Sõltuvuslik tekkimine (sanskriti keelespratītyasamutpāda; paali keelespaṭiccasamuppāda; tiibeti keelesrten cing ’brel bar ’byung ba; hiina keeles 縁起 yuanqi; jaapani keelesengi) on budismis üks kesksemaid õpetusi, mille kohaselt miski ei ole püsiv ega teki iseenesest, vaid on pidevas põhjuse-tagajärje seoses. Sõltuvuslikku tekkimist iseloomustab kõige üldisemalt väide: “Kui see on olemas, siis tekib ka too.” Sõltuvuslik tekkimine on seotud neljast õilsast tõest teise ja kolmandaga, seletades üksikasjalikult lahti kannatuse põhjused ja nende põhjuste lakkamise.
Kannatused tekivad teadmatusest, mis viib isiksuse moodustumiseni ning sansaarasse ja surma. Kannatused lakkavad teadmise puhul, mis viib vabanemisele, tühjusse, surematusse ehk nirvaanasse.
Olemisratta mandala
Sõltuvusliku tekkimise õpetust esitatakse mitmetes Tipitaka tekstides:
Sõltuvuslik tekkimine jaguneb 12 lüliks (sanskriti keeles nidāna):
Teadmatus (avidyā), piltlikult: kepiga teed kobav pime naine. Teadmatus ehk rumalus on kõige järgneva algpõhjus. Kolm põhilist meelemürki on rumalus, viha ja iha, mida sümboliseerivad siga, madu ja kukk olemisratta mandala keskel. Teadmatus ei ole teadmiste puudumine, vaid pigem teadlikkuse nappus, mida sümboliseerib pimedus ehk puudulik nägemisvõime. Teadmatuse vastand on valgustumine ehk virgumine või selginemine. Teadmatuse tõttu hakatakse moodustama mõisteid ja nendega mängima.
Moodustajad (saṃskārā, sankhārā), piltlikult: anumaid vormiv pottsepp. Sankhāra tähistab kõiki tegutsema sundivaid tegureid ning seda võib mõista kui teadlikke ja alateadlikke ajendeid, kujutlusi, tunge ja motiive. See on valmistaja või moodustaja ehk miski, mis valmistab ette millegi, mis järgneb. Need on meele kujundid ehk kujutlused või mõisted, motivatsioonid ehk meele olud ehk (päris täpses tõlkes) “kokkutehtused”.[3]
Teadvus (vijñāna), piltlikult: mängiv ahv. Mõistetega mängimine toob nad teadvusse ja laseb neil hakata elama oma elu. Ajendeid, kujutlusi ja mõisteid hakatakse pidama tegelikeks, tõelisteks ja olulisteks. Nad panevad mõtlema, analüüsima, võrdlema, tähendusi otsima, et sellest kõigest aru saada.
Nimi ja kuju (nāmarūpa) ehk meel ja ihu, piltlikult: merd ületav paat. Tekivad eristamised; eralduvad sisemine ja välimine, abstraktne ja konkreetne, tekib nimetamine ja võrdlemine, jagunemine, määratlemine ja määramine, piiritlemine ja vastandamine. Tekib ettekujutus iseendast kui isiksusest.
Kuus võimete valda (ṣaḍāyatana), piltlikult: tühi maja kuue aknaga. Ihu ja meele töö jaguneb kuueks võimeks. Lisaks nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompimisvõimele kuulub siia ka meelevõime, mis toimib teiste tajuvõimete integreerijana. Tajuvõime ja tajuorgan pole üks ja sama. Need, millega vastav tajuvõime välismaailmaga haakub, on võimete vallad: värv, heli, lõhn, maitse ja puudutatav. Meelevõime ehk mõistuse vallaks on mõte.[4] Need on nagu aknad tühjas majas, mis tekitavad mulje enda kokkupuutest välismaailmaga.
Kokkupuude (sparśa), piltlikult: armuühe. Mõeldud on kokkupuudet võimete ja võimete valdade vahel. Enda kokkupuutumine millegagi tekitab tundeid. Kõige tugevamaid tundeid tekitab armuühe.
Tunne (vedanā), piltlikult: silma tabanud nool. Tunded võivad olla meeldivad, ebameeldivad või neutraalsed, kuid neid tajutakse alati tõelistena ning nad tekitavad tahtmisi.
Janu (tṛṣṇā), piltlikult: janu kustutamine. Tahtmine, ihalemine, kiindumine ehk janunemine millegi järele on rumaluse ja vihkamise kõrval üks olulisemaid takistusi ja meelemürke, mis viib paratamatult kuhugi kippumiseni, millessegi klammerdumiseni.
Kippumine ehk tõmblemine (upādāna), piltlikult: vilja järele haaramine. Paalikeelne sõna upādāna tähendab sõna-sõnalt 'kütust'[5], 'käivitajat', 'süütajat', 'energiat', 'protsessi käigus hoidjat'.[6][7][8] Kiputakse ja tõmbutakse ihade ja naudingute, vaadete, kommete ja rituaalide ning iseenda tunnustamise poole. Kippumine ehk tõmblemine on juba tegu, see on tegelik liigutus millegi poole, millegi suunas; see on väljaütlemine, teatavaks tegemine.[9] See on kõigest eelnevast tulenev ja ilmsiks saav sündmus, käivitaja või süütaja, mida ei saa enam kustutada ega summutada.
Olemasolu ehk saamine (bhava), piltlikult: rase naine.
Sünd (jāti), piltlikult: sünnitamine.
Vananemine ja surm (jarāmaraṇa), piltlikult: kaeblev rauk.
Klassikalise käsitluse kohaselt (Buddhaghosa, 5. sajand, jt) esitavad sõltuvusliku tekkimise lülid kolme ümbersündi: esimesed kaks lüli eelmist elu, järgnevad kaheksa käesolevat ning kaks viimast lüli juba järgmist elu.
Kaasaegsete käsitluste järgi (Buddhadasa, 20. sajand, jt) esitab sõltuvusliku tekkimise ahel inimese meeles toimuvaid protsesse, mis võivad toimuda väga kiiresti ja teadvustamatult ning leida aset iga päev.[10]
Mahajaanas seostatakse sõltuvuslik tekkimine tühjuse mõistega ning seda nimetatakse sageli 'seadmusevalla sõltuvuslikuks tekkimiseks'[11], milles kõik mõisted ehk dharmad on tühjad, ilma omaolekuta (svabhāva), nad ei püsi ja tekivad erinevate põhjuste tõttu ning neil puudub tähendus. Sõltuvuslikku tekkimist käsitletakse «Riisitaimesuutras», Nagarjuna Mulamadhyamakakarika's jm.
Kannatuste tekkimine ja lakkamine on sõltuvusliku tekkimise kontekstis nagu sama mündi kaks külge, mis pidevalt langedes avalduvad kippumisena olemisse või olematusse. Kesktee õpetuse kohaselt tuleks neid äärmusi vältida.[12]
Sõltuvuslikku tekkimist on tänapäeva teaduses vahel vaadeldud kui tegelikkuse ontoloogilist kirjeldust. Budismi seisukohalt on see pigem siiski vabanemisõpetuse osa, mis aitab teadvustada ja lahendada sansaara ja kannatuse olemust ning seeläbi neist vabaneda.
Richard Gombrich. How Buddhism Began: The Conditioned Genesis of the Early Teachings. 2 edition. Routledge/Curzon Press, 2005. ISBN 0415371236 (hc), ISBN 9780415371230.
Kaccānagotta Sutta (SN 12:15); vt ka Nagarjuna Mulamadhyamakakarika.
Andres Herkel. Pratītyasamutpāda ehk sõltuvuslik tekkimine. Akadeemia nr 3, 1994, lk. 533 – 570.
Andres Herkel. Müüt ja mõtlemine. (Kolmas osa. Sõltuvuslik tekkimine.) Ilmamaa, 2002, lk 105-154. ISBN 9985770560
Rupert Gethin. Budismi alused. (Kuues peatükk. Ise puudumine: Isiksuse jätkuvus ja sõltuvuslik tekkimine.) Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 179-214. ISBN 9789949035472
Riisitaimesuutra. Tõlkinud Andres Herkel. Akadeemia nr?, 1994, lk. 757-771.
