Sillamäe
linn Ida-Virumaal From Wikipedia, the free encyclopedia
Sillamäe on linn Ida-Viru maakonnas. See paikneb Soome lahe lõunarannikul Narva lahe kaldal Sõtke jõe suudmes.
 |
See artikkel räägib linnast; perekonnanime kohta vaata artiklit Sillamäe (perekonnanimi) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2007) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Sillamäe | |
|---|---|
Pindala: 12,1 km² (2021)[1]  | |
|
Elanikke: 12 352 (1.01.2024)[2]
| |
|
EHAK-i kood: 0736[3] | |
| Koordinaadid: 59° 24′ N, 27° 46′ E | |
  | |
 |
Sillamäe kaugus maakonnakeskusest Jõhvist on 24 kilomeetrit. Lähim raudteejaam on 3 kilomeetrit lõunas asuv Vaivara raudteejaam. Narva jääb 25 kilomeetri kaugusele itta. Linnas asub Sillamäe sadam.
1949. aastal nimetati Sillamäe Narvale allutatud töölisaleviks[4]. Vabariikliku alluvusega linna õigused sai Sillamäe 1957. aastal. Sillamäe oli aastatel 1947–1991 kinnine linn.
Stalinistlikus stiilis kesklinn rajati 20. sajandi keskel ning seda on nimetatud lähiregiooni kõige terviklikumalt ehitatud ja säilinud uusklassitsistlikuks arhitektuuriansambliks.[5] Arutluse all on olnud ka linnasüdame muinsuskaitse alla võtmine, kuid sellest on loobutud.[6]
Sillamäe linnapea on aastast 2013 Tõnis Kalberg.[7] Aastatel 1988–1992 oli Sillamäe linnapea Juri Jevstignejev, 1992–1996 Vitali Menšikov, 1998–1999 Jaak Tamm, 1999–2009 Ain Kiviorg, 2009–2012 Jelena Koršunova.
Sillamäel oli 2006. aasta seisuga 16 567 elanikku. Elanikkond oli valdavalt venekeelne.
Elanike arvu muutus:
Alates 1946. aastast värvati Sillamäe tehase ehitusele vabatahtlikke Leningradi, Pihkva ning teistest Vene NFSV, Valgevene NSV ja Ukraina NSV oblastitest. Paljud neist deporteeriti Sillamäele.[viide?]
Sillamäe tehase ehitusel kasutati väga palju vabakäiguvange. Paljud nendest jäid pärast karistuse kandmist Sillamäele elama.
Sillamäe elanikkonna hüppeline kasv toimus pärast 1968. aastat, kui hakati ehitama elamuid Eesti Põlevkivi töötajatele. NSV Liidu ajal oli eestlastel Sillamäele elamisluba (korterit) saada praktiliselt võimatu. Eestlasi elas Sillamäel 1989. aastal 656 ehk 3,19% ja 1994. aastal 636.
1990. aastail soodustas riik eestlaste sisserännet, kuid eestlaste osatähtsus palju ei suurenenud. 1990. aastate lõpus hakkas elanike arv väljarände tõttu vähenema, keskmine vanus suurenema ja tööhõive vähenema. Linna elanikest oli 1989. aastal tööhõivelisi inimesi 60%, 2000 ainult 36%.
| Rahvus | 1970[9] | 1979[10] | 1989[11] | 2000[12] | 2011[13] | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | arv | % | |
| eestlased | 659 | 4,88 | 689 | 4,26 | 656 | 3,19 | 719 | 4,18 | 685 | 4,81 |
| venelased | 11 566 | 85,64 | 13 850 | 85,72 | 17 770 | 86,43 | 14 756 | 85,80 | 12 469 | 87,49 |
| ukrainlased | 390 | 2,89 | 482 | 2,98 | 698 | 3,39 | 517 | 3,01 | 354 | 2,48 |
| valgevenelased | 390 | 2,89 | 511 | 3,16 | 653 | 3,18 | 479 | 2,79 | 305 | 2,14 |
| soomlased | 155 | 1,15 | 185 | 1,15 | 213 | 1,04 | 185 | 1,08 | 114 | 0,80 |
| leedulased | 26 | 0,19 | 32 | 0,20 | 32 | 0,16 | 26 | 0,15 | 17 | 0,12 |
| poolakad | ... | ... | 30 | 0,19 | 30 | 0,15 | 28 | 0,16 | 19 | 0,13 |
| tatarlased | ... | ... | 63 | 0,39 | 102 | 0,50 | 64 | 0,37 | 48 | 0,34 |
| lätlased | 15 | 0,11 | 16 | 0,10 | 22 | 0,11 | 19 | 0,11 | 13 | 0,09 |
| sakslased | ... | ... | 29 | 0,18 | 40 | 0,19 | 48 | 0,28 | 33 | 0,23 |
| juudid | 20 | 0,15 | 16 | 0,10 | 14 | 0,07 | 16 | 0,09 | 7 | 0,05 |
| muud | 284 | 2,10 | 234 | 1,45 | 331 | 1,61 | 342 | 1,99 | 188 | 1,32 |
| Kokku | 13 505 | 100 | 16 157 | 100 | 20 561 | 100 | 17 199 | 100 | 14 252 | 100 |
Sillamäge mainiti ürikutes esimest korda 1502. aastal kõrtsikohana (thor Bruggen), Türsamäed mainiti esimest korda 1520. aastal (Turrisel). Sillamäe Kesktänava piirkonnas avastati 2020. aastal kalmistu ja inimsäilmeid, mille kõige vanemad leiud pärinevad 16. sajandi lõpust pärast Liivi sõda ning kõige uuemad on Põhjasõja-aegsed.[14] 17. sajandil rajati seal asunud kaluriküla kõrvale mõis (Türsel), aastast 1700 on teada veski. Türsamäe mõis oli rüütlimõis ja on kuulunud paljudele aadlisuguvõsadele, mh Stackelbergidele ja Seidlitzitele. 1870. aastal omandas mõisa eesti soost Narva 1. gildi kaupmees Tõnu Walk (Waldman). Mõisa viimane omanik oli Otto Õis. Kogu Sillamäe ala kuulus Vana-Sõtke mõisale, 1849. aastal eraldus sellest Uus-Sõtke (Sillamäe) poolmõis.
19. sajandil kujunes mereäär Narva-Jõesuust alates suvituspiirkonnaks. Sajandi lõpus sai suvituskohaks ka Sillamäe, eriti Peterburi kõrgete ametnike ja haritlaste seas. 1898. aastal pühitses õigeusu kiriku valitseja Agafangel Sillamäe Kaasani Jumalaema kiriku Sillamäel, mis õhiti 1941. aastal hävituspataljoni poolt ja hävis täielikult Teises maailmasõjas.
Aastatel 1928–1929 ehitas Eestimaa Õlikonsortsium Rootsi kapitali abiga Türsamäele põlevkiviutmise tehase, rajati ka elektrijaam ja sadamasild. Türsamäele tekkis ka töölisasula, 1940. aastaks oli töölisasulas umbes 2600 elanikku. Majanduskriisi aastail tootmine peatati, vabriku seismajäämise põhjuseks oli õlihindade langus maailmaturul, kuid seda jätkati 1935, kui põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa. Tehase kontor asus Türsamäe mõisa peahoones. Sillamäe õlivabrik asus Türsamäe kõrgel merekaldal, algul saadi põlevkivi Küttejõu kaevandusest, alates 1936. aasta juunist hakati saama oma Viivikonna karjäärist, vabrikusse transporditi see kitsarööpmelist raudteed (kogupikkuses 8,5 km) pidi.
1938. aastal valmisid uue õlivabriku kaheksa hoonet[15] Uus vabrik oli üldse üks suurema tootmisvõimega õlivabrikuid kogu maailmas. Ööpäevas suutis vabrik läbi töötada 1000 tonni põlevkivi. 1941. aasta sõjasuvel Türsamäe õlivabrik, kus töötas 1000 töölist hävitati.[16] Sillamäel põles ära vallamaja, raudteejaam ja piiritusevabrik. Raskesti sai kannatada Türsamäe ev.-luteri-usu kirik.
Türsamäe mõisa peahoone lammutati 1950. aastatel, kui selle kohale hakati ehitama tehase uut kontorihoonet.
Teises maailmasõjas Türsamäe tehas hävis.
1945. aastal toimus Moskvas Kremlis nõupidamine, millest võtsid osa Jossif Stalin, Lavrenti Beria, Kliment Vorošilov, Georgi Malenkov, Anastass Mikojan, Zavenjagin, Juri Andropov ja teised. Nõupidamise teema oli uraanileiukohtade puudumine Nõukogude Liidus ja perspektiivse leiukoha avastamine Eestis. Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanoksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes uurisid kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kohale oli toodud ka tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases toodetud partii uraanikontsentraati. Tõenäoliselt sai see nõupidamine määravaks Eestisse uraanirikastustehase rajamisel. Algselt pidi tehas loodama Narva, see oli ka üks põhjusi, miks põlisnarvakatel ei lubatud Narva naasta. Kuid tehase asukohta muudeti ja selleks valiti endise Türsamäe õlitehase asukoht.
1947. aastal hakati Sillamäele rajama NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaati nr 7 koodnimega "Värvivabrik", tegemist oli uraani rikastamise tehasega, mis oli rangelt salastatud. Tehase ehitamist juhtis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus. Uurimistööde Eesti-poolne koordineerimine ja järelevalve pandi isiklikult tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile Arnold Veimerile.
Sillamäe linn kavandati projekteerimisbüroos Lengiprošaht aastail 1946–1947[17] ning hoonestati üleliiduliste tüüpprojektidega A-1 või U-2.[18]
Tehase ehitus vangitööna
Tehase ehituseks oli vaja odavat tööjõudu. Selleks andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat välja käskkirja nr 00336 19. aprillist 1946, mis kohustas vangilaagrites olevate eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide saatmise Eestisse. Loomulikult ei teadnud need inimesed enda "mobiliseerimisest" ehituspataljonidesse. Esimene partii tööjõudu saabus Narva 1946. aasta sügisel, NSV Liidu Siseministeerium andis nad üle Kombinaadi nr 7 ehitusvalitsusele ja neist formeeriti 4., 6., ja 7. tööpataljon kokku umbes 4000 mehega, kes olid vabastatud NSV Liidu Gulagist, pärast saksa sõjaväeteenistuse eest määratud vanglakaristust. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- ja taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.
Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele kilpmajad.
1947. aasta algul rajati endisse Türsamäe mõisa vangilaager, mis asustati Nõukogude Liidust toodud umbes 3000 mees- ja naiskriminaalvangiga (vargad, vägistajad, tapjad). Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.
Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10. 1947. aastast oli Narva postkast 2. 1949. aastal sai Sillamäe, mis oli seni halduslikult allutatud Narvale, töölisasulaks.
Ehkki ehitus oli juba hoos, eraldati Vaivara vallast 3202 hektarit maad alles 31. detsembril 1948 Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega nr 082.
Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000 – 70 000 tuumalaengu valmistamiseks. 1953 hakati uraanimaaki tooma Tšehhoslovakkiast ja Saksa DVst. Raudteed teenindasid samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, ehituspataljoni soldatid.
Sillamäe uraanikaevandusväli paiknes praeguse linna lääneosas kunagise Türsamäe mõisa maadel, klindist lõunas. Tegelikult rajati kaks pisikaevandust numbritega 1 ja 2, esimene kaevevälja põhja-, teine lõunaosale. Kaevandused kavatseti ühendada, kuid kaevanduse varingu tõttu jäi see pooleli. Kaevandus nr 1 tegutses 1949. aastast kuni 1952. aasta juunini ja suleti lõplikult 1969. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis ja selle käigud kanti maha 1957. aastal.
Esimesed uue Sillamäe asukad olid 1948. aastal Leningradist toodud 14–18-aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja "kotipoisid", keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist algasid Sillamäel ladude ja poodide röövimised.[19] Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Toimus mitu inimohvritega kokkupõrget uute töölistega, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra majja lõi.
Sõjavangidest moodustatud tööpataljonid töötasid Sillamäel kuni 1952. aastani.
Sillamäe elanikkonna eripära
Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani väike. Massiline vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas 1950. aastate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide ehitatud korterelamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. 1950. aastate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle 10 000 elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused[20] olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest.
Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. NSV Liidu Aatomienergiatööstuse Ministeeriumi Sillamäe Keemia ja Metallurgia Tootmiskoondise direktor oli nagu jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas pea täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus Moskva kaudu ja see oli tunduvalt parem kui teistes Eesti NSV linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Muud objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.
Sillamäe tehase juhid:
- 1947–1960 direktor Fjodor Gukov,
- 1995–1997 peadirektor Priit Saksing
- Sillamäe tehase eriosakonna juhataja A. Burov
Sillamäe sai iseseisvaks linnaks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 29. juuni 1957. aasta otsusega. See muudeti kohe vabariikliku alluvusega linnaks. 1975. aastal oli Sillamäe RSN TK esimees Vadim Pokrovski ja EKP Sillamäe Linnakomitee esimene sekretär Pjotr Romaškin[21].
Sillamäe vana osa, kesklinn, on üks paremini säilinud 1950. aastate stalinistliku arhitektuuri näide Eestis. Seal valitseb korrapärane planeering koos haljasalade ja teiste tolleaegsete arhitektuurielementidega. Üks esimesi ühiskondlike kivihooneid Sillamäel on klubihoone, mida hakati ehitama 1950. aastate alguses. Sellele järgnesid kivist elamud ja muud hooned.
Sõtke jõe läänekallas
Sõtke jõgi
Viru puiestee
Sillamäe talvel
Algul tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega, sellest uraanoksiidi tootmisega ja selle rikastamisega. Algselt toimetati maak Sillamäe kavandustest tehasesse vagonettides. Ajavahemikus 1. jaanuarist 1949 kuni 31. juunini 1952 väljastati Sillamäe kaevandusest 2405 tuhat tonni maaki keskmise uraanisisaldusega 0,036% ehk 63,3 tonni potentsiaalset uraani. Alates 1953. aastast hakati uraanimaaki sisse vedama Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st, hiljem ka Ungarist. Selle tarbeks ehitati raudtee Vaivara raudteejaamast Sillamäe tehasesse. Vastavalt tootmise arendamisele ja uute tsehhide (5. tsehh) valmimisele toodeti Sillamäel uraanist juba lõpptoodet (vardaid). Sillamäel toodetud uraan moodustas üle veerandi Nõukogude Liidu tolleaegsest uraanitoodangust. Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989.
Alates 1990. aastatest toodetakse tehases põhiliselt nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide ja mitmesuguste keemiliste ühendite kontsentraate.
Tähtsaimad tegevusharud linnas on seotud metallidega. Haruldaste muldmetallide tootmisega tegeleb suurim tööandja NPM Silmet (e Molycorp Silmet). 2016. aasta suvest on uueks emaettevõtteks Neo Performance Materials (USA).
Uus ettevõte on vanadest akudest plii tootmisega tegelev Ecometal, pliitoodang ligi 9000 tonni.
Töötleva tööstuse suuremate (üle 20 töötaja) ettevõtete müügitulu oli 2021. aastal umbes 150 miljonit eurot, sealhulgas metallide tootmine (NPM Silmet ja Ecometal) 94 miljonit eurot, plastmaterjalide töötlemine (sh OÜ Aquaphor International tehas) 40 miljonit eurot.
Sillamäe Soojuselektrijaama installeeritud elektriline võimsus on 16 MW.
Sillamäel otse Soome lahe rannal on 33 hektari suurune radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla. Seal leidub umbes 1200 tonni uraani ja 800 tonni tooriumi rikastamise jääke ning muid mürgiseid aineid.
Linna majandusele lisab kaalu sadama arendamine.
Sillamäe tänavad: Ehitajate tänav, Juri Gagarini tänav, Geoloogia tänav, Maksim Gorki tänav, Ivan Krõlovi tänav, Ivan Pavlovi tänav, Jõe tänav, Kajaka tänav, Kalda tänav, Kesk tänav, Kooli tänav, Krõlovi põik, Lev Tolstoi tänav, Mihhail Rumjantsevi tänav, Vladimir Majakovski tänav, Mere puiestee, Nikolai Gogoli tänav, Nikolai Nekrassovi tänav, Ranna tänav, Roheline tänav, Sõtke tänav, Tallinna maantee, Tervise tänav, Anton Tšehhovi tänav, Valeri Tškalovi tänav, Tööstuse tänav, Veski tänav, Viru puiestee, Vladimir Korolenko tänav.
Sillamäe sadam avati 2005. aastal. Laevaliin Kotkasse Soomes alustas 2006. aasta märtsis tegevust kaubaveoga, millele 17. mail 2006 lisandus reisijatevedu. Saaremaa Laevakompanii korraldatud liiniliiklus lõppes 19. oktoobril 2007.
Sillamäe linnal on välja kujunenud sõprussidemed järgmiste omavalitsusüksustega välismaal:
- Nokia (Soome)
- Kotka (Soome)
- Havre de Grace, Marylandi osariik (USA)
- Bützow (Saksamaa)
- Brovarõ (Ukraina)
- Jaroslavli oblasti Nekrassovskoje rajoon (Venemaa)
- Sillamäe linnavolikogu
- Sillamäe Kalevi staadion
- Sillamäe muuseum
- Sillamäe narkorehabilitatsioonikeskus
- Sillamäe rand
- Pärand
- Sillamäe passioon
- Sillamäe Eesti Põhikool
- Sillamäe Vanalinna Kool
- EMK Sillamäe Jumala Õnnistuse kogudus
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
