Prantsusmaa maalikunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Suzanne Valadon (23. september 1865 Bessines-sur-Gartempe, Haute-Vienne, Prantsusmaa – 7. aprill 1938 Pariis) oli prantsuse kunstnik. 1894. aastal sai temast esimene Rahvuslikku Kujutavate Kunstide Ühingusse (Société Nationale des Beaux-Arts) vastu võetud naiskunstnik.
| Suzanne Valadon | |
|---|---|
 Lisa pildiallkiri. | |
| Sünninimi | Marie-Clémentine Valadon |
| Sünniaeg |
23. september 1865 Bessines-sur-Gartempe, Prantsusmaa |
| Surmaaeg |
7. aprill 1938 Pariis, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunstnik ja modell |
Vallalise pesunaise tütrena sai temast viieteistkümneselt akrobaat tsirkuses, kuid aasta hiljem lõpetas trapetsilt kukkumine tema karjääri.
Vaatamata korralikule sissetulekule ja oma kunstisaavutuste eest saadud tunnustusele, varjutas tema kuulsust tema poja kuulsus. Poeg Maurice Valadon sündis 1883. aastal, kui Suzanne oli 18 aastat vana. Hiljem kandis laps oma ema lähedase sõbra Miguel Utrillo y Morliuse, kes oli linnaelanike, poeomanike, tööliste ja Montmartre'i kunstnike seas populaarse kõrtsi Auberge du Clou omanik, perekonnanime. Kõrtsi keldris oli varjuteater, mille etenduste jaoks lõi Miguel ise dekoratsioonid ja lavakujunduse. Pärast seda, kui ema teda maalima õpetas ja talle nõu andma hakkas, sai Maurice'ist üks Montmartre'i tuntumaid kunstnikke.
Vaba hingena kandis ta porganditest pihikut, pidas stuudios kitse, et see "sööks ära ta halvad joonistused" ning söötis oma "headest katoliiklastest" kassidele reedeti kala asemel kaaviari.
Suzanne Valadoni teoste hulgast leiab ka helilooja Erik Satie portree. Neil oli 1893. aastal pool aastat kestnud suhe ja rabatud Satie tegi talle pärast esimest ühiselt veedetud ööd ka abieluettepaneku. Satie jaoks oli suhtest Valadoniga tekkinud lähedus ainus sedasorti kogemus tema elus ning pärast seda, kui Valadon ta maha jättis, ütles Satie: "Ei midagi muud kui jäine üksindus, mis täidab pea tühjuse ja südame kurbusega." Satie heliteos "Vexations" arvatakse olevat lahkuminekujärgse kurbuse tulemus.
1896. aastal abiellus Valadon börsimaakler Paul Moussis'ga. See võimaldas Valadonil täiskohaga kunstnikuks hakata, kuid abielu lõppes 1909. aastal, mil Valadon jättis ta maha endast poole noorema kunstniku André Utteri pärast. Nad abiellusid 1914. aastal ning Utter korraldas nii Valadoni kui ka tema poja Maurice Utrillo karjääri.[1] Kuni abielu lahutamiseni 1934. aastal esinesid Valadon ja Utter sageli koos näitustel.[1]
Suzanne Valadon suri 7. aprillil 1938 72-aastaselt insuldi tagajärjel ja maeti Pariisi Saint-Oueni surnuaeda (Cimetière de Saint-Ouen). Tema matustel käinute seas olid ka ta sõbrad ja kolleegid André Derain, Pablo Picasso ja Georges Braque.
Kunstihuvi tõttu sai Valadoni elu keskpunktiks Pariisi Montmartre'i linnaosa. Seal töötas ta esialgu mitme kunstniku modellina, vaadeldes nende tehnikaid ja neist õppides. Seejärel sai juba temast endastki maalikunstnik.[2]
Ta töötas modellina Henri de Toulouse-Lautreci (kes andis talle ka maalitunde), Pierre-Auguste Renoir' ja Pierre-Cécile Puvis de Chavannesi heaks ning on teada, et ta oli kõigi kolme armuke.
Esialgu esines ta varjunime Marie all. Toulouse-Lautrec nimetas ta Suzanne'iks, sest neiu meenutas talle piiblitegelast Susannat. Valadon ja Toulouse-Lautrec olid suhtes kaks aastat, Valadon soovis mehega abielluda ja kui nende suhe 1888. aastal lõppes, proovis end koguni tappa.
Üks tuntumaid teoseid, mille jaoks Valadon poseeris, on aastatest 1882–1883 pärinev Renoir' maal "Tants Bougivalis". Samal aastal poseeris ta teiselgi Renoir' tantsumaalil "Tants linnas".[3] 1885 kujutas Renoir teda maalil "Tütarlaps juukseid punumas".
Suzanne Valadon poseeris ka Renoir' maalile "Suured suplejad", mis valmis 1884–1887. Valadon on esiplaanil istuv naine. Renoir pidas seda oma parimaks teoseks ja kui kriitika sellesse leigelt suhtus, ei maalinud ta enam ühtki nii suurte mõõtmetega teost.
Valadon oli koos oma kunstnikest kaaslastega sage külaline Pariisi baarides ja kõrtsides ning just teda on kujutatud Toulouse-Lautreci õlimaalil "Pohmell" (u 1888).[4]
Suzanne Valadon ei saanud formaalset kunstiharidust. Ta oli osalt iseõppija, kuid teda õpetasid ka kunstnikud, kellele ta poseeris.
1890. aastate alguses sai ta sõbraks Edgar Degas'ga, kellele avaldasid muljet tema julge joonega joonistused ja peened maalid. Degas oli esimene, kes hakkas tema teoseid ostma, ja kannustas tema püüdlusi. Valadon jäi üheks Degas' lähimaks sõbraks kuni tolle surmani 1917. aastal.
Valadon maalis natüürmorte, portreesid, lilli ja maastikke. Tema teosed on hinnatud tugeva kompositsiooni ja erksate värvide poolest. Tüüpilised on eredad taustad ja selged piirjooned. Siiski tõid talle kõige rohkem tuntust naistest tehtud aktimaalid – suuresti seetõttu, et 19. sajandil oli ebatavaline, et ühe naiskunstniku peamine ainestik on naisaktid.[5] Perfektsionistina töötas ta mõne oma õlimaali kallal kuni 13 aastat, enne kui neid näitas. Lisaks tegi ta pastelljoonistusi.
Tema joonistused on valminud põhiliselt perioodil 1883–1893, edaspidi ta pigem maalis. Tema esimene teadaolev naisaktimaal valmis 1892. Tema maalid on vähem idealiseeritud kui tema kaasaegsete postimpressionistidest meeskunstnike teosed. Valadon oli üks esimesi, kes kujutas meest naise igatsuse objektina, mitte vastupidi nagu tavaliselt. Modellidena kasutas ta peamiselt oma lähedasi, eriti poega ja ema. Ta maalis ka mitmel autoportreel end alasti ja neist viimastel kujutas ta salgamata oma vananevat keha.
1890. aastate alguses said teoks tema teoste esimesed näitused, mis koosnesid peamiselt portreedest. Oma teoseid näitas ta regulaarselt Pariisi galeriis Galerie Bernheim-Jeune.[6] Tema hilisemad maalid, näiteks 1923. aastast pärinev "Sinine tuba", olid erksamate värvidega ning demonstreerisid uut rõhuasetust dekoratiivsetele taustadele ja mustritele.[7]
Valadon pärines töölisklassi seast ja see mõjutas tema teoste stiili. Inimesed tema maalidel ei ole seksualiseeritud, isegi kui nad on alasti. Nad on kujutatud rohmakate julgete joontega ja mõnikord on nende poosid bioloogiliselt võimatud. Näiteks tema kaasaegsed naiskunstnikud Berthe Morisot ja Mary Cassatt pärinesid kõrgemast keskklassist ja nende looming väljendas kodanlikku esteetikat. Valadoni maalid ei olnud seda tüüpi, mida rikas kaupmees ostaks ja uhkusega külalistele näitaks.
Valadoni loomepärandisse kuulub 273 joonistust, 478 maali ja 31 oforti (hävinud teoseid arvesse võtmata). Valadon ei esinda mingit kindlat stiili, kuigi sümbolistlik ja postimpressionistlik eetika on tema loomingus selgelt näha.
Ta oli kunstnikuna üsna tuntud, eriti elu lõpu poole, ja tema teoseid leidub mainekates muuseumides. Tänapäeval saab mõnd tema teost näha Pariisis Pompidou keskuses, Grenoble'i muuseumis ja New Yorgis Metropolitani Kunstimuuseumis.
2001. aastal ilmus tema elul põhinev Elaine Todd Koreni romaan "Armastuse ja kunsti Suzanne" ("Suzanne: of Love and Art").[8] Varem oli ilmunud Sarah Baylise romaan "Utrillo ema" ("Utrillo's Mother"), mis avaldati algul Inglismaal ja seejärel Ameerika Ühendriikides. Suurbritannia näitekirjaniku Timberlake Wertenbakeri 2009. aasta näidend "Joon" ("The Line") räägib Valadoni ja Degas' suhetest.
Tema auks on nimetatud üks asteroid (6937 Valadon) ja kraater Veenusel.
Montmartre'i köisraudtee alguses olev väike väljak kannab tema järgi nime Place Suzanne Valadon. Köisraudtee ülemisest otsast 50 meetrit ida pool asub tema poja järgi nimetatud Maurice Utrillo trepp.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
