From Wikipedia, the free encyclopedia
Tallinna Noored Tegijad (lühend TNT, ka kujul: T.N.T.; inglise keeles Tallinn Young Authors, soome keeles Tallinnan Nuoret Tekijät) on aastail 1998–2000 tegutsenud Tallinna noorte kirjanike rühm.
Tallinna Noorte Tegijate eellugu ulatub 1997. aasta suvesse, mil Tallinna vanalinnas said omavahel kokku ja hakkasid tihedamalt lävima Wimberg, Jürgen Rooste, Ivar Sild ja Marko Kivimäe ning rühmaga hiljem liitunud Hedda Maurer. Kolm esimest sattusid sama aasta sügisel koos õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogia esimesele kursusele, kus õppis ka Marie Myrk. Samas ülikoolis ja samal erialal, aga eespool õppis Neeme Põder. Selle tuumiku ümber kogunes 1998. aasta sügiseks veel teisi noori kirjanikke, kes kokku moodustasid 19. septembril 1998 kirjandusliku rühma nimega Tallinna Noored Tegijad.
Tallinna Noorte Tegijate asutajaliikmed (19. september 1998):
Oma kolme tegevusaasta jooksul andis TNT hulga luuleõhtuid Tallinnas (Kirjanike Majas, Kloostri Aidas, Von Krahli teatri baaris, Niguliste kirikus, Tallinna Pedagoogikaülikoolis jm), Tartus (Legendi galeriis, Kirjanduse Majas, Tampere majas, Obu galeriis jm), Pärnus (Uue Kunsti Muuseumis) jm. Esinemised olid menukad, meelitades kohale rohkelt publikut ja teenides kiitvat tagasisidet nii kriitikutelt kui ka niisama kirjandushuvilistelt. Eriti tõmbas tähelepanu Jürgen Rooste impulsiivne ja Wimbergi naklaslik, s.o Tartu Noorte Autorite Koondise lärmakamale osale (Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Veiko Märka, Jaan Pehk jt) lähedane esinemisstiil. Väga sugestiivselt esitas oma lühipoosat alati ka Marie Myrk. Muusikaliselt oli TNT esinemistel kaastegev punkroki-mõjuline nn romantiline tantsumuusikaansambel Jubilee.
Teiseks tähtsaks tegevussuunaks oli enda avaldamine trükisõnas, eriti TNT almanahhi "Mõned ei tahtnudki" väljaandmine. See ilmus lõpuks 2000. aasta kevadel kirjastuses Kupar, lisaväärtuseks teeneka toimetaja Jaakko Hallase toimetajatöö ja tuntud kunstniku Tiina Tammetalu pilkupüüdev kujundus (diplom 2000. aasta 25 kaunima raamatu konkursilt, vaata). Luulekogudega debüteerisid TNT päevil Jürgen Rooste ("Sonetid", 1999) ja Wimberg ("Maaaraamat", 2000, vaata), mõlemad kirjastuses Huma. Ivar Sild oli luulekoguga "Valimata luulet" (1996) debüteerinud enne TNT loomist.
Lisaks ametlikele avaldamiskanalitele ajakirjandusväljaannete ja tegevkirjastuste näol harrastati TNT-s ja osade selle liikmete poolt ka pärast TNT tegutsemise lõppemist laialdaselt omakirjastamist. Nii koostas ja andis Wimberg välja kolm numbrit kirjanduslikku kogumikku URDU (1. nr 1999, 2. nr 2000, 3. nr 2001), kasutades kahe esimese puhul paljundamiseks tavalist koopiamasinat (loe kahte esimest numbrit võrgus). Hoolimata sellest ja paratamatult väiksest trükiarvust tekitas URDU palju tähelepanu.
Omakirjastatud raamatuid andsid välja veel Monaco ("Hingetõmme", 1999; "Baile Átha Cliath", 2002, viimane ilmus redigeerituna 2005. aastal ka ametlikult), Mihkel Bravat ("Kõverpeegelpildid", 1999; "järgmine", 2002; "kolm", 2001), Siuts ("Öö", 2000) ja Marko Kivimäe ("Eluküünal kustub...", 1998). Samuti on omakirjastuse teel välja antud esimesed kuus Ivar Silla luulekogu, alates 1996. aastal ilmunud kogust "Valimata luulet". Sellele järgnesid "Pildimasin" (2001), "Minu erünnused" (2002), "Usk, loodus, armastus" (2002), "Siniveri ja surrogaat" (2003) ning "Oletus" (2004), kirjastusteks Pakuvere, LauaPealne ja Russalka.
Oluliseks igapäevaseks kooskäimiskohaks oli rühmale ja selle lähikondlastele Kloostri Ait, mille tollane atmosfäär oli Jaak Johansoni kujundatuna loomingulist tegevust heldelt soosiv. Ametlikult käidi vähem või rohkem regulaarselt koos igal laupäeval Kirjanike Majas, kus Kirjanike Liidu tollane esimees Mati Sirkel lubas selleks otstarbeks kasutada omaenese tuba. Asjaajana seisis TNT eesotsas algupäevil Ivar Sild, lõpupäevil ka Jürgen Rooste ja Wimberg, nimetatud kolm olid ka põhilised ideegeneraatorid.
"TNT on Tallinna nooremat kirjanikkonda siduv manifestitu organisatsioonilaadne ühendus. Kooslusele pandi alus 1997. aasta novembris-detsembris paari TPÜ eesti filoloogia üliõpilase poolt ja kevadeks koguti tutvuskonnast kokku mõniteist potentsiaalset liiget. Märtsis 1998 kogum organiseerus ja hakkas täies eneseteadvuses pihta kooskäimiste ja üritustega. 19. septembrist 1998 on ühenduse nimeks TNT.
TNT-l puuduvad ühised loomingupõhimõtted ja maailmavaatelised tõekspidamised. Tegu on üksteisest täiesti erinevate loojaisiksuste liiduga. Impressionistlikust mõtteluulest vasakpoolse rahvusluse ja proletaarse sotsiaalsuseni, julgest homo- ja heteroerootikast piinlikpuhta ja häbeliku religioossuseni, heiastusest ja psühhedeeliast agitatsiooni ja lauspropagandani, ajaviiteproosast käsulaudadeni – see on TNT, kaootiline mitmekesisus, mis ei killusta, vaid ühendab. Kordasaadetu hulgas on arvukalt kirjandusõhtuid ("Väikesed nukud", "Nägu", "Mõned ei tahtnudki", "Jazz lahti, luule kinni, luule lahti, jazz kinni", "Tuvi on vihane", "Saja aasta pärast mais" jt) ja publitseeritud teoseid." (Wimberg, 2000)
Ebaametlik lisandus: "TNT-le annab kvaliteedi tõsiseltvõetavus läbi figureerimise, tembutamise ja tirriteerimise. TNT tähtsaim toode ei ole mitte tekst, vaid progress." (sama autor)
Aastaks 2000 oli TNT tervikuna ning selle esileküündivamad liikmed Jürgen Rooste, Wimberg ja Ivar Sild eraldi pälvinud rohkelt tähelepanu, edukalt oli kirjandusse tulnud ka Marie Myrk. 2000. aasta suvel tekkis TNT ridades esmalt loomingulistel, seejärel ka isiklikel põhjustel lahknemine, mille ühele poole jäid aktivistidena Mikk Murdvee ja Neeme Põder, teisele poole Jürgen Rooste ja Wimberg. Kaks viimast reageerisid sellele sügisel TNT-st väljaastumisega ja enese jõulise uuestimanifesteerimisega kirjandusõhtu "Kunstide Valitsus Põrgu tänavas" korraldamise näol Kirjanike Majas. Mainitud kirjandusõhtul, mis toimus 25. oktoobril, astusid esile mh Matti Moguči Matti Miliuse isikus ja Tartu NAK-i nn raskekahurvägi (Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Jaan Pehk ja Veiko Märka), aga ka Elo Viiding, Liisi Ojamaa ja Ivar Sild ning endised TNT-lased Jürgen Rooste ja Wimberg, muusikalist saadet tegi vokaal-instrumentaalansambel Hea Elu. Allesjäänud TNT Mikk Murdvee ja Neeme Põdra juhtimisel tegutses veel lühikest aega, kuni hajus vaikselt laiali.
Pärast TNT lõplikku lagunemist 2000. aastal on Jürgen Rooste, Wimberg, Ivar Sild ja Marie Myrk (ka Kätlin Vainola nime all) jäänud edukalt kirjandusse edasi tegutsema. Jürgen Rooste ja Wimberg on avaldanud rea luulekogusid, Wimberg ka romaani "Lipamäe", ning mõlemad on töötanud hulga aastaid kirjandustoimetajana, vastavalt Sirbis ja Eesti Päevalehes. Aastast 2007 töötab Rooste Helsingis Eesti Instituudi juhatajana, Wimberg on aastast 2008 vabakutseline kirjanik.
Nagu eespool osutatud, on hulga luulekogusid avaldnud ka Ivar Sild, enim tähelepanu on neist pälvinud seitsmes, 2006. aastal Kivisildniku kirjastuses Jumalikud Ilmutused Kivisildniku toimetatud luuleraamatute sarjas "JI" ilmunud "Spermaga ja puha" (vaata). Aastal 2000. avaldas Ivar Sild kahasse Jürgen Roostega Loomingu Raamatukogus luulekogu "Pegasus on pisut pervers".
Kätlin Vainola avaldas 2006. aastal lastejutustuse "Ville" (vaata), mis võitis aasta varem kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke poolt korraldatud lastejuttude võistlusel "Minu esimene raamat". Samuti osales ta lühiproosaga 2002. aastal ilmunud noorte autorite koguteoses "Psaikobilli" (koos Valner Valme, Kristjan Kaugenõlva, Villem Valme ja autoritekoondisega "Vabad käed", vaata) ja on kirjutanud (pseudonüümi Marie Myrk all) sõnad mitmele ansambli Sõpruse Puiestee laulule (TNT-eelsest ajast pärinevad temalt ka Vennaskonna laulu "Eleegia" sõnad).
Nende kõrval on pärast TNT lagunemist eredalt kirjandusse tulnud Jana Lepik, kelle 2004. aastal ilmunud luulekogu "Lahtine taevas" (Tuum, vaata, loe) tõmbas laialt tähelepanu. Oma esimese luulekogu "Silmus või sõlm" avaldas Lepik 2002. aastal enda sisseloetuna MP3-vormingus helifailide kujul internetis, kogukestusega 47 min 46 sek (loe, tõmba alla & kuula). Eestis oli see teadaolevalt esimene kord sellisel kujul luulet avaldada. 2005. aastal valis Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen Jana Lepiku üheks tulevikutäheks (loe). Jana Lepiku oluliste saavutuste hulka kuulub ka Poetry Slami võitmine 2007. aasta Sotsia kirjandusnädala raames – tegu on esitusvõistlusega, kus iga osavõtja esitab piiratud aja jooksul publiku ees oma luuleloomingut ja parima esituse selgitab välja publik.
Hedda Maurer avaldas koos Mia Leite (kodanikunimi Maria Savisaar) ja Priit Kruusiga 2002. aastal välja antud jutukogus "Koopia" jutu "Oholibama & Uuts" ning on kirjanduslikku tegevust jätkanud ka hiljem. Neeme Põder on kodanikunime all avaldanud luulekogud "Baile Átha Cliath" (!peatus, 2005), "Kaktuste puiestee" (Eesti Raamat, 2007) ja "Aken sinisesse" (Eesti Raamat, 2013).
Anu Mõistlik on tegev ajakirjanduses. Mikk Murdvee on tunnustatud viiuldaja ja dirigent. Marko Kivimäe on IT turvaspetsialist ja hobipiltnik[1], kes kirjutab vahel oma lugemiskogemustest ulmeajakirjades Algernon[2] ja Reaktor[3]. Tõnis Saarts, kelle kuuluvus TNT ridadesse jäi lühiajaliseks, on tuntud sotsioloog.
Pikemalt artiklis !peatusAastal 2002 asutasid kolm endist TNT-last Neeme Põder, Hedda Maurer ja Jana Lepik uue kirjandusliku rühma !peatus. Rühma neljas liige oli prosaist ja kirjanduskriitik Priit Kruus. Muu hulgas ilmus !peatuse kui kirjastuse nime all Neeme Põdra luulekogu "Baile Átha Cliath" (2005).
Pikemalt artiklis TNT!TNT järeltulijana andis endast 2002. aasta sügisel märku uus samanimeline rühm, järjekorraindeksiks hüüumärk – TNT!, mis koondas uusi noorema põlvkonna kirjanikke. TNT!-sse kuulusid teiste seas Kaarel Kressa, Kristel Kiigemägi ja Rolf Liiv.
URDU
Jürgen Rooste, "Sonetid"
Mõned ei tahtnudki
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
