhu kuuluvad dhyan chohanid, kumaarad, budad, mahachohanid, chohanid ja meistrid. Blavatsky mainis mitmeid Meistreid, nt Gautama Buddhat, Zarathustrat, Jeesust, Pythagorast ja Christian Rosenkreutzi.[30] Blavatsky õppis oletatavasti aastatel 1868–1871 Tiibetis. Teosoofilised tõed sai ta India Mahatmatelt ehk nn adeptidelt, kes teavad palju ja kelle eluviis on Lääne inimesele mõistetamatu. 19. sajandi teosoofid kutsusid neid pühitsetuteks. Mõned lõigud Blavatsky teostest on kirjutatud tema enda sõnul meistrite sõnasõnalise etteütluse järgi, palju on nad andnud Blavatskyle inspireerivaid mõtteid, samuti jätnud talle kirjutatud materjale.[24] Meistritega Suurest Valgest Vennaskonnast kohtusid kolm õpilast H. P. Blavatsky, T. Subba Row ja Damodar K. Mavalankar. Meistrid Morya ja Koot Hoomi on kirjutanud ka kirju teosoofidele A. P. Sinnetile ja A. O. Hume'ile.[31]
René Guénon kirjutas põhjaliku teosoofia kriitika teose "Theosophy: History of Pseudo-religion" (1921). Raamatus väitis Guenon, et Blavatsky omandas kõik oma teadmised teistest raamatutest mitte üleloomulikelt meistritelt.[32] Guenon juhtis tähelepanu sellele, et Blavatsky veetis palju aega New Yorgi raamatukogus, kus tal oli lihtne juurdepääs Jacob Böhme, Eliphas Levi teostele, Kabbalale ja teistele hermeetilistele traktaatidele. Guenon kirjutas ka, et Blavatsky laenas lõike "Kanjuri" ja "Tanjuri" tõlkest, mille avaldas ekstsentriline orientalist Sándor Kőrösi Csoma 1836. aastal Asiatic Researchers of Calcutta 20. köites.[33] K. Paul Johnson kirjutab oma raamatus "The Masters Revealed: Madam Blavatsky and the Myth of the Great White Lodge", et Meistrid, kellega Madam Blavatsky väitis olevat isiklikult suhelnud, on teatud inimeste idealiseering, kellega ta oli oma elu jooksul kohtunud.[34][35] Raamatu "Salaõpetus" eessõnas ütleb H. P. Blavatsky, tegemist on köite esimese osaga, valmis on ka teine ja kolmas osa, kuid neljandaga autor veel töötab.[7] Ometi on ilmavalgust näinud ainult kaks osa raamatust. Kolmanda ja neljanda osa avaldamist takistas just teosele osaks saanud skeptiline vastuvõtt.[36]
Blavatsky väitis, et inimkond on läbinud rea arenguetappe, mida ta nimetas juurrassideks. Praegu aarja rass on viies juurrass (kokku on neid 7). Juurrassid ei viita rahvusele. Nad esindavad evolutsiooni erinevatel etappidel kogu inimkonda ning iga uus juurrass on arenenum kui eelmine. Tema õpetuse järgi oli Atlantise ajal neljas juurrass. Aarja juurrass on ainult üks samm edasi evolutsiooni progressioonist, mis lõpuks asendub vaimsema, kuuenda juurrassiga.[37] Jackson Spielvogel ja David Redles Simon Wiesenthali Keskusest oma teoses "Hitler's Racial Ideology: Content and Occult Sources", et Blavatsky ei toeta "ühe rassi domineerimist teise üle" ning ta oli vägivalla vastane, kuid mainivad, et Blavatsky teos on "aidanud soodustada antisemitismi, mis oli ilmselt üks põhjusi, et tema esoteerilised tööd võeti saksa natsiringkondades nii kiiresti vastu". Nad väitsid, et Blavatsky "tõmbas terava joone aarja ja juudi religiooni vahele" ja uskus, et "aarjalased olid kõige vaimsem rahvas maa peal." Spielvogeli ja Redlersi arvates nagu kinnitaks Blavatsky teoses "Salaõpetus" , et aarjalased kasutasid religiooni "igavese Põhjanaelana", erinevalt judaismist, mis Blavatsky väidetel põhines "pigem oletustel", samas iseloomustades seda kui "vihkamise ja kurjuse religiooni kõigi ja kõige vastu, mis asub väljaspool ennast.[38]
George Robert Stow Mead astus Teosoofia Ühingu liikmeks 1884. ja sai aastal H. P. Blavatsky sekretäriks 1888. aastal. Aastal 1908 lahkusid Ühingust tema ja veel 700 liiget seksiskandaali tõttu, mis olid seotud C. W. Leadbeateriga.[39] Teosoofia Ühing oli Meadi arvates liiga orientalistlik. Juba enne oma lahkumist Ühingust oli Mead hakanud rõhutama oma kirjutistes lääne esoteerilise traditsiooni allikaid. Mead oli üks esimesi teosoofe, kes selgitas, et "lääne teosoofia on alguse saanud Aleksandria ja hellenistlikest allikatest varastel sajanditel pKr". Soomes oli tuntud aastatel 1907–1917 Teosofisen Seuran Ky peasekretär Pekka Ervast, kes ühingust sisemiste vastuolude tõttu lahkus ja rajas 1920. aastal uue ühingu Ruusu-Risti, mis oli samuti seotud pigem läänemaise kui ida okultismiga. [40]
| Asutatud | |
|---|---|
| 1875 | |
| Asutajad | |
| H.P.Blavatsky – H.S.Olcott – W.Q.Judge | |
| Moto | |
| Tõde on uskudest ülem | |
| Peakorter | |
| Adyar, Chennai linn, India http://www.ts-adyar.org/ | |
| Tuntud teosoofe | |
| A.Besant, C.W.Leadbeater, G. R. S. Mead,A. P. Sinnet | |
| Kontseptsioone | |
| Seitse kiirt – Juurrassid | |
| Meistrid | |
| Morya – St.Germain – Koot Hoomi | |
| Seotud teemad | |
| A. Bailey – J. Krishnamurti – Antroposoofia | |
| http://www.teosoofia.ee | |
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
